12 aprill 2017

Õige väsitav mandrielu

Mandril käigud muutuvad aina kurnavamaks. Esialgu rahulikult plaanitud neljapäev tipnes ootamatult laekunud info tõttu Mustpeade majas. Reede leidis meid juba Tartust õhtut Kálmániga veetmas. See oli pigem ürituse mõttes ettevõtmine, suuremate lootusteta. Ja õige oligi, sest tegelikult oli see päris segadusttekitav lavastus. Suurimaks väärtuseks küllap kostüümid ja head meeshääled, lavastuse ülesehitus laias plaanis ka.  
Lavastus ise näis nõudvat suuremat lava, pregusel kujul mõjus kokkusurutult. Tantsunumbrid nelja näitsikuga ei kõlanud lavastuse üldmuljega kokku, jätsid kuidagi amatöörliku mulje. Ja muidugi see lõputu sussisahin ja tümpsat-tümpsat hääled, mis kohati muusikast üle kostusid. Ma ei tea, kas oli lavakujunduses kasutatud mingit vale materjali või mis neid ebavajalikke helisid võimendasid, igatahes kriipis see kõrva inetult. 
Elu õieke jäi jätkuvalt selle juurde, et ühes tükis "Silva" oli parem kui taoline popurrii. 



Laupäeval nuusutasime natuke ERMi õhku, ent mitte liiga palju. Lisaks köitis meie tähelepanu märksa enam üks poolik maja seal läheduses. Kurbusega avastan ma nüüd, et see pole siiski originaaln idee, vaid juba mitmes kohas varem kasutatud mõte. No aga lahe ikkagi :)




Kummaliste elamustega jätkates sobis pühapäeva õhtusse seega päris kenasti Von Krahli "Paradiis". See oli nüüd äärmiselt... hm...eluõielik etendus, igatahes meeldis talle see sedavõrd, et ta korduvalt etenduse jooksul mulle seda kinnitama pidi :) Mulle isiklikult põhimõtteliselt ka meeldis, paar stseeni ehk jäid veidi küsitavalt segama, aga muu oli väga nauditav. Selline voolav-voogav kulgemine, kohati naljakas, kohati rahulik, kohati inimvõimete piire kompav. Mis peamine, sümpaatseks mängisid kõik viis näitlejat end.


Esmaspäval nägin ma (taas) Eestimaad, lõputuid väljasid, linnuparvesid, looklevat maanteelinti. Elu õieke tegi sel nädalavahetusel meile pika puuga teatri osas ära ja läks jälle teatrisse, sedapuhku klassiga. Tartusse. Ma siis loksusin ta Tartusse saata, seal tegin nende klassi sõidutanud bussijuhiga (jah, mu täditütar on raudselt Eesti seksikaim bussijuht!!!) kiire lõuna ja kulgesin tagasi.

Kõigi oma kulgemiste ajal sisustasin aega meeldivalt värske kraamiga:



Tallinnas vajusin ma joonelt voodisse ja kujutasin elavsurnult ette, kuidas ma viskan jalad seinale (minu vanuses peab juba jalgu paar tundi päevas ikka üleval hoidma) ja lihtsalt olen. No aga siis ma mõtlesin, et see päev on nagunii juba raisus ja kui teisipäeval hakata saarele minema, siis läheb teisipäev ka raisku ja kellele sellist ajaressursiga laristamist ikka tarvis on. 
Mis tähendab, et juhtus see, mis meil kogu aeg juhtub. Me hakkame iga jumala kord praamile sõitma viimasel minutil. Tööpäevalõpu liiklusummikud Pärmu mnt-l olid ka vägevad. Tallinna piirile jõudes olime tugevalt viieteistkümne minutiga miinuses. Imekombel saime selle miinuse Haapsaluni jõudes tagasi tehtud. Ja siis tarmasiitas seal Rimi juures ristmikul üks krunniga kartulikarva hiireke, kes jättis meid punase fooritule taha. 
Rohukülla tõkkepuu taha jõudes tõstis Leiger rambi üles ja hakkas minema. See kuradi ainumas minut! Ega see pole Saaremaa, kus praamid sama tihti kui Ülemiste tramm käivad. Kolm tundi esmabaõhtuses Haapsalus nagu maast leitud ja taas kord viimasele praamile minek :) Paagi olime ka tilgatumaks sõitnud, nii et võib-olla oli hea, et praamile ei jõudnud - Heltermaal poleks nagunii enam maha saanud sõita :)))))) 
Haapsalu on muidu tore, aga seal on see jama, et talveperioodiks sulgevad nad ju kõik normaalsed söögikohad. Ja see ainumas, mis lahti on, see oli pilgeni rahvast täis. Esmaspäeval?! Sisse me end igatahes pressisime ja jätkuvalt laulame kiidulaulu Kärmele Küülikule. Poole kümneks oli mul seega tuju juba nii hea, et inimtühjas Rimis puuviljalettide vahel sambat tantsida. 

Mõni ime siis, et eilne päev mul kuhugi ära kadus. Mandrielu on nii väsitav, et mul kulub sellest taastumiseks veel mitu aega.

2 kommentaari:

  1. Ohh, Mae, ma hakkasin ka üks päev poes peaaegu tantsima. PEAAEGU. Dirty Dancing'u finaal laul tuli ja ma pidin ennast jöuga tagasi hoidma. Ma ei tea, pood oli ikka pilgeni rahvast täis ja mul polnud ühtegi toetajat kaasas ... aga see pani mu mötisklema, et see hulljulgete tükkide tegemine, see julgemine on ikka väga teema. Mis siis oleks juhtunud, kui ma oleks tantsinud!? Jätnud käru ja tantsinud?! Aga mus puudub see miski, mis laseks.

    VastaKustuta
  2. Käruta tantsimine on edasijõudnutele, sa jäta esialgu käru ikka julgestuseks ligi ja alusta vaikselt puusanõksude ja lihtsamate sammudega. Küll siis julgus ka tasapisi tuleb ;)
    Ja nagu sa kindlasti tead, kõik piirid on meie endi peas ;)!

    VastaKustuta