02 aprill 2017

Talisuplejate klubi keerulised ajad

Ehk et siis Linnateatri "Macbeth" (Shakespeare/Mikkola)

Vana hea "Macbeth" on aegumatu ja taas laval, muidugi mitte "vanas hea klassikalises" võtmes, ikka uusversioonina, sest eks ole tänased Macbethid, kuigi laias laastus omaaegsega sarnased, siiski sutsuke erinevad. Nii ongi Antti Mikkola nö üle kirjutanud ja kaasajastanud tollase loo. Tänaste suurte ja alailma jaburustega hiilgavate diktaatorite asemel on ta otsustanud tegevuse paigutada endale tuttavasse keskkonda - Soome sauna- ja talisuplejate klubi juhatusse. Mis, nagu arvata võibki, lisab muidu traagilisele süžeele ohtralt groteski. 

Nii saabki roimadest kubisev lugu kallutatud pigem huumorivalda, mis üldiselt täitsa tore vaadata-kuulata. Kuigi pean tunnistama, et kohati kiskus liiga palaganiks kätte ja meenutas juba neid odavaid komöödiasaateid, mida massiliselt vorbitakse. Soomlastel lihtsalt on mingi oma rida 90ndate stiilis läikiva nailondressi ja karaokega, kuigi antud lavastusest oleks selle võinud ikka välja jätta.

Muus mõttes igati huvitav ja aktuaalne tõlgendus.



Noor Kalmet (küllap jääb ta veel aastakümneteks "nooreks", nii nagu Juhan Ulfsaki kohta ei paindu keel veel niipea vana Ulfsak ütlema) suudab iga oma järjekordse rolliga ikka veel hämmastada ja tunnustavalt kulmu kergitama panna. Kui palju sügavust saab nii noores inimeses juba olla...


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar