04 mai 2017

"Kõik, mida ma ei mäleta" Jonas Hassen Khemiri


Väga mängulise vormiga raamat, mulle siiski sümpaatne. Kummalisel kombel ei olnudki raske jälgida, kelle suu läbi parajasti sündmusi edasi jutustati. Seepärast oli üllatav, et autori kommentaarist ilmneb, et ta püüdis mingit sootut/näotut "häält" tekitada, et lugeja ei mõtleks kogu aeg sellele, kes konkreetselt kõneleb, kuid tegelikkuses oli siiski kogu aeg selge pilt selles osas. 

Vandadi ja Samueli suhe jäi mulle veidi segaseks. Seevastu au ja kiitus tänasest Rootsist tabavalt maalitud pildi eest. Ükskord ometi üks vaade sellele, mis ei ole ainult ühele poole kaldu, mu meelest. Vanaema majja sisse sättinud seltskond, kuidas kogu lugu nii süütult algas, kuidas meeletu kiirusega edasi arenes, karikeeris samuti ilmekalt ühiskonnas laiemalt aset leidvaid arenguid. Karm, aga umbes nii see ju ongi.

Viimasel ajal ei saa Rootsist kõneldes muidugi üle ega ümber inimestest, kes vererõhu lakke ajavad. Siin raamatus oli selleks Laide. Laide taolisi on paraku üha rohkem, ka meil on taoline kontingent jõudsalt kasvamas. Need on heaoluühiskonna jääkproduktid, omadega sassis ja segaduses, kohati meeleheitel, arutult ühte ja teise suunda tormlevad õnnetud inimhinged. Kuidagi satuvad sellised väetitega tegelema, olgu väetiteks siis inimesed või loomad või kes tahes, Tulemuseks on midagi sellist, mille kohta passib öelda, et jalutu õpetab kõndima. Hirmus palju jama sünnib seesugustest kooslustest lõpuks.

Nii et nagu te aru saate, siis oli see väga hea raamat. Karm, aga laias laastus väga päris. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar