19 märts 2017

"Minu Iisrael: kuidas tõlkida sabatit" Margit Prantsus


Väga hea ja väga intrigeeriv raamat.
Hea selles mõttes, et autor otsesõnu ei laida ega kritiseeri, ta kirjeldab. Ja seda, mida kirjeldada, tal juba jagub. Erinevalt lühivisiidil olevast külalisest või napiks aastaks vahetustudengiks minemisest, on tema oma aja (mille täpne pikkus jääb küll selgusetuks) koos kõige täiega läbi ja üle elanud. Karta on, et kui elada pererahvaga külg külje kõrval, jagada katust ja argipäeva, siis kuulebki ja näebki rohkem. Endapoolne siiras huvi ja uudishimu aitab samuti kaasa. Lugeja saab aga raamatut sulgedes sisuka ja põneva pilguheite võrra rikkamaks.

Intrigeeriv aga selle poolest, et... Iisrael on nii lähedal, aga samas nii eksootiline ja võõristust tekitav. Mõni maakera kuklapoolel asuv riik ei suuda ka nii palju imestama panna. Juutidega on mul üldse keeruliselt raske suhe. Kaugelt suudan neid imetleda, lähedalt aga mõjuvad nad hirmutavalt. Küllap on siin oma osa nende äärmuslikul intensiivsusel ja kentsakatel kommetel. Viimaste osas valas raamat mõnuga õli tulle. Mu koduste unerahu sai nii mõnelgi korral häiritud, kui ma ahastades järjekordsetest tavadest lugesin ja tekkinud meeleheidet enesele hoida ei suutnud. 

Nii mõnigi asi ajas karva turri. Näiteks hingamispäeva pühitsemine, oma olemuselt kahtlemata õige ja hea, ent kohati siiski naeruväärseks muutuv - soojendusplaadi ja veekeetja töös hoidmine kogu sabatiaja on mitmes mõttes vastutustundetu või sabatiks spetsiaalse wc-paberi ostmine (paberiruudukese rebimine on ju töö), valgustite põlema jätmine selleks ajaks jms. Samas oma perega koosolemine, liikluse seiskumine  jms on igati tervitatav. 

Ultraortodokssed juudid on ka nähtus, mis vajab veidi põhjalikumat seedimist. Näiteks kas või naiste paruka kandmine. Võin mõista, et oma juuksed on liialt intiimsed, et neid väljaspool koduseinu teistele näidata, katmisest saan aru... aga katta neid omakorda parukaga (enamasti vist ju ikka päris inimjuustest tehtuga)?! See kisub juba veidi ekstreemseks.  Ma mõtlen, et see oleks umbes sama, kui tahta minna topless-päevitama, aga rindu ei taha näidata, mis iganes põhjusel eks ole, ja siis kasutaks mingit iseliimuvat rinna... mitte proteesi, aga ma ei teagi, kuidas seda asjandust nimetatakse. No on natuke absurdne ju.

Koššerist on mul  ka raske aru saada (kuigi ma püüan, ausalt). Kohati meenutab see nagu oleks inimestel igav ja siis nad püüavad välja mõelda keerukaid mänge, millega oma päevi sisustada ja elu komplitseeritumaks muuta (jah, ma tean, et see ei ole "mäng" ja kõik on kirjas tarkades pühakirjatekstides). Autor on muidugi tubli olnud, sest on suutnud kõik need peened "mängureeglid" selgeks õppida ja nende järgi joonduda. 

Kuigi minus on vist küll peidus väike mässaja, sest ma tahaks kas või korra ikka liha söömiseks tarvitatud nõusid pesta samas nõudepesumasinas piima omadega :P


P.S. Väga õnnestunud alapealkiri!

Lugemise väljakutse 2017
Nr 2, Raamat, mille tegevus toimub riigi, kus tahaksid kindlasti ära käia

2 kommentaari:

  1. Aitäh arvustuse eest. Võtan lugemiseks!

    Vastu soovitan mulluse PÖFF-i võidufilmi "vaikne süda".
    http://www.imdb.com/title/tt5907852/
    Lahkab või vähemalt illustreerib samu teemasid...

    VastaKustuta
  2. Tänud sulle! Võtan filmi ette.

    VastaKustuta