28 mai 2017

"Minu Armeenia: aus vastus" Brigitta Davidjants


Huvitav sissevaade ühe väga mitmeharulise juurestikuga inimtaimele. Praegusel meeletul välja- ja sisserände ajastul kasvab ju põlvkondade kaupa sarnaseid inimesi. Juurtetus on õnnetus. Nn mitmejuurelisus võib olla nii õnn kui õnnetus, küllap sõltub see konkreetsest perekonnast ja vanematest, inimesest endastki. Davidjantsi kirjeldused oma otsingutest olid ausad ja vahetud, ent ka kaootilised ja kohati valulikud. See teemadering oli selle raamatu rikkuseks, minu meelest vähemalt.

Mina olen vist juba otsapidi sellest põlvkonnast, kes ei oska eelarvamustega suhtuda kaukaaslastesse, võtan neid võrdlemisi puhtalt lehelt. Seetõttu oli huvitav lugeda, milline klišeelik pilt on ringelnud, vanema põlvkonna hulgas kehtib ilmselt ka tänaselgi päeval, näiteks kõnealustest armeenlastest. Või on siin peaasjalikult mõjutamas ikkagi see mätas, mille otsast me konkreetselt üht rahvust vaatleme. Ju on igas linnas olemas see oma "armeenlane". Meil  Viljandis oli/on ka. Kuna too, avalikult vähemalt, pole andnud põhjust negatiivseks suhtumiseks, siis kangastuvad armeenlased minu jaoks pigem sümpaatsetena. 

Kui millestki puudust tunda raamatut lõpetades, siis Armeeniat jäi siiski kuidagi napiks ja võib-olla liialt eklektiline oli see vähenegi, mis seal oli. Teisalt, äkki see polegi vale, sest võib-olla selgepiirilist ja hõlpsasti kirjeldatavat Armeeniat ei olegi olemas... :)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar