05 aprill 2017

"101 Eesti teatrisündmust" Anneli Saro


Mis seal pattu salata, see on mu esimene lugemine sellest sarjast. Olen alati peljanud neid mingi valdkonna loendeid, kus on kitsas ja subjektiivne valik välja toodud. Kuigi pean tunnistama, et ega ma antud juhul isegi kurda, sest asjaarmastaja jaoks on siin parajalt kompaktselt kodumaine teatrilugu koos. Loomulikult on välja toodud paljud meie teatri "esimesed" - nende hulgas on esimesed etendused, siinsetel aladel kirjutatud ja ettekantud esimene ooper (viktoriiniküsimuseks küllap hea, eks ole!), balletietendused, vabaõhulavastused jms, samuti kutseliste teatrite teke. Eks neist ole ka kooliõpikutes juba juttu olnud, seega tuttavam teema.

Põnevamaks aga alles läheb. Kas te teadsite näiteks, et meil on ühes linnas suisa teatrikeeld olnud? Ja mitte lühikest aega :) Tundub, et 19.saj teises pooles oli üsnagi loogiline joomingute jätkamise koht... teater, täpsemalt siis puhvet. Rääkides Vanemuisest, siis näitleja Leopold Hansen on meenutanud sealsete mürgeldajate hulgas Karl Menningut:

"Viimatinimetatud noormehega olevat Vanemuise korrapidajad püsti-hädas olnud: saali mitme ukse tõttu pääsenud ta pärast väljasaatmist ikka jälle uuesti sisse, kuni enam ei lubatud talle piletit müüa. Vanemuise etendust see aga ei päästnud. Ta hankis endale Postimehe toimetuse kaardi ja tungis sisse selle abil."

Olgu siinkohal võhikuile lisatud, et Menningust sai hiljem samas teatris lavastaja ja veelgi hiljem teatrikriitik :) Estonia seltsi maine oli muide veelgi hullem. Tolle maja ehitusest on seoses hiljutise suure juubeliga muidugi üht ja teist ka meedias kõneldud, ent minu kõrvust on see kurioosum mööda läinud, kuidas majaehituseks raha kogumiseks 1910.a. laulupidu peeti ja mille läbimõtlemata korralduse tulemusena vaid 19 rubla suudeti koguda (kokku läks maja maksma vist 730 000 rubla, lisaks veel sisustus). 

Nii et ühelt poolt ohtralt faktiteadmisi, mis pikitud põnevate vahejuhtumitega, teisalt valitud nähtuste/lavastuste uudsus või omanäolisus. Valikuprotsess võis üsnagi keeruline olla, ma mõtlen. Varasema ajalooga oli ilmselt lihtsam, ent möödunud sajandi teine pool on pidanud läbima juba märksa tihedama sõela. Samas mulle näib, et need kõige-kõigemad on kaante vahele siiski kõik kenasti mahtunud (Panso, Murdmaa, Hermaküla, Viiding, Karusoo, Peterson, Komissarov, Mikiver, Nüganen, Pedajas, Unt ja paljud teised).

Kui üldse midagi juurde soovinuks, siis ehk mõned väljaasted Tallinn-Tartu trajektoorilt. Estonia, Draamateater, Linnateater, Von Krahl, VAT ja NO99 ning Vanemuine said, ilmselgelt ka õigustatult!, piisavalt leheruumi, kuid ehk oleks maakonnateatritest ka leidnud mõne pisku. Viljandist oli kindlalt Nüganeni "Armastus kolme apelsini vastu", kuid rohkemat mulle ei meenugi (või pimestas Ugala mu silmi sedavõrd, et teisi ei märganudki :)).

Jääb üle vaid nentida, et on ikka vägevat teatrit tehtud... Tegelikult väga huvitav lugemine ja teinekord tore riiulist niisama lehitsemiseks ja pisteliseks lugemiseks võtta. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar