16 mai 2017

Pidupäev

Viljandi ei ole kunagi varem nii stiilne ja äge välja näinud kui möödunud reedel. Kui ma nägin üht või kaht natuke kõrgemas eas paari enesekindlal sammul mööda Tartu tänavat astumas, ei osanud ma veel midagi kahtlustada. Ka Tallinna tänaval oli liikumist märgata, sellist vanakooli stiilis, provvad käevangus, härradel lilleklump teises käes, hoolikalt paberisse pakiud. Sakala Keskuse lähistel läks liiklus nii tihedaks, et pidin juba rind kummis ees endale vaba liikumisruumi tegema. 


Ja need daamed! Selliseid ei kohta iga päev, seda ma ütlen. Lokid tugevad kui Lurichi käepigistus, musihuuled punamas kui küpsed kirsimarjad, samm kindel ja valmis õhtuseks laiaks valsipoognaks, mantlid uljalt kahisemas. Ma ei tea, mis seal Viljandis see klubi nimi tänasel päeval on, mõni Hõbelõng või Ajaratas see kindlasti ju on, aga neil oli raudselt hooaja lõpuüritus või muu sarnase tähtsusega tantsupidu kavas. Igatahes mu hing rõõmustas, et veel leidub härrasid, kes otsivad kapisügavustest üles musta ülikonna, löövad aga viigid sisse, valivad lilleärist kõige kaunima roosibuketi, sätivad seitli paika... ja lähevad. Lähevad ühes oma kauni daamega, kes ei koonerda ei kontsade kõrguse ega kleidi volangidega, kes meisterdavad pähe kõige kaunima frisuuri üldse, kes vaevuvad näo pähe maalima ja selja sirgu lööma. Ah, ma jumaldan neid prouasid!

Ma oleksin neid tahtnud näha piduhoos. Ja siis pärast pidu, kodu poole kulgemas, oma pärlendava laubaga härrade külje kõrval. Kadedaks teeb, muud ei midagi. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar