26 mai 2017

Nädala ringvaade

Ta tegi seda jälle! Ka tänavu viskas meie isiklik mürkel nina maa seest välja. Eelmisel aastal tegi ta seda ka, aga siis ma olin ise loll ja müksasin teda jalaga, arvates, et ju see üks moondunud viss ole. Sedakorda olin targem ja lausa o o t a s i n tema tulekut, käisin kenasti üle päeva vaatamas ja otsimaski. 


Kuna ma rattaretkelistest kehvem ei tahtnud olla, siis käisin tervelt 3 (sic!) korda rallimas. Tõsi, esimesel korral sõitsin pedaalid ratta küljest lahti :))))) Ei, tegelikult algas see nii, et kui ma päris esimesel korral sõitma tahtsin minna, siis oli kumm tühi, lisaks ei sobinud ventiili otsik pumbaga ja kui lõpuks sai lahendus leitud, siis läks mingi oluline jubin hoopis sisekummi sisse ja... nii palju siis sõitmisest. Järgmisel korral sain küll sõitma, aga 21. kilomeetril lendas pedaal küljest (koju läksin põhimõtteliselt tõuksi sõites). 


Rattaretk oli hirmus ja tore üheaegselt. Mul oli pühaba hommikul Suuremõisa poest hapukoort vaja, aga... terve pood oligi ainult üksainumas  JÄRJEKORD! Lisaks uputas poeesine prügist. 












Kes pikka juttu siitsamast blogist ei ole viitsinud eelmise aasta Brasiilia kohta lugeda, siis näib, et juunikuu Eesti Naises on lühiversioon (oluliselt viisakam pikast versioonist) kenasti olemas. Ma ise ka juhuslikult avastasin selle NailSpas aega surnuks lüües. 
P.S.Seekord jäid isegi sõrmed otsa alles ja verd ei lennanudki :)


 Ja siis jõudis veel ka pärale meie uus kaunitar :) Enne peategelase saabumist anti meile asendusautoks aga hoopistükis Jaguar. Loomulikult unustasime me kogu aeg ära, et meil on istumise all väike auto ja marssisime aga vaprasti mööda Bauhause ja Bauhofe nagu õiged maakad kunagi ja järjepidevalt oli kiusatus osta mulda, aiamööblit ja muid imelikke asju. Koheselt võisime ka ise veenduda, millise rahvusgrupi meelisauto Jaguar on, sest Lasnamäel ei peetud paljuks näpuga katsuma tulla ja juttu puhuda.

Uuest kaunitarist olulisem oli aga muidugi sinna jäetud šampanja.

 Samal päeval oli muidugi tarvis uus auto kohe sisse sõita. Nii et põhimõtteliselt otse esindusest Rakverre Nüganeni "Aeg ja perekond Conway" vaatama. Rakverre sellepärast, et sellele etendusele mina lihtsalt Linnateatrisse pole siiani küüsi taha saanud. Rakverregi sain üsna napilt. 

Lavastuse kohta palju öelda ei ole, sest nagu teada, siis eelmise sajandi 20-30ndad on mu suur kirg ja seega oli teada, et igati minu teema. Kostüümid niisamuti. Mulle näib, et materjal oli põrgulikult hea, lavastus veidi vähem. Samas, võis olla ka, et see on siiski väiksema saali ja lava etendus, suures saalis hajus liialt. Ka kuidagi ebaühtlaselt oli üles ehitatud. Esimene vaatus oli kuidagi ühtlaselt veniv, teine läks päris komöödiaks ja tempokaks kätte, kolmas vaatus oli midagi vahepealset.  


3 kommentaari:

  1. Prügist. Suuremõisa poodi ma ei jõudnud ja sealset olukorda ei oska kommida. Aga ühe teise kohviku ees vaatasin ma nukralt oma pabertaldrikut ja prügikasti, mis uputas sajaga üle... kuidagi pressisin oma asjanduse ka sinna sisse, aga mis järgmisest tuhandest sõitjast sai, seda ma ei tea.

    Ja Suuremõisa mõisa kohvikus sai järjest otsa kogu söök alates paraadidest kuni pannkookide ja saiakeste ja lõpuks kohvini. Meeldiv personal tegi mis suutis, kokk toodi süüa juurde vaaritama.

    Aga.. see võiks ju teada olla, et 2000 linnavurlet või üldse mandritolgust tulevad rüüstama. Et kohalikud teaks hapukoore ette ära osta ja pood kutsuks teise müüja ka tööle ja kohvik loeks oma ubade ja munade varu ette üle. Rattaretk on teada ju aastajagu ette. Koos sellega, mis kell kus ollakse...

    Hiiumaa oli muidu imetore!! Teil on huvitav, teil on ilus, kõik inimesed olid hirmsõbralikud, kardetud kavalat hiiu huumorit sai just parasjagu! Aitäh!

    VastaKustuta
  2. See poodi hapukoore järgi minek oli õnneks selline mitteeluline retk ja seega võtsingi asja huumoriga :) Lihtsalt nii naljakas, et pood, kus muidu korraga max kaks klienti,siis nüüd selline andmine käis. Ma ise, tänasel päeval pooleldi hiidlasena, muud nõrka kohta peale lonkava prügimajanduse ei märganudki. Ja mul oli ka pikalt ette teada, et rattaretk tulemas on - käigud ja poodlemised said üldiselt selle järgi ette planeeritud. Samas tundub aga, et kohati ehk tõesti kõikjale ei jõudnud vajalik info, mõtlen poode ja toidukohti. Võib-olla ma eksin,aga mulle tundub, et kohalikus kobrulehes oli ka liiga vähe ja põgusalt hoiatusi ja asjalikke nõuandeid. Küllap siis sõltuski asjaosaliste endi innukusest ja silmaringist, kui palju nad ette teadsid asjast.

    Suuremõisa kohvikul oli aga ilmselt eriti keeruline olukord, sest kui ma ei eksi, siis ruumide rentnik vahetus mingi nädal-paar tagasi. Seega alles endilgi sisseelamise aeg... ja siis veel selline mastaapne üritus :)

    Aga ikkagi tore, et rahule jäid Hiiumaaga ja mul ka hea meel, et selline retk siia jõudis!
    P.S. Ja läbi oleks ka võinud sõita, me olime pühapäeval trassile väga lähedal ja täitsa valmis omadeks ja võõrasteks külalisteks :)

    VastaKustuta
  3. Aitäh kutse eest! Teinekord Hiiumaale sattudes astun läbi. Roheliste retke programm on alati nii tihe, et seal ei ole aega. Mu ülemus on poolhiidlane, elab ja oli samuti trassi kõrval - isegi talle ei jõudnud külla.

    Nupukamad tüübid olid raja kõrvale miskit müüma tulnud. Enamasti joodavat või söödavat. Õunamahla näiteks. Või grillvorsti. Tühja kõhuga ei jäänud Hiiumaal igatahes keegi. Ja alkoholi tarvitamine on rohelistel üldiselt keelatud. (Sest millalgi läksid need üritused läbuks kätte, räägiti purjus teismelistest jne, mispealt kehtestati nulltolerants. Päris karske ettevõtmine see ikkagi ei ole, aga üldiselt on alkokeeld väga tervitatav.)

    VastaKustuta