12 juuni 2017

"Liivalaia" Heljo Mänd


Kas teil on ka päriselus tuttavaid või sõpru, kellega kohtudes võite kindel olla, et nad lähima kümne minuti jooksul jõuavad mingi äärmiselt negatiivse või masendava sõnumini? Eluraskus surub neid permanentselt maad ligi, nende ümber toimuvad ainult draamad, mõrvad, kuriteod või muud leebemad möödalaskmised. Kui ei ole juhtunud mingit üleriigilist pahategu, siis tehakse neile tavaliselt liiga töö juures, naaber on loll, sugulased elu hammasrataste vahele jäänud, maakeeli öeldes on just nemad need lilleksed kesk p...merd (vabandust!). Kusjuures need inimesed võivad mingis teises olukorras või mingis valdkonnas olla täiesti sümpaatsed, andekad ja vahvad tegelased. 

Midagi säärast tundsin ma "Liivalaiat" lugedes, ei tahtnud sugugi, aga tundsin. Kui see oleks esmakordne tunne Mändi lugedes, siis püüaksin teda kaitsta ja õigustada, et ehk on tegemist isemoodi arveteklaarimise-raamatuga, aga mulle meenub, et sarnase tundmusega seisin silmitsi ka tema varasemaid memuaare lugedes. Tal on kauneid kirjanduslikke kujundeid, ta oskab sõnaga ümber käia, puhttehniliselt võttes on teda meeldiv lugeda... kui vaid ei oleks seda poriga üle valamist, mida ta juba mitmed aastad harrastab. "Nartsisside..." puhul suutsin sellest veel üle olla, see küll jättis pärast lugemist rõhuva tunde, aga ma uskusin helgemasse homsesse. "Kassikäpa" ostsin veel, aga "Kurereha" enam ei suutnud, ei mäleta, aga vist isegi ei tahtnud seda raamatukogustki laenutada. Kui ilmus "Elukaarel" andsin uue võimaluse, kuid masendav alatoon ei olnud sellestki raamatust kadunud. 

Nüüd "Liivalaiat" lugedes tekib juba sportlik hasart, et kui kaua veel? Pisukene elusügise nukrus käib ju asja juurde, aga teiste materdamist, õelaid torkeid ja varjulisi mälestusi see ei õigusta... Võin mõista tema enesehaletsuse ja kibestumise algallikaid (raske lapsepõlv, rambivalgusest koduperenaiseks, lisaks keskmisest armukadedam mees jne), kuid ei mõista, miks märklauaks saavad kogu aeg teised inimesed, nagu oleksid nemad tema hädade põhjustajad. See oleks vesi kollase meedia veskile, kui tegemist ei oleks enamasti inimestega, kes juba igavikuteele astunud.
Ma ei taha, et mul raamatut sulgedes paha hakkab, aga ometi hakkab... 

Ühe helge noodi siit siiski leidsin - pildivalik oli imeilus :)!



Lugemise väljakutse 2017
Nr 32, Raamat, mille kaanepildil on kaunis kleidis naine

4 kommentaari:

  1. Täpselt sama olen ka mina tundnud Heljo Mändi lugedes, alates tema "Väikestest võililledest". Täiesti hämmastav, kuidas ta oma elust ja perekonnast-tuttavatest-kolleegidest midagi head ei mäleta, ikka ainult virisev negativism ja kõigi süüdistamine..

    VastaKustuta
  2. /Mae hingab kergendatult/ kartsin juba, et olen ainuke, kes sealt paksu masendust välja luges.

    VastaKustuta
  3. Tänan pildivalikut mainimast :-). Albumeid oli kilode kaupa ja need olid lustlikud ja ilusad. Sealt paistis päris mõnusasti elatud elu. Raamatu tooni proovisin nendega pisut leevendada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oojaa, need vallatud lasteaiapildid ja valgete pitskraedega koolikleidid ja Kadrioru park ja... Pildivalik peab Männil tõepoolest üüratu olema, sest need tal raamatutes naljalt ei kordu (mida kipub näituseks mälestustega juhtuma) ja ma olen ikka imestanud, kui palju on tal nii noorusajast koolikaaslastega kui ka hiljem erinevate kolleegidega ühiseid fotojäädvustusi! Minul, kordades nooremal inimesel, ei oleks küll oma lapse- ja nooruspõlvest sedavõrd palju pildimaterjali välja käia.

      Kustuta