17 märts 2017

"On nagu on" Jaak Jõerüüt


Lauristinile lisaks veel üks nn elulooraamat, samuti omamoodi suguvõsalugu, mis annab aimu eestlastest ja eestlusest. Jõerüüt ja tema looming on mulle alati sümpaatne olnud. Kui tuli uudis, et tegemist on presidendikandidaadiga, oli minu soosik teada (mitte et sellest midagi sõltunuks). Korraks oli rõõm, et on lootus ehk saada arukas president. No see lootus luhtus sama äkitsi, kui oli tärganudki, ent veidi elevust tõi ometi.

Kui ma nüüd kõnealust raamatut lugesin, mõtlesin möödunud kevadele korduvalt tagasi... kas, millal ja milline oleks siis see raamat saanud. On isegi tore, et läks nagu läks. Jõerüüt sai neil lehekülgedel olla üsnagi vahe, kuigi ikka väljapeetult ja diplomaadiliselt.

Jutuks tuleb nii mõndagi. Pärast lugemist meeltesse ekslema jääb aga näiteks tema suhe(stumine) oma vanematega. Selles on püüd mõista ja austus, ent samavõrd ka pettumus ja leebed etteheited. Rääkimata jätmine. Või laste kuuldeulatuses saksa keele kasutamine (ilmselt küll põhjusega, aga siiski...). Teatavat laadi tõrjumine, näiteks isapoolne autode maailmast välja tõrjumine. Jne.

"Mina ei pääse tagasi möödunud sajandi kolmekümnendate algusse, et uurida, miks mu kuuekümneaastane vanavanaisa paistab fotodel nagu praeguse aja saja-aastane rauk. Mina ei pääse Kivimäe korteri kööki viiekümne kolmandal aastal, kuulama, kui kaua ning miks ema ja isa saksa keeles vaidlevad. Mina ei pääse õigel hetkel äraandja Johannes Vares-Barbaruse vannituppa, kust ta laip leiti, nii et mis seal targutada, kes tegi ja miks tegi, me ei saa seda kunagi teada.
Meil kellelgi ei ole vahendeid minevikku minekuks."

"Ma juba mainisin, er olen vahel tahtnud tagantjärele emale ja isale mõnd asja ette heita, näiteks seda, et nad ei rääkinud mulle põhjalikumalt kummagi suguvõsast ega sellest, mis neil kodus täpsemalt juhtus, kui venelane Eestisse sisse marssis. Midagi mokaotsast ju räägiti, aga lood jäid lünklikeks. Sellest on väga kahju. Lugusid katkestas alati argielu a la "Jumal, kui palju kell juba on, viimane aeg salatikartulid keema panna, muidu ei jahtu ära".
...
Iidsed tavad nagu väljaütlematus ja vihjetega piirdumine on võluvad, kui neid vaadata Inglise seriaalis, mille tegevus toimub vanas lossis, milles elab krahviperekond ning mille ustest sisenevad külalistena lordid ning kus õhtusöögiks pannakse selga vähemalt smoking kui mitte frakk, seda muidugi mitte ise, vaid teenri abiga. Aga 20. sajandi okupeeritud  Eestis olid need vanad tavad vahel ainult risuks jalus. Nagu tolmunud kardinad akende ees.
Ometi, neil oli vaikimiseks nende õigus."

Jõerüüdi valusa näite varal leiame meie endale ehk olulise mõttekoha. Kui leiame. Aga ka teisi olulisi teemasid puudutatakse põgusalt: multikultistumine (kole sõna, ma tean), võim ("võim on inimlikkuse eksam"), tsivilisatsiooni arengu tupiktee  jms. Väga aktuaalsed teemad kõik. 
Vahemärkus. Olin just mõni tund varem sattunud "Radari" erisaadet Rootsist nägema, kus politseiametnik praktiliselt naeratuse saatel kinnitas, et nad ei saa väita nagu oleksid vägistamised, autode süütamised jt taolised kuritööd toime pandud sisserännanute poolt (minu vaba sõnastus, täpset tsitaati ei hakka otsima). Me kõik ju teame ja näeme, mis Rootsis toimub, kõrged riigiisad ainult jätkavad võltsvaga maski taha varjumist. Seda värskendavam oli lugeda siinsest raamatust: 
"Rootsi õpetas, kuidas poliitkorrektne  mõtlemine tapab vaimse teravuse, mõjub kogu eluviisile, kõigile elualadele lamestavalt, muudab inimesed materiaalseteks idiootideks, õpetab inimesi naerulsui valetama. Õpetas, et heaoluühiskond ei pruugi, aga võib nüristada inimese vaimuteravuse."

Oh, nii paljustki tahaks veel selle raamatu juures kõnelda, aga te peate ise lugema. Tõeline maiuspala, olgu öeldud, on JJ kirjeldused kohvikutest ja kohvikuelust, meil ja mujal. See on nii minu teetassike ja on ülim rõõm, et keegi veel sel moel vaimustub ja märkab ja naudib. Nii et kõik teie, kes te samuti kohvikute lummuses olete - siit raamatust leiate ka sedasorti kergemat rõõmu.

Viimase asjana mainiksin veel ära ka usutleja Aita Kivi esmapilgul tagasihoidliku rolli. Kuna juhuse tahtel sattus mulle nüüd kaks elulooraamatut järjepanu kätte, lisaks on neil ühine nö intervjuu vormis ülesehitus, siis on siinkohal väga selgelt näha, mis on hea ja mis on halb. Kivi ei trügi esile ega püüa enda jaoks olulisemate küsimuste formuleerimisega läbi halli kivi minna (see viimane jäi mind Hioni-Lauristini puhul väga häirima). Ta jääb märkamatuks, andes samas vastajale piisava vabaduse. Nii näib see lugejale, ma ei tea ju, kuidas kogu tööprotsessis tegelikult need vaekausid oma asendit muutsid. 

NB! Jaak Jõerüüt kohtub lugejate ja huvilistega 18.aprillil Viimsi raamatukogus.


Lugemise väljakutse 2017
Nr 25, Sinu lemmikkirjaniku raamat, mida sa veel lugenud ei ole.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar