18 mai 2017

"Andestada saab alati" Anne B. Ragde


Pean tunnistama, et võtsin raamatu ligi plaaniga puhtalt lehelt alustada. Alles seejärel tuli üllatus, et tegemist on Neshovi-saaga järjega. Tõsi, lugedes hakkas ikka üht ja teist meenuma, ent ega see pikkade vahedega erinevate osade lugemine mulle ei istu. Lisaks oli ju veel päris viimase ajani tegemist ikka triloogiaga, see nüüdne lisandus tuli... ootamatuna.

Ma mäletan ähmaselt, et sellest triloogiast ma siiski vaimustusin. Nüüd tekibki õigustatult küsimus, et kas olen mina lugejana vahepeal muutunud või on tõepoolest see triloogia neljas (sic!) raamat lati alt läbi lastud. Ei, ärge saage minust valesti aru, see on igati ladus ja terviklik sündmuste jätku kirjeldus. Aga see on muutunud kuidagi liiga... kirjeldavaks. Ohtralt dialoogi ja detailselt edasi andmist, mis teeb selle lõppeks odavalt labaseks. Kas tõesti olid eelmised raamatud ka sellised? Või olen ma unustanud? Natuke nagu norrakate Õnne 13, ütleme siis nii.

P.S. Sodavand on sõna-sõnalt tõlgitud soodaveeks. Pole paha, ütleks selle peale üks poliitik. Ma küll ei ole kuigi veendunud, et norrakad-taanlased oma lastele soodavett nii kergekäeliselt sisse joodavad, pigem nimetavad nad nii ikka igasuguseid karastusjooke, aga äkki ma ka eksin...

Lugemise väljakutse 2017
Nr 28, Raamat kirjastuse Eesti Raamat sarjast "Põhjamaade romaan" 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar