24 aprill 2017

"Kirjad tütrele" Dagmar Lamp


Ma pean tunnistama, et minu juttu ei tasu väga tõsiselt võtta, sest kindlasti pole ma selle raamatu sihtgrupp, mistõttu ma võin end oimetuks vinguda, aga see ei tähenda midagi. 

Ütleme nii, et mind kui lugejat jäi siin saatma mingi ebakõla. Idee kui selline ja blogitekst kui kerge meelelahutus olid mulle võrdlemisi sümpaatsed. Ka ei olnud põhjus minu ja autori meeletus erinevuses. Mõnikord võib see lugedes määravaks saada, kuid sedapuhku vast siiski mitte. Samas pean tunnistama, et paljugi tuttavat tuli siin ette, mida mäletan oma kogemustestki :) Ma ei pruugi autorit lõpuni mõista, ma ei suuda kõiki ta tegusid heaks kiita, ent ma võin teda vabalt respekteerida sellisena nagu ta on. Umbes sama tundsin ma, ja oma käekirjalt ongi Dagmar Lamp siin raamatus väga sarnane, Caitlin Morani ja Chelsea Handleri puhul ka. Need olid küll pigem sellised kompleksides naisterahvad (mida ma kindlasti ei tea väita siinse autori kohta), kes püüdsid kõiki oma alateadlikke hirme ja põdemisi kompenseerida näiliselt ladna olemise ja avameelsusega. Ka siin kohtab teatavat siirust ja enese laiali laotamist, tekst voolab kergelt ja... Ma jäin mõtlema, et mis siis puudu või valesti oli. Ehk kohati väsitavad kordused? Või ajuti liialt pubekalikuks kalduv stiil? Viimane sobinuks varateismelistele mõeldud raamatusse, ent mitte siia. Keegi ei eelda, et rasedusest ja imiku kasvatmisest kõnelev eluline raamat peaks kuivikulikult (jube sõnamonstrum tekkis, ma tean) igav olema ja sealt peaks kõik ehedad emotsioonid välja rookima, sugugi mitte! Aga paljud siinsed mahlakad naljad ja vaimukad tähelepanekud oleksid ehk paremini esile pääsenud, kui neid poleks lämmatatud pideva teismelisele tüüpilise sõnakasutuse ja liialdatud eufooriaga. 
Või ma ei tea, ma ei oska seda kahetist tunnet paremini sõnadesse panna...

Teisalt, võib-olla kui raamatus käsitletud teemad on parajasti aktuaalsed, siis suudaks ka stiililiste möödapanekute suhtes leebem olla ja enam vaimustuda. Nii et, ajame selle minu kui vale sihtgrupi süüks :)

Lugemise väljakutse 2017
Nr 47, Kaks samasuguse pealkirjaga raamatut (teise kavatsen hiljem lugeda ja lisada)

20 aprill 2017

Küprose päike

Tõsine "Minu..."-sarja nädal on mul käimas. 
Mõni päev tagasi oli Käinas lugejatega kohtumas "Minu Iisraeli" autor. Iisrael on tegelikult ka eksootika tipp, nii et kel vähegi huvi, siis kutsuge teda lahkesti vestlema - see tunnike on seda igati väärt! 

Teisipäeval oli "Minu Küprose" esmaesitlus Solarise Apollos. Eile-täna lisaks lõunapoolsemates paikades, otsige infot. Kes esitlused maha magas, see võib 18.aprilli "Ringvaadet" isutekitajana kasutada.


Alloleval pildil on aga autori poolt kingitud üks raamatu kõrvaltegelane, otse Küproselt - mu rõõm on piiritu:)  

Ma kavatsen selle veini avamisega oodata seni, kuni saan ise niisamuti koos maasikate ja mangoga "oma" rannas seda nautida :)

Reisikirjanduse lainel jätkan - täna on kord "Minu Armeenia" esitluse käes.

12 aprill 2017

Õige väsitav mandrielu

Mandril käigud muutuvad aina kurnavamaks. Esialgu rahulikult plaanitud neljapäev tipnes ootamatult laekunud info tõttu Mustpeade majas. Reede leidis meid juba Tartust õhtut Kálmániga veetmas. See oli pigem ürituse mõttes ettevõtmine, suuremate lootusteta. Ja õige oligi, sest tegelikult oli see päris segadusttekitav lavastus. Suurimaks väärtuseks küllap kostüümid ja head meeshääled, lavastuse ülesehitus laias plaanis ka.  
Lavastus ise näis nõudvat suuremat lava, pregusel kujul mõjus kokkusurutult. Tantsunumbrid nelja näitsikuga ei kõlanud lavastuse üldmuljega kokku, jätsid kuidagi amatöörliku mulje. Ja muidugi see lõputu sussisahin ja tümpsat-tümpsat hääled, mis kohati muusikast üle kostusid. Ma ei tea, kas oli lavakujunduses kasutatud mingit vale materjali või mis neid ebavajalikke helisid võimendasid, igatahes kriipis see kõrva inetult. 
Elu õieke jäi jätkuvalt selle juurde, et ühes tükis "Silva" oli parem kui taoline popurrii. 



Laupäeval nuusutasime natuke ERMi õhku, ent mitte liiga palju. Lisaks köitis meie tähelepanu märksa enam üks poolik maja seal läheduses. Kurbusega avastan ma nüüd, et see pole siiski originaaln idee, vaid juba mitmes kohas varem kasutatud mõte. No aga lahe ikkagi :)




Kummaliste elamustega jätkates sobis pühapäeva õhtusse seega päris kenasti Von Krahli "Paradiis". See oli nüüd äärmiselt... hm...eluõielik etendus, igatahes meeldis talle see sedavõrd, et ta korduvalt etenduse jooksul mulle seda kinnitama pidi :) Mulle isiklikult põhimõtteliselt ka meeldis, paar stseeni ehk jäid veidi küsitavalt segama, aga muu oli väga nauditav. Selline voolav-voogav kulgemine, kohati naljakas, kohati rahulik, kohati inimvõimete piire kompav. Mis peamine, sümpaatseks mängisid kõik viis näitlejat end.


Esmaspäval nägin ma (taas) Eestimaad, lõputuid väljasid, linnuparvesid, looklevat maanteelinti. Elu õieke tegi sel nädalavahetusel meile pika puuga teatri osas ära ja läks jälle teatrisse, sedapuhku klassiga. Tartusse. Ma siis loksusin ta Tartusse saata, seal tegin nende klassi sõidutanud bussijuhiga (jah, mu täditütar on raudselt Eesti seksikaim bussijuht!!!) kiire lõuna ja kulgesin tagasi.

Kõigi oma kulgemiste ajal sisustasin aega meeldivalt värske kraamiga:



Tallinnas vajusin ma joonelt voodisse ja kujutasin elavsurnult ette, kuidas ma viskan jalad seinale (minu vanuses peab juba jalgu paar tundi päevas ikka üleval hoidma) ja lihtsalt olen. No aga siis ma mõtlesin, et see päev on nagunii juba raisus ja kui teisipäeval hakata saarele minema, siis läheb teisipäev ka raisku ja kellele sellist ajaressursiga laristamist ikka tarvis on. 
Mis tähendab, et juhtus see, mis meil kogu aeg juhtub. Me hakkame iga jumala kord praamile sõitma viimasel minutil. Tööpäevalõpu liiklusummikud Pärmu mnt-l olid ka vägevad. Tallinna piirile jõudes olime tugevalt viieteistkümne minutiga miinuses. Imekombel saime selle miinuse Haapsaluni jõudes tagasi tehtud. Ja siis tarmasiitas seal Rimi juures ristmikul üks krunniga kartulikarva hiireke, kes jättis meid punase fooritule taha. 
Rohukülla tõkkepuu taha jõudes tõstis Leiger rambi üles ja hakkas minema. See kuradi ainumas minut! Ega see pole Saaremaa, kus praamid sama tihti kui Ülemiste tramm käivad. Kolm tundi esmabaõhtuses Haapsalus nagu maast leitud ja taas kord viimasele praamile minek :) Paagi olime ka tilgatumaks sõitnud, nii et võib-olla oli hea, et praamile ei jõudnud - Heltermaal poleks nagunii enam maha saanud sõita :)))))) 
Haapsalu on muidu tore, aga seal on see jama, et talveperioodiks sulgevad nad ju kõik normaalsed söögikohad. Ja see ainumas, mis lahti on, see oli pilgeni rahvast täis. Esmaspäeval?! Sisse me end igatahes pressisime ja jätkuvalt laulame kiidulaulu Kärmele Küülikule. Poole kümneks oli mul seega tuju juba nii hea, et inimtühjas Rimis puuviljalettide vahel sambat tantsida. 

Mõni ime siis, et eilne päev mul kuhugi ära kadus. Mandrielu on nii väsitav, et mul kulub sellest taastumiseks veel mitu aega.

07 aprill 2017

Kummardus Veljo Tormisele

Eilse Mustpeade majas toimunud imelise kontserdi meenutuseks. Nii suure kire ja põlemisega edasi antud muusikat on nauding kuulata.

06 aprill 2017

"Väikesed naudingud" Philippe Delerm

Selliseid maiuspalu ma jumaldan. Juba esimeste lugude juures tundsin, et nüüd olen leidnud selle OMA. Meenutab meie kodumaist K. Kesküla "Elu sumedusest", mida korraga liiga palju ei taha lugeda ja mida tahad ikka uuesti ja uuesti kätte võtta. 

Iga napp lugu kõneleb Delermi argistest naudingutest. Vähemasti ma arvan, et need on autori isiklikud meelelised hetked. Need on võrdlemisi prantslaslikud, ent see ei kahanda nende väärtust, vastupidi, lisab eriti hõrgu mekki. Kusjuures kohati saad pool loo mõnust juba pealkirjast, no mõelge ise - "Pühapäevahommikune koogikarp", "Herneste lüdimine", "Espadrillid saavad märjaks", "Peaaegu võiks väljas süüa", "Pitspesu räästa vilus" jt. See viimane pealkiri oli lausa nii hea, et kui ma muidu suutsin lugeda maksimaalselt üks-kaks lugu korraga ja seejärel tegin pausi, siis seda pealkirja lugedes panin raamatu sootuks käest ja venitasin loo lugemist järgmise päevani.  

Delermi  pintslilöök on muidugi täpsem - mõne üksiku sõnaga suudab ta lugeja just sellesse hetke ja kohta paigale asetada, luua silma võrkkestale kujutis, millega sul tekib koheselt emotsionaalne side. Pole välistatud, et raamatu vahendusel koguni lõhnad sinuni jõuavad. Mis aga peamine, see raamat paneb ehk sindki märkama ja pühenduma oma pisi-pisikestele naudingutele. 

Ja kui üks tõlkeraamat on nii võluv, siis on kahtlemata põhjust impressumist "süüdlast" otsida - Indrek Koff. Miks see mind ei üllata.

P.S. Millega ma aga sugugi rahul ei ole, miks on seda autorit nii vähe meil tõlgitud?

05 aprill 2017

"101 Eesti teatrisündmust" Anneli Saro


Mis seal pattu salata, see on mu esimene lugemine sellest sarjast. Olen alati peljanud neid mingi valdkonna loendeid, kus on kitsas ja subjektiivne valik välja toodud. Kuigi pean tunnistama, et ega ma antud juhul isegi kurda, sest asjaarmastaja jaoks on siin parajalt kompaktselt kodumaine teatrilugu koos. Loomulikult on välja toodud paljud meie teatri "esimesed" - nende hulgas on esimesed etendused, siinsetel aladel kirjutatud ja ettekantud esimene ooper (viktoriiniküsimuseks küllap hea, eks ole!), balletietendused, vabaõhulavastused jms, samuti kutseliste teatrite teke. Eks neist ole ka kooliõpikutes juba juttu olnud, seega tuttavam teema.

Põnevamaks aga alles läheb. Kas te teadsite näiteks, et meil on ühes linnas suisa teatrikeeld olnud? Ja mitte lühikest aega :) Tundub, et 19.saj teises pooles oli üsnagi loogiline joomingute jätkamise koht... teater, täpsemalt siis puhvet. Rääkides Vanemuisest, siis näitleja Leopold Hansen on meenutanud sealsete mürgeldajate hulgas Karl Menningut:

"Viimatinimetatud noormehega olevat Vanemuise korrapidajad püsti-hädas olnud: saali mitme ukse tõttu pääsenud ta pärast väljasaatmist ikka jälle uuesti sisse, kuni enam ei lubatud talle piletit müüa. Vanemuise etendust see aga ei päästnud. Ta hankis endale Postimehe toimetuse kaardi ja tungis sisse selle abil."

Olgu siinkohal võhikuile lisatud, et Menningust sai hiljem samas teatris lavastaja ja veelgi hiljem teatrikriitik :) Estonia seltsi maine oli muide veelgi hullem. Tolle maja ehitusest on seoses hiljutise suure juubeliga muidugi üht ja teist ka meedias kõneldud, ent minu kõrvust on see kurioosum mööda läinud, kuidas majaehituseks raha kogumiseks 1910.a. laulupidu peeti ja mille läbimõtlemata korralduse tulemusena vaid 19 rubla suudeti koguda (kokku läks maja maksma vist 730 000 rubla, lisaks veel sisustus). 

Nii et ühelt poolt ohtralt faktiteadmisi, mis pikitud põnevate vahejuhtumitega, teisalt valitud nähtuste/lavastuste uudsus või omanäolisus. Valikuprotsess võis üsnagi keeruline olla, ma mõtlen. Varasema ajalooga oli ilmselt lihtsam, ent möödunud sajandi teine pool on pidanud läbima juba märksa tihedama sõela. Samas mulle näib, et need kõige-kõigemad on kaante vahele siiski kõik kenasti mahtunud (Panso, Murdmaa, Hermaküla, Viiding, Karusoo, Peterson, Komissarov, Mikiver, Nüganen, Pedajas, Unt ja paljud teised).

Kui üldse midagi juurde soovinuks, siis ehk mõned väljaasted Tallinn-Tartu trajektoorilt. Estonia, Draamateater, Linnateater, Von Krahl, VAT ja NO99 ning Vanemuine said, ilmselgelt ka õigustatult!, piisavalt leheruumi, kuid ehk oleks maakonnateatritest ka leidnud mõne pisku. Viljandist oli kindlalt Nüganeni "Armastus kolme apelsini vastu", kuid rohkemat mulle ei meenugi (või pimestas Ugala mu silmi sedavõrd, et teisi ei märganudki :)).

Jääb üle vaid nentida, et on ikka vägevat teatrit tehtud... Tegelikult väga huvitav lugemine ja teinekord tore riiulist niisama lehitsemiseks ja pisteliseks lugemiseks võtta. 

03 aprill 2017

"Äärelinna Buddha" Hanif Kureishi

Lugesin tagakaanelt tutvustust vist liiga pealiskaudselt. Mulle jäi mulje, et peategelase Karimi isast saab teatavat tüüpi esoteeriline guru, kelle arvukate jüngritega hakkab nalja saama. No raamatu algusots midagi sellist oli ka. Õige varsti jäi lugu siiski pigem briti-hindu segaverelise Karimi ümber keerlema, kes peamisel madistas biseksuaalsete eneseotsingute ja juurtetuse ja seksuaalsete perverssustega. Teine pool raamatust vajus veidi ära, teisalt oli vist kokkuvõttes pigem haarav, sest ma tabasin end lugemise nimel pidevalt võitlemas (kuna me kahekesi korraga seda lugesime). Iga lektüüri pärast ma jõudemonstratsioone ei pea).

Mul on siiski heameel, et mulle ei sattunud see raamat näppu eestikeelse esmatõlke ilmudes (oli vist aasta 1996), tunnistan ausalt, siis oleks see raamat niisama sõnamulinana tundunud, mul poleks haakinud. Tänasel päeval lugedes on üllatus muidugi suur - kõik see, mille autor on oma raamatus asetanud Suurbritanniasse millalgi 70ndatel on tänasel päeval siin Eestis reaalsus või kohe-kohe selleks saamas. Kõik need noored, kes teavad, et raha leiab nendeni tee niisamagi ja viimane asi, mis selle saamiseks teha, on töötamine. Riik ja vanemad aitavad ning alati on kuskil mujal ka mõni imedemaa, kuhu püüelda ja kus pudrujõed ootavad. 
Või kas või näituseks see rändekriis. Karim on ehe näide segaduses ja juurteta immigrandi võsukesest. Karimi isa ei kavatse tagasi Indiasse minna, ent ta ei väsi ülistamast  oma tõelist kodumaad ja siunamast Suurbritanniat. Lisaks soodustab taolist suhtumist muidugi ka tüüpiline riik riigis elulaad nagu see sageli sisserännanutel olema kipubki - oma keel, meel, toidud ja kultuur. Täna me näeme, et meil siin on sarnases olukorras Narva noored. Paarikümne aasta pärast on sama seis tänastel kvoodipagulaste lastel. 
Ja lisaks veel palju teisi huvitavaid paralleele hetkel aktuaalsete teemadega. Et see nüüd selle raamatu põhitrump ilmselt oligi, ma usun. Muidu on ju tekst lobe ja ladus, ent ühel hetkel kuidagi ammendas end.

P.S. Lugemise väljakutse teemast rääkides, siis mitte küll film, vaid miniseriaal BBC-s. Aga vast läheb ikka arvesse :)

Lugemise väljakutse 2017
Nr 33 Raamat, mille põhjal on tehtud film

02 aprill 2017

Talisuplejate klubi keerulised ajad

Ehk et siis Linnateatri "Macbeth" (Shakespeare/Mikkola)

Vana hea "Macbeth" on aegumatu ja taas laval, muidugi mitte "vanas hea klassikalises" võtmes, ikka uusversioonina, sest eks ole tänased Macbethid, kuigi laias laastus omaaegsega sarnased, siiski sutsuke erinevad. Nii ongi Antti Mikkola nö üle kirjutanud ja kaasajastanud tollase loo. Tänaste suurte ja alailma jaburustega hiilgavate diktaatorite asemel on ta otsustanud tegevuse paigutada endale tuttavasse keskkonda - Soome sauna- ja talisuplejate klubi juhatusse. Mis, nagu arvata võibki, lisab muidu traagilisele süžeele ohtralt groteski. 

Nii saabki roimadest kubisev lugu kallutatud pigem huumorivalda, mis üldiselt täitsa tore vaadata-kuulata. Kuigi pean tunnistama, et kohati kiskus liiga palaganiks kätte ja meenutas juba neid odavaid komöödiasaateid, mida massiliselt vorbitakse. Soomlastel lihtsalt on mingi oma rida 90ndate stiilis läikiva nailondressi ja karaokega, kuigi antud lavastusest oleks selle võinud ikka välja jätta.

Muus mõttes igati huvitav ja aktuaalne tõlgendus.



Noor Kalmet (küllap jääb ta veel aastakümneteks "nooreks", nii nagu Juhan Ulfsaki kohta ei paindu keel veel niipea vana Ulfsak ütlema) suudab iga oma järjekordse rolliga ikka veel hämmastada ja tunnustavalt kulmu kergitama panna. Kui palju sügavust saab nii noores inimeses juba olla...