08 märts 2017

Naistepäeva iluminutid a la Bali

Igati paslik päev naiseilust kõnelemiseks, ma leian. Ma vist olen juba öelnud, et Bali naised on äärmiselt kaunid ja väljapeetud. Esmalt paistab see välja muidugi riietuses. Ma ei tea, mil määral muidu ja mujal, ent kindlasti nägin neid üdini naiselikke komplekte neil seljas altaritele andameid viies, templites, kremeerimistseremoonial ja koolitüdrukutel. See koosneb pikast ja kitsast sarongist, mis on tihedalt ümber, tekitades naiselikult lühikese sammu. Seejärel on polüestrist pitspluus, mida ma isiklikult küll ihu vastas ei tahaks tunda, kuid mis kõrvalvaatajale ohtralt silmailu pakub. Kogu kupatusel paneb efektse punkti sobivas värvitoonis sabuk, ehk siis midagi tekstiilist seotud vöö taolist. I-me-li-ne!





Kuidas need kohalikud naised päriselt ilusaks saavad, mina ei tea. Ma püüdsin ju ka seal sama ilusaks muunduda, aga feilisin korduvalt. Erinevad ilu- ja terviseprotseduurid on Balil teadupärast hirmodavad, pakkujaid rohkem kui tahtjaid (see võis ka madalhooajast johtuvalt nii olla, ma ei tea). Tunnise massaaži võib saada umbkaudu 100 000 ruupia eest, ehk mingi 7-8 eurot. Gilil sattus täiesti normaalne koht ja normaalsed tegijad. Tuul vuhises, kardinad hõljusid, meri loksus mõni meeter eemal. Loomulikult on ohtralt ka randades teenusepakkujaid, ent need näevad enamasti üsna kahtlased välja. Kiusatust oleksin tundnud selle mamulja puhul, kes seal puu all tegutseb, aga ootamatult eikusagilt ilmuvad vihmahood ei äratanud usaldust.


Järgmiseks tahtsin ma kõva tädi olla ja tsooniteraapiasse või jalatalla punktmassaaži minna. Ma sain küll hinges aru, et need kohad, kus vaateaknal on detailsed jalatalla pildid ja muidu ilmselge spetsialiseeritus konkreetsele valdkonnale, et need nagu võiksid olla... noh need õiged kohad, eks ole. Aga siis me kõndisime ja kõndisime ja kõndisime ja just nende õigete kohtade uste ees istusid tõsiselt kapid tüübid. Ja kuigi ma ei karda keda kuraditki, siis vaat´ neid mehi ma kartsin. Kuna see konkreetne seik juhtus eelviimasel õhtul, siis ei olnud mulle ka palju võimalusi katseteks jäänud.

Ja siis tegin ma selle vea, et lasin mingil mammil end rajalt maha võtta. Muidugi oli kogu olukord kahtlane. Mina oma refleksoloogi jutuga (milline teenus oli muide hinnakirjas täiesti olemas ka), tema muudkui raius teenuste nimekirjas mingit muud r-tähega algavat jalamassaaži. Esimesel korral. Teisel korral. Kolmandal korral suutis ta vastumeelselt nimetissõrme siiski minu soovitud ärri poole vedada. Nii siis läks see asi...

Mind viidi kuhugi imelikku tuppa, kus oli ridamisi massaažilaudu rivis, õnneks mitte teisi kliente (sic!). Lõhn oli ka imelik, aga sellisel vihmahooajal näidake mulle kohta, kus ei oleks :) Siis tuli tädi mesise näoga ja surus mulle mingi jääkülma (hea!) kotikese jõuga silmile. Pidada rahustama ja no ikkagi herbal-kotike. Herbal oli see tõepoolest, ent umbes-täpselt viis aastat tagasi. Täna on see lihtsalt üks kopihaisune kotike. Tädike tegi suht okei mudimise, jalataldadega oli seal üpris vähe pistmist, pigem liikus ikka kõrgemale, aga arvestades, et me olime juba paar tundi mööda Ubudit kooserdanud ja mina kõigi turskete tüüpide juurest põgenenud, siis oli mul igasuguse massaaži üle juba hea meel :)

Kuna T. igavles ja tuli ka kaasa, et vaba laua peale pikutama visata, siis tema muidugi nägi kohe ka ära, miks mulle tegelikult see taimekotike silmile suruti - tädi näppis nimelt andunult mobiili mudimise ajal. 

Refleksoloogi proovisime korra ka Kutas, kus see oli... samasugune naljanumber. Kaks noort ja naiselikku kutti, üks veel blondeeritud lakaga, matkisid püüdlikult teineteise liigutusi. Jalatallad olid endiselt tabuteema, pigem sikutati varbaid, muditi sääremarju ja natuke püüti ka kintsu muljuda. No aga nii odav, et mis sa ikka oskad kosta ja teha :) Ega nende peale vihastada või neid õpetama hakata pole ka mõtet. 

Mul oli tegelikult Balil olles eluline vajadus ja natuke ka sportlik huvi võtta midagi ette oma ripsmete ja küüntega. Ripsmete kohapealt olgu öeldud, et näiteks Gili Trawanganil (2x3km saar, tuletan meelde!) oli ripsmepikenduste teenus täitsa olemas, vist midagi 550-600 000 ruupia kanti. Õnneks oli minus säilinud mingi alalhoiuinstinkt veel :) Küünte osas aina uurisin ja uurisin ja uurisin... nagu lubas ja andis lootust, aga siiski oli kahtlane see lugu. Ja jäigi käimata. Tänu taevale, sest ilmselgelt teeb mu ihuküünetehnik sellist tööd, et naastes Tallinnasse ja kiiruga NailSpasse hüpates suutsin ma sealse armsa tüdruku nutule ajada. Ei taha mitte mõeldagi, mis see Ubudi tüdruk veel teinud oleks :) Aga jah, ka geellakk on jõudnud sinna maailmanurka.

Aga käisin tavalises pediküüris. Tüdruku pärast. Oli selline armas ja nunnu ja püüdlik. Sellega võis isegi rahule jääda. Taas see balilastele omane siiras otsekohesus ja hindade küsimine (ikka ripsmete panemine Eestis - mis maksab?, geellakitud küüned - mis maksab? ja muidugi miroblading - mis maksab?). Ja vaimustus! Sul on nii hele nahk, nii ilus, iga bali naise unistus! Meie ei saa sellist kunagi... 
/Pagan, ma olin seniks kaks nädalat juba Balil ja Gilidel olnud ja enda arvates praktiliselt neeger valmis!/ 
Kui tugevad küüned! Ja nii ilusad juuksed! Ma tundsin end seal toolis nagu jumalanna :) 

Samal õhtul olime lõpetamas õhtutsööki ühes toidukohas, ootamatu taevaluukide avanemine ei lasknud meil veel lahkuda ja nii me seal tiksusime. Järsku hüppas meie laua juude tütarlaps, kes pidi samal õhtul veinidegustatsiooni läbi viima ja jäi mulle otsa vaatama: "Sul nii ilusad ripsmed! Mul olid ka, aga need olid kallid ja ma enam ei pannud neid. Nüüd on lihtsalt kunstripsmed, aga need pole üldse ilusad..." Ja mul on selleks ajaks juba kuus nädalat panekust möödas ja tegelikult polegi nagu, millest rääkida.

Aga sellised nad on, balilannad. Ilusad ja ilu märkavad. Ausad ja otsekohesed. Armsad, enamasti. 

Elagu naised, nii siin kui seal!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar