09 märts 2017

"Lastekirju" Epp Petrone


Siinsed lühikesed ja lihtsad lood puudutavad küllap igaüht meist. Ühe või teise kandi pealt. Eriti vist just oma siirusega. Need ei ole täiusliku ema täiuslikud lood täiuslikest lastest - need on lihtsalt päris lood päris elust. Kus rõõmude ja kordaminekute kõrval on ka keerulisi hetki, väsimust, varapuberteeti, valu... Nii nagu see ju reaalselt ongi. 

Ja kuigi mind kõnetasid mitmed lood, siis eraldi tahaksin välja tuua konkreetselt kolm mõtet. Epp on pärit ilmselt kodust, kus puhtus ja kord ja enne külaliste tulekut kodu läikima löömine oli a ja o. Mida iganes elu hiljem sellise inimesega ka teeb, kuhugi alateadvusse jääb see igavesti sisse. Korras ja puhas kodu on ilus ja õilis ja super küll, meeldib hirmsasti mullegi, ent ka mina taban end vähemalt kord-paar igas ärkvel oldud tunnis võitlemas dilemmaga, kas teha ära mõni majapidamistöö või see teine töö. Eriti rängad ongi need võitlused just kodukontori puhul. Ja siis sa materdadki end pidevalt ja topelt.

"Meil igaühel on täpselt ühepalju aega, 168 tundi nädalas, ja me peame otsustama, mis on prioriteet meie ärkveloleku tundideks. Pean hinge tõmbama ja küsima endalt: kas selleks on korras kodu või uue käsikirja lõpetamine? Korras kodu tunduks lihtsam vastus. Üsna kerge pingutusega on võimalik saavutada tunne, et ma olen midagi ära teinud - käsikirjaga saab sellesama tunde, ainult et pingutus on hoopis teist laadi."  

Ma veel täiendaksin viimast tsteeritud väidet... pingutus on teist laadi, aga samavõrd oluline on ka tulemuse saavutamise kiirus ja nähtavus. Lühemas perspektiivis siis. Pestud põrand või koristatud kapp on kenasti näha ja mõistetav, samas kui sinu üks või kümme A4 lehekülge teksti mitte nii väga. Lisaks veel teadmine, et puhta pesu virn on puhta pesu virn, aga täna loodud käsikirjajupikesest ei pruugi kunagi raamatut sündida, see võibki olla tühja tallatud rada. Teisalt, eks see majapidamistööde lühiajalisus on jälle omaette teema, tolmurullid tulevad uuesti, mustapesukorv saab varsti jälle täis jne, jne. Loodud tekst, enamasti, siiski läheb asjaks. Kunagi. Mingil moel. Mingis kohas.
No vot, selline igivana ja selge lahenduseta probleem.

Lõputust koristamisest aga veelgi rääkides on kõige hirmsam mu arvates see, et teema on kinni inimese enda peas tavaliselt. Mulle ei meeldi kohe üldse (õnneks aastatega juba olen õppinud veidikenegi leppima sellega), kui mulle tuleb külalisi, ilma et oleksin eelnevalt saanud võimaluse veel kõik üle koristada. Oli aegu, mil mõni külaline jäi suisa vastu võtmatagi :( Samas ise teistele külla minnes ei häiri mind karvavõrdki diivani tagant piiluv tolmurull või kuhjas riiulid. Mõnus boheemlaslik segadus tundub hoopis kuidagi... isikupärane olevat :) Ma tunnen end seal paremini kui viimseni klanitud kodus, kus kardan iga valesti asetatud eseme ja maha kukkuva juuksekarva pärast. Ja kui kellelgi võõrustajal ongi no ikka kohe väga sassis või koristama elamine, siis tegelikult ei kahanda ju  see tema väärtust mu silmis kuidagi. Ma tean, et ta on milleski muus hea ja osav. Pea alati on. Sisimas ma mõtlen ikka, et karda inimest, kel kõik on pedantlikult puhas ja korras - nad on tihtipeale hingelt tühjad ja sisutud. Nende elumõte on... koristamises, kas pole? Ah, kisub rappa see jutt - ma otsin enesele õigustust :)))))))))


Teine mõte oli ju ka, nagu mulle meenub. Eriti aktuaalne, kuna ma alles mõni päev tagasi mõtlesin sama mõtet, aga muidugi ei osanud seda nii selgelt sõnastada ja ei teadnud ka, et psühholoogidel sellega lausa oma teema on. See on sildistamisest ja selle mõte vabas vormis väljendudes see, kui palju me märkamatult laome silte ja määrame rolle, küllap kehtib see ka täiskasvanute puhul, aga eelkõige muidugi võib nii teha kurja lastele. Kõnealuses loos oli teemaks laste omavaheline kraaklemine ning kuidas ema, alateadlikult, seesugust "rollijaotust" veel võimendab. Mis tähendab, et ühel hetkel võtabki laps omaks, et on selline pidev kraakleja, ta ei anna endale aru, et ta tegelikult ehk seda ei ole, või oli ajutiselt, talle sisendatakse seda rolli ja tekib omamoodi surnud ring. 
Mina märkasin viimati sama asja seoses koolitoidust rääkimisega. Vähemalt esimeses klassis oli söögiga kõik korras ja ma kuulsin selle kohta pidevalt kiidusõnu. Ent järsku märkasin, et laps püüab üha enam kurta toidu üle ja tuua positiivsemalt välja hoopis üht teist kooli ja selle toitu (kus valmistab süüa vanaema, eks ole). Ja siis peagi panin tähele, et see oli hoopis vanaema ise ees, kes kordas üsna ühesugust ettekannet teemal, kui paha toit on mujal ja kui väga kiidetakse nende maja toitu. Edaspidi paningi tähele, et tegelikult oli sellest tekkinud juba omamoodi rollimäng, kus laps teeb otsa lahti koolitoidu üle nurisemisega ja selle peale läheb vanaema pöördesse ja kinnitab veel kolmekordselt kogu juttu. Heakene küll, äkki antaksegi lastele selles koolis ekstra halba lõunat, kuid seda huvitavam on mõnes teispidises situatsioonis laps nö teolt tabada:
"Tee millalgi kapsahautist/riisiputru/borši, eks!"
"Millest sul selline isu?"
"See on nii hea, koolis täna oli."
Ahaa :) 
Neid sildistamisi on tegelikult jube palju, kogu aeg, mõned neist on kahjutumad, teised võivad jälje jätta eluks ajaks.  

Ja ka kolmas mõte oli, või õigemini mulle meenus, sest siin oli mõnes loos otsapidi juttu esiklapse üle lombi minekust. Epp, see oli vist mingil lastehommikul, kus oli jutuks see lapsest kaugel olemine. Sul tundus esimene valulaks juba möödas olevat, raske oli ilmselt endiselt, aga mul endal oli kõik nii värske, et hing paelaga kaelas. Mulle oli tohutult abi sellest rahust, mis sinust kiirgas, mõnest repliigist. Mulle meeldib, kuidas siinsetes lugudes on samuti sellist õrna lahti kirjutamist, rahulikku defineerimist, need vahemaad on nii mõnigi kord elu normaalne osa. 

Hirmus vähe oli siin nüüd raamatust juttu :) Aga eks hea raamatu omadus olegi, et see ärgitab edasi mõtlema, analüüsima, meenutama...


P.S. Lugemise väljakutsest kõneldes... taas kord äärmiselt meelevaldne liigitamine :) Aga mulle tundub, et otsapidi on siiski mitmed kattuvad tegurid (raamatute-artiklite kirjutamine, toimetamine jms), kuigi mul ilmselgelt kordades väiksemates kogustes.

Lugemise väljakutse 2017
Nr 5, Raamat, mille tegelane töötab sinuga samal erialal/ametis

1 kommentaar: