03 märts 2017

Meibi moro!

Gili Trawanganist räägitakse kõikjal kui hullust peosaarest, aga selle määratlusega võiks veidi siiski hoogu pidada. Jah, see on kahtlemata saar, kus kondavad ringi pigem nooremapoolsed turistid. Arvestades, et paati minnakse ja paadilt tullakse läbi vee, mõnikord (kuigi sealkandis vist pea alati) on ka korralik lainetus, väiksemat kraami peab ise kandma, suuremad kohvrid viskavad poisid õlale, siis ei ole see ilmselgelt koht, kuhu tahaksid tulla 80-aastased puusahaiged või muidu piiratud liikumisvõimega inimesed. Ka väikelaste atribuutikat ei kohta seal. 


Teisalt on seal võimalik täiesti edukalt ära elada, ilma et pidutseks hommikuni, seeni ka ei sunni keegi sööma, kuigi neid päeva edenedes usinamalt pakutakse ja vaimukad reklaamtahvlid iga nurga peal ilutsevad. Eks see sõltub piirkonnast ja juhusest, aga me ei saa öelda, et hotellis lärmakat ja pidutsevat rahvast oleks olnud. Ainuke, kes öösel lärmi tegi, oli äike. 

Kohvritest kõneldes... sageli soovitatakse suuremad kompsud üldse Balile jätta ja vaid hädatarvilikuga Gilidele seilata, mis liikumismugavust silmas pidades on igatahes õige mõte. Aga Gilidele võib ka "tormivangi" jääda, seega igaks juhuks ei tasu väga takerduda eelnevalt tehtud ajakavva ja pigem mõni asi ikka rohkem kaasa haarata. Meie paarist plaanitud päevast sai lõppeks kokku nädal. Paadiputka esimeste päevade "meibi moro" oli alguses naljakas, hiljem mõtlemapanev ja puhkuse kuludes juba kergelt frustreeriv :)

Meibi moro´st peab ka rääkima. See fraas, just sama vigaselt kasutades!, on tõeline võlusõna, mis päästab su kõigist tüütajatest ja kauplejatest (mitte et neid Gilidel eriti oleks, Balil on olukord palju hullem). Kui sa lihtsalt pakkumisele eitavalt vastad, siis ei lõpeta see veel kontakti, kurjustamine tundub jällegi jäme ja kohatu, aga meibi moro, päästab su kui lõigatult igasugusest kauplemisest. Lisaks lähete sõpradena laiali - puhtalt "mi häpi, ju häpi"- olukord :)))) Tasub meeles pidada ja proovida ;)

Tormivangis olemine päädiski viimaks sellega et läksime paadiga Lombokile ja sealt lennukiga Balile tagasi. Aga kuna kogu aeg anti lootust, et äkki homme paadid käivad juba ka Bali vahet, siis me venitasimegi marsruudi ümber mängimisega. Torm, ma igaks juhuks mainin siinkohal, ei olnud selline, mis oleks Trawanganil endast kuidagi märku andnud või meie olemist ebamugavaks teinud - see oli puhtalt Lomboki ja Bali vahelise mere ja kiirpaatide teema. Nii et vist oleks selle aeglase kohaliku suure monstrumiga ka saanud liikuda. 

Ilmaga oli Gilil võimalik õppida elama. Vihmaveepaak kallati saare kohal võrdlemisi kindla süsteemiga tühjaks. Tänu sellele ei eksisteerinud sellel reisil ka traditsioonilisi siesta pidamisi, sest oli teada, et kuskil kl 17-19 paiku läheb märjaks. Päevane kuiv aeg tuli seega kenasti ära kasutada.


Mida Gilil üldse tehakse? Kindlasti kõik veega seotud harrastused - snorgeldamine, sukeldumine, paadiretked, surfamine. Peamiselt aga niisama chill olemine, kas siis seentega või seenteta. Erilist süvakultuuri ei tasu sinna otsima minna, sest 2 km laial ja 3 km pikal saarel (ma igaks juhuks ütlen :D) ei ole muuseume või ooperiteatrit vms. Siis võib veel ratsutada, ratastega hängida, kõvasti süüa, vähem juua jne. 

Peamine atraktsioon on ofkoors kiikumine. Kiiged on kõik saare ühes küljes, nii et kiigu või õhtani. Tõsi, vaiksema lainetuse ja päikeseloojangu aegu on iga kiige juures järjekord, mis meenutab nõukaaegset poesaba, kui sinna poodi juhtus midagi saabuma. Nii et ma tahaks näha seda tüüpi, kes õndsal ilmel kiiga-kaaga teeb, kui hambuni kaameratega relvastatud pildistajate kari närviliselt kaldal ootab. Kiikuda soovijad peaksid pigem alloleval pildil nähtavat ilma ja lainet rihtima.


Ah jaa, mõned lähevad Gili saartele ka abielluma, ilmselt küll mitte kõigile kolmele korraga, ikka üks saar tuleb selleks protseduuriks valida. 

 Ühel päeval abiellusid näiteks sellised tegelased:
Siin käivad ettevalmistused tähtsaks õhtuks. Oleks nad minu käest enne küsinud, oleksin ma muidugi kohe neile öelnud, et nihutage tseremoonia paar tundi varasemaks, et muidu te vihma kaela saate, pange mu sõnu tähele. Keegi ei küsinud ja ega mina ka kõiki õpetada jõua. Aga vihma nad igatahes said, ja mitte väe.



Karm on kogu asja juures vaid see, et lääs pressib igal sammul end isegi Trawangani-suurusele saarele peale. Pitsa ühes temaatiliste istmetega on leebe variant, aga kulmu panid kergitama söögikohad, mis pakkusid näiteks viini šnitslit ja rootsi lihapallikesi. Hallooo, Gili Trawanganil?! Teiselpool maakera?! Kui neil endil on igati hea kohalik köök olemas.






Taksopark a la Gili Trawangan :)


 Ärge te nüüd ekslikult arvake, et Gilil kõik ehitised nii ägedad välja näevad :)

Nii kaunilt serveeritud cappuccinot ei kohta iga päev. Visuaalne pool polnud ainus puudus sellel kohvil :)))))








 Meil oli reisil kaasas ka karm sammulugeja ja kui oli oht, et selle päeva sammud täis ei tule, siis oli lahenduseks saare ainsa mäe otsa ronimine. Õnneks pidime seda vaid ühel korral tegema:)
Poolel teel mäkke oli loomulikult ka altar olemas, kuis siis teisiti.
 Tegelikult on Gilidel, erinevalt Balist, valdav siiski islam. Trawanganil on näiteks kaks mošeed ja  muezzini palvelekutseid ikka kostub.

Ei, see Trawangan ei saa veel täna kokku võetud - järgmine kord :)



3 kommentaari:

  1. Nii tore on näha tuttavaid paiku! Meie elasime Gili Menol ja tegime sealt väljasõite. Nautige!

    VastaKustuta
  2. Me (kahjuks!) juba tagasi, aga aitäh - nautisime küll!
    Mis ajal teie olite Menol? Praegu tundus Meno nii mahajäetud ja majutuskohad pooltühjad, aga see võis olla ka madalhooajast tingitud. Mõnusalt paradiislikult mõjus igatahes :)

    VastaKustuta
  3. Meie olime juulis. Siis oli asi vaikusest kaugel ja tänasime õnne, et oli ramadaan!

    VastaKustuta