11 mai 2017

Appi, keegi varastas mu naabrinaise!


Viimaks ometi lavastus, mis täitis kõik mu ootused-lootused ja ma võin nentida, et sain oma teatrielamuse kätte. Gogoli "Surnud hinged" Tallinna Linnateatris on küll see etendus, mida ma sisimas teist kordagi vaatama tahan minna. Kahjuks on see muidugi keeruline, sest kui järgmise kuu piletimüük avaneb, tahaks näpud ikka vaatamata etendusi haarata, mitte vana ja tuttavat. No ehk ikka õnnestub...

Tõeliselt tempokas tragikomöödia rammusas slaavi kastmes, nii võiks lühidalt iseloomustada seda. 

Kui teil aga peaks kunagi tekkima küsimus, milline näeb välja mu naabrinaine, siis jumala pärast, selle lavastuse kunstnik on mu naabrinaise tuuri pannud, seda ma ütlen. Ja teatriuksest välja astudes ei olnud ma sugugi ainus, kes sellele tõigale tähelepanu juhtis. Kuna Korobotška ilmus esiotsa lavale üsna hämaras ja kaetult, siis kulus mul üksjagu aega tuvastamaks, kes on see Anne Paluveri ja Ene Järvise ristsugutis, ent selge oli esimesest silmapilgust, et see on üks ühele koopia ühe teise inimesega. Olgu, ainsaks erandiks pikk palmik. Valguse saabudes ei osutunud see ei Paluveriks ega Järviseks loomulikult, vaid lihtsalt ääretult... hmmm, ütleme siis, et tuumaka välimuse saanud Anne Reemanniks. 


Eilne õppetund
Ma olen alati mõelnud, et kes need jobud on, kes teatrisaalis ei saa telefoni välja lülitatud, päriselt välja lülitatud, ma pean silmas. Miks peavad neil need aparaadid ikka põrisema ja vibreerima ja surisema ja muud piisavalt valju häält tegema. Nüüd võin enesele õlale patsutada ja tere tulemast klubisse! soovida. 
Õppetund eluks - ära iial võta teise inimese telefoni oma kotti, ilma et oleksid selle ISE välja lülitanud.   

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar