29 mai 2017

"Rootsi kuninga valge laev" Carl Mothander



Mothanderi austajate järjekordne maiuspala :) Kuigi ma saan aru, et eesti keeles ilmus see esimest korda juba 2011. aastal ja kõik on selle juba läbi lugenud. Stiili poolest jätkab autor tuttavat ja tuntavat joont - väga kaasaegselt mõjuv, ladus ja olmeline, sekka muhedaid vaimukusi ja teravmeelseid tähelepanekuid. Olgu vahelepõikena mainitud, et kirja on need mälestused pandud peaasjalikult 1940ndatel, rootsi keeles ilmus 1949. aastal. 

Hindamatud mälestused mu meelest. Selle aja pöördelistest sündmustest ei ole just kuigi palju häid kirjutajaid - mõni, kes oleks võinud kirjutada, oli kahjuks liialt suukorvistatud ja need, kes said kirjutada, olid piisavalt vara siit lahkunud, nii et nende mälupagasis ei olnud kõike väärilist. No ja eks nii mõnigi paguluses kirjutaja tegi seda ka häirivalt sentimentaalselt või kippusid ajatolmu all faktid ja vaatenurgad moonduma. Mothander oli aga võrdlemisi ideaalilähedane kirjutada, sest lisaks mahlakale ja haaravale keelele oli ta ka juures ja kohal. Lisaks jõudis enne lahkumist Rootsi piisavalt kaua Eestis elada, üldse oli tema suhtumine siinsesse rahvasse ja kultuuri äärmiselt soe. See ei olnud üleolevalt saksik, vaid kuidagi austav ja lugupidav. 

Nagu pealkirjastki nähtub, siis seekord ei ole teemaks niivõrd Mothanderi isiklikud seiklused kuivõrd just ligikaudu 7000 rannarootslase päästmisaktsioon, millega autor pea algusest lõpuni seotud oli. Nii ongi siin kaante vahel juttu Rootsi suhtumisest oma pisikesse rahvakildu, on Eestis kohapealseid liikumisi (Mothander käis 40ndate alul korduvalt rannarootslaste külasid läbi, nii rannikul Tallinnast Haapsaluni kui ka väikesaartel), on korduvad Saksamaa visiidid tutvumaks baltisakslaste repatrieerimise tulemustega, lisaks kohtumised ja vestlused kõrgete ametnikega, kuni kõige olmelisemate probleemideni välja (sobivate laevade hankimised, siinne inimeste transport, et nad õigel hetkel õigele laevale saaksid jne, jne). Äärmiselt põnev, detailiderohke ja ehe mälestusteraamat. 

Teemad on üldiselt siin tõsised ("Kulinaarsete vestete" hedonistlik ja hõrk toon on mõjuvatel põhjustel tagaplaanile nihkunud), kuid mõned humoorikad seigad on sisse põimitud ometigi. Näiteks Mothanderi kosjasobitajaks olemine või masinaõlis valmistatud toidust tingitud kõhuseiklused. 

Lugemise väljakutse 2017
Nr 35, Raamat, mille pealkirjas on värv

28 mai 2017

"Minu Armeenia: aus vastus" Brigitta Davidjants


Huvitav sissevaade ühe väga mitmeharulise juurestikuga inimtaimele. Praegusel meeletul välja- ja sisserände ajastul kasvab ju põlvkondade kaupa sarnaseid inimesi. Juurtetus on õnnetus. Nn mitmejuurelisus võib olla nii õnn kui õnnetus, küllap sõltub see konkreetsest perekonnast ja vanematest, inimesest endastki. Davidjantsi kirjeldused oma otsingutest olid ausad ja vahetud, ent ka kaootilised ja kohati valulikud. See teemadering oli selle raamatu rikkuseks, minu meelest vähemalt.

Mina olen vist juba otsapidi sellest põlvkonnast, kes ei oska eelarvamustega suhtuda kaukaaslastesse, võtan neid võrdlemisi puhtalt lehelt. Seetõttu oli huvitav lugeda, milline klišeelik pilt on ringelnud, vanema põlvkonna hulgas kehtib ilmselt ka tänaselgi päeval, näiteks kõnealustest armeenlastest. Või on siin peaasjalikult mõjutamas ikkagi see mätas, mille otsast me konkreetselt üht rahvust vaatleme. Ju on igas linnas olemas see oma "armeenlane". Meil  Viljandis oli/on ka. Kuna too, avalikult vähemalt, pole andnud põhjust negatiivseks suhtumiseks, siis kangastuvad armeenlased minu jaoks pigem sümpaatsetena. 

Kui millestki puudust tunda raamatut lõpetades, siis Armeeniat jäi siiski kuidagi napiks ja võib-olla liialt eklektiline oli see vähenegi, mis seal oli. Teisalt, äkki see polegi vale, sest võib-olla selgepiirilist ja hõlpsasti kirjeldatavat Armeeniat ei olegi olemas... :)


26 mai 2017

Nädala ringvaade

Ta tegi seda jälle! Ka tänavu viskas meie isiklik mürkel nina maa seest välja. Eelmisel aastal tegi ta seda ka, aga siis ma olin ise loll ja müksasin teda jalaga, arvates, et ju see üks moondunud viss ole. Sedakorda olin targem ja lausa o o t a s i n tema tulekut, käisin kenasti üle päeva vaatamas ja otsimaski. 


Kuna ma rattaretkelistest kehvem ei tahtnud olla, siis käisin tervelt 3 (sic!) korda rallimas. Tõsi, esimesel korral sõitsin pedaalid ratta küljest lahti :))))) Ei, tegelikult algas see nii, et kui ma päris esimesel korral sõitma tahtsin minna, siis oli kumm tühi, lisaks ei sobinud ventiili otsik pumbaga ja kui lõpuks sai lahendus leitud, siis läks mingi oluline jubin hoopis sisekummi sisse ja... nii palju siis sõitmisest. Järgmisel korral sain küll sõitma, aga 21. kilomeetril lendas pedaal küljest (koju läksin põhimõtteliselt tõuksi sõites). 


Rattaretk oli hirmus ja tore üheaegselt. Mul oli pühaba hommikul Suuremõisa poest hapukoort vaja, aga... terve pood oligi ainult üksainumas  JÄRJEKORD! Lisaks uputas poeesine prügist. 












Kes pikka juttu siitsamast blogist ei ole viitsinud eelmise aasta Brasiilia kohta lugeda, siis näib, et juunikuu Eesti Naises on lühiversioon (oluliselt viisakam pikast versioonist) kenasti olemas. Ma ise ka juhuslikult avastasin selle NailSpas aega surnuks lüües. 
P.S.Seekord jäid isegi sõrmed otsa alles ja verd ei lennanudki :)


 Ja siis jõudis veel ka pärale meie uus kaunitar :) Enne peategelase saabumist anti meile asendusautoks aga hoopistükis Jaguar. Loomulikult unustasime me kogu aeg ära, et meil on istumise all väike auto ja marssisime aga vaprasti mööda Bauhause ja Bauhofe nagu õiged maakad kunagi ja järjepidevalt oli kiusatus osta mulda, aiamööblit ja muid imelikke asju. Koheselt võisime ka ise veenduda, millise rahvusgrupi meelisauto Jaguar on, sest Lasnamäel ei peetud paljuks näpuga katsuma tulla ja juttu puhuda.

Uuest kaunitarist olulisem oli aga muidugi sinna jäetud šampanja.

 Samal päeval oli muidugi tarvis uus auto kohe sisse sõita. Nii et põhimõtteliselt otse esindusest Rakverre Nüganeni "Aeg ja perekond Conway" vaatama. Rakverre sellepärast, et sellele etendusele mina lihtsalt Linnateatrisse pole siiani küüsi taha saanud. Rakverregi sain üsna napilt. 

Lavastuse kohta palju öelda ei ole, sest nagu teada, siis eelmise sajandi 20-30ndad on mu suur kirg ja seega oli teada, et igati minu teema. Kostüümid niisamuti. Mulle näib, et materjal oli põrgulikult hea, lavastus veidi vähem. Samas, võis olla ka, et see on siiski väiksema saali ja lava etendus, suures saalis hajus liialt. Ka kuidagi ebaühtlaselt oli üles ehitatud. Esimene vaatus oli kuidagi ühtlaselt veniv, teine läks päris komöödiaks ja tempokaks kätte, kolmas vaatus oli midagi vahepealset.  


21 mai 2017

"1913. Sajandi suvi" Florian Illies



Segaseid tundeid tekitav raamat. Idee kui selline mulle isegi vaat et meeldib. Ehk siis meenutab veidi seda B. Brysoni raamatut, kus võeti sihikule 1927. aasta suvi Ameerikamaal, ja siis seoti erinevad tähtsündmused ja olulisemad tegelased kord lõdvemalt, kord tihedamalt ühtseks tervikuks. Mõnusam ja meeldejäävam kui mistahes ajalooõpik! Brysonil oli see kõik kokku kuidagi orgaanilisem, sujuv ja terviklik. Kõnealuses raamatus seevastu oli püütud aasta omakorda ka kuudeks jaotada, mis hakkis kõik lood hirmsasti ära. Lisaks oli siin neid tegelasi natuke liiga palju ja häirivalt tundmatuid, aga see võis olla seotud puhtalt minu kitsa silmaringiga. Küllap peaks saksa kultuuriruumiga end rohkem kurssi viima. 

Ent ka minupoolne eelhäälestus võis puudulik olla, sest Punase raamatu sarjale olen harjunud lähenema siiski kui piisavalt ilukirjanduslikule, kuid sedapuhku ei andnud vastavat mõõtu välja. 

Ja kui see eelnev hala nüüd ära unustada, siis pean tunnistama, et siin olid oma momendid, õige mõnusad koguni. Või siis mõnusalt humoorikad, kui täpsem olla. Näiteks Hitler ja Kafka muutusid omamoodi sümpaatseks isegi, eriti Kafka ja tema kirjalik abieluettepanek :) Siiani ajab naerust pupsuma.

Lugemise väljakutse 2017
Nr 8, Raamat kirjastuse Tänapäev sarjast "Punane raamat"

19 mai 2017

Võilill põske!

Ilmataat on rattaretkeliste vastu kohe erakordselt armuline, ma vaatan. Ei pilveträpsukestki ja meri tüüne, nii tüüne. Juba eile oli märgata üksikuid rattureid siin ja seal kulgemas. Meiegi hooaeg läks tänu neile ootamatult käima.

Meri läks jälle kodust ära :)


Traditsiooniline hooaja esimene varbad vees pilt

Ilmselgelt tegin ma pildi liiga kaugelt, tegelikult on tüüp aga kalaga maiustamas, suur tükk on lihtsalt veidi kurku kinni jäänud. Õnneks kohtusime temaga siis, kui ma olin juba pool Soonlepa lahte läbi jalutanud :)


Täna hommikul unise ja udusena alla komberdades oli aga suur mu üllatus, kui üks eriti varajane rattaretkeline maja ümber ringi sõitis. Olgu siinkohal märgitud, et nagu põllu peal siis. Viskas aga kaamera välja ja klõpsutas, ei andnud mulle võimalust juukseidki seitlisse sättida ega riideid selga panna ega midagi. Eks me siis lehvitasime vastakuti ja jätkasime kumbki oma tähtsaid toimetusi.
Mõni aeg hiljem nägin vannitoaaknast, et noppis paar võililleõit. No nii romantiline, jõudsin õhata. A siis ta pistis need lilled suhu ja oligi kõik. Säh sulle romantikat... Uued ajad, uued kombed.




18 mai 2017

"Andestada saab alati" Anne B. Ragde


Pean tunnistama, et võtsin raamatu ligi plaaniga puhtalt lehelt alustada. Alles seejärel tuli üllatus, et tegemist on Neshovi-saaga järjega. Tõsi, lugedes hakkas ikka üht ja teist meenuma, ent ega see pikkade vahedega erinevate osade lugemine mulle ei istu. Lisaks oli ju veel päris viimase ajani tegemist ikka triloogiaga, see nüüdne lisandus tuli... ootamatuna.

Ma mäletan ähmaselt, et sellest triloogiast ma siiski vaimustusin. Nüüd tekibki õigustatult küsimus, et kas olen mina lugejana vahepeal muutunud või on tõepoolest see triloogia neljas (sic!) raamat lati alt läbi lastud. Ei, ärge saage minust valesti aru, see on igati ladus ja terviklik sündmuste jätku kirjeldus. Aga see on muutunud kuidagi liiga... kirjeldavaks. Ohtralt dialoogi ja detailselt edasi andmist, mis teeb selle lõppeks odavalt labaseks. Kas tõesti olid eelmised raamatud ka sellised? Või olen ma unustanud? Natuke nagu norrakate Õnne 13, ütleme siis nii.

P.S. Sodavand on sõna-sõnalt tõlgitud soodaveeks. Pole paha, ütleks selle peale üks poliitik. Ma küll ei ole kuigi veendunud, et norrakad-taanlased oma lastele soodavett nii kergekäeliselt sisse joodavad, pigem nimetavad nad nii ikka igasuguseid karastusjooke, aga äkki ma ka eksin...

Lugemise väljakutse 2017
Nr 28, Raamat kirjastuse Eesti Raamat sarjast "Põhjamaade romaan" 

16 mai 2017

Pidupäev

Viljandi ei ole kunagi varem nii stiilne ja äge välja näinud kui möödunud reedel. Kui ma nägin üht või kaht natuke kõrgemas eas paari enesekindlal sammul mööda Tartu tänavat astumas, ei osanud ma veel midagi kahtlustada. Ka Tallinna tänaval oli liikumist märgata, sellist vanakooli stiilis, provvad käevangus, härradel lilleklump teises käes, hoolikalt paberisse pakiud. Sakala Keskuse lähistel läks liiklus nii tihedaks, et pidin juba rind kummis ees endale vaba liikumisruumi tegema. 


Ja need daamed! Selliseid ei kohta iga päev, seda ma ütlen. Lokid tugevad kui Lurichi käepigistus, musihuuled punamas kui küpsed kirsimarjad, samm kindel ja valmis õhtuseks laiaks valsipoognaks, mantlid uljalt kahisemas. Ma ei tea, mis seal Viljandis see klubi nimi tänasel päeval on, mõni Hõbelõng või Ajaratas see kindlasti ju on, aga neil oli raudselt hooaja lõpuüritus või muu sarnase tähtsusega tantsupidu kavas. Igatahes mu hing rõõmustas, et veel leidub härrasid, kes otsivad kapisügavustest üles musta ülikonna, löövad aga viigid sisse, valivad lilleärist kõige kaunima roosibuketi, sätivad seitli paika... ja lähevad. Lähevad ühes oma kauni daamega, kes ei koonerda ei kontsade kõrguse ega kleidi volangidega, kes meisterdavad pähe kõige kaunima frisuuri üldse, kes vaevuvad näo pähe maalima ja selja sirgu lööma. Ah, ma jumaldan neid prouasid!

Ma oleksin neid tahtnud näha piduhoos. Ja siis pärast pidu, kodu poole kulgemas, oma pärlendava laubaga härrade külje kõrval. Kadedaks teeb, muud ei midagi. 

11 mai 2017

Appi, keegi varastas mu naabrinaise!


Viimaks ometi lavastus, mis täitis kõik mu ootused-lootused ja ma võin nentida, et sain oma teatrielamuse kätte. Gogoli "Surnud hinged" Tallinna Linnateatris on küll see etendus, mida ma sisimas teist kordagi vaatama tahan minna. Kahjuks on see muidugi keeruline, sest kui järgmise kuu piletimüük avaneb, tahaks näpud ikka vaatamata etendusi haarata, mitte vana ja tuttavat. No ehk ikka õnnestub...

Tõeliselt tempokas tragikomöödia rammusas slaavi kastmes, nii võiks lühidalt iseloomustada seda. 

Kui teil aga peaks kunagi tekkima küsimus, milline näeb välja mu naabrinaine, siis jumala pärast, selle lavastuse kunstnik on mu naabrinaise tuuri pannud, seda ma ütlen. Ja teatriuksest välja astudes ei olnud ma sugugi ainus, kes sellele tõigale tähelepanu juhtis. Kuna Korobotška ilmus esiotsa lavale üsna hämaras ja kaetult, siis kulus mul üksjagu aega tuvastamaks, kes on see Anne Paluveri ja Ene Järvise ristsugutis, ent selge oli esimesest silmapilgust, et see on üks ühele koopia ühe teise inimesega. Olgu, ainsaks erandiks pikk palmik. Valguse saabudes ei osutunud see ei Paluveriks ega Järviseks loomulikult, vaid lihtsalt ääretult... hmmm, ütleme siis, et tuumaka välimuse saanud Anne Reemanniks. 


Eilne õppetund
Ma olen alati mõelnud, et kes need jobud on, kes teatrisaalis ei saa telefoni välja lülitatud, päriselt välja lülitatud, ma pean silmas. Miks peavad neil need aparaadid ikka põrisema ja vibreerima ja surisema ja muud piisavalt valju häält tegema. Nüüd võin enesele õlale patsutada ja tere tulemast klubisse! soovida. 
Õppetund eluks - ära iial võta teise inimese telefoni oma kotti, ilma et oleksid selle ISE välja lülitanud.   

10 mai 2017

"Imeliste sündmuste aasta" Sarah Winman



Lood, lood, lood... Ühest hargneb teine, teisest kolmas, ja nii edasi. Imeliselt sujuv kulgemine.
Omette teema moodustavad tegelaste nimed, mis vist pea kõik tähendusega.
Ja milline poeesia, seda siis Kristina Uluotsa tõlkes.

Lugemise väljakutse 2017
Nr 52, Raamat, mille tegevus toimub üksildases majas või paigas.

04 mai 2017

"Kõik, mida ma ei mäleta" Jonas Hassen Khemiri


Väga mängulise vormiga raamat, mulle siiski sümpaatne. Kummalisel kombel ei olnudki raske jälgida, kelle suu läbi parajasti sündmusi edasi jutustati. Seepärast oli üllatav, et autori kommentaarist ilmneb, et ta püüdis mingit sootut/näotut "häält" tekitada, et lugeja ei mõtleks kogu aeg sellele, kes konkreetselt kõneleb, kuid tegelikkuses oli siiski kogu aeg selge pilt selles osas. 

Vandadi ja Samueli suhe jäi mulle veidi segaseks. Seevastu au ja kiitus tänasest Rootsist tabavalt maalitud pildi eest. Ükskord ometi üks vaade sellele, mis ei ole ainult ühele poole kaldu, mu meelest. Vanaema majja sisse sättinud seltskond, kuidas kogu lugu nii süütult algas, kuidas meeletu kiirusega edasi arenes, karikeeris samuti ilmekalt ühiskonnas laiemalt aset leidvaid arenguid. Karm, aga umbes nii see ju ongi.

Viimasel ajal ei saa Rootsist kõneldes muidugi üle ega ümber inimestest, kes vererõhu lakke ajavad. Siin raamatus oli selleks Laide. Laide taolisi on paraku üha rohkem, ka meil on taoline kontingent jõudsalt kasvamas. Need on heaoluühiskonna jääkproduktid, omadega sassis ja segaduses, kohati meeleheitel, arutult ühte ja teise suunda tormlevad õnnetud inimhinged. Kuidagi satuvad sellised väetitega tegelema, olgu väetiteks siis inimesed või loomad või kes tahes, Tulemuseks on midagi sellist, mille kohta passib öelda, et jalutu õpetab kõndima. Hirmus palju jama sünnib seesugustest kooslustest lõpuks.

Nii et nagu te aru saate, siis oli see väga hea raamat. Karm, aga laias laastus väga päris. 

02 mai 2017

Las ma värvin su siniseks


Ma olen tegelikult ikka rohkem sõna- kui pildiusku inimene, aga kuna mul on nii valus näha kõiki otse ja teadlikult siia blogisse piilujaid, kes ilmselgelt ootavad mõnd uut postitust ja jätta teid siis tühjade pihkudega, siis oma üüratu süütunde leevendamiseks ma siiski esinen ühe värskelt tänase pildiga. 

Küllap meenutab see pilt teilegi Vahemerd, mõnd ülesvõtet Kreeka või Itaalia rannikult. Aga see pilt on veel tuhat korda parem, sest see on hoopis Kärdla sadamas tehtud - meie oma pisikesel kodumaal! Ja seda pilti vaadates te ehk mõistate, miks ei ole lihtne leida aega blogipesa jaoks. Kui maailm seesuguses ilus seisab, siis seisan ju mina ka. 

P.S. Mis siiski ei tähenda, et me ei valmistuks suveks - tänavu saab olema veel rohkem ja veel toredamaid kontserte.
Samuti ei tähenda see, et ma oleksin loobunud üldse kirjutamisest kui sellisest. Vastupidi, noil päevil on targem minust eemale hoida, sest kõik raiutakse raamatusse.

Minge õue!