06 juuli 2017

"Minu Tšehhi" Kristel Halman

Ma ei ole vist Tšehhis käinud. Eraldi tähelepanu palun pöörata sõnale "vist"... see näitab juba ise minu suhet ja suhtumist sellesse riiki. Aga võib-olla ka puudulikku turundustegevust turismiettevõtjate poolelt vaadatuna, sest loomulikult tekib mul õigustatult küsimus, et miks ma ei tea või miks ma siis ei ole seal käinud. 

Pärast raamatu lugemist ei julge ma endiselt väita, et ma sinna tikuks, samas olen pika sammu lähemal sellele, et kui ahvatlev pakkumine peaks teele juhtuma, siis ma ehk üleliia sõrgu vastu ei ajaks enam. 

Ka loetule tagasi mõeldes pean tunnistama, et Tšehhi jääb mulle võõraks, ja see võõras olemine ei võrdsustu mu jaoks eksootikaga. See on lihtsalt... võõras. Kuigi möönan, et mulle sümpaatseid jooni seal ju on: tšehhid on naljalembesed, veidi tahumatut sorti huumorit armastavad, rammusa toidu sööjad, vein, kummalised rahvakombed (see naistele vitsa andmise päev ehk väljaarvatud :D)

Aga mida ma kõige enam vast imetlesin, see oli autori võimatuna näiv missioon - kirjutada raamat kokku, kui kõigest on juba nii palju aastaid möödas. Kõik see Euroopa Liidu eelne aeg ja asjaajamine - selles oli palju äratundmist seoses Taani kirjutamisega. Ja üleüldse, ma ei kujuta ette, kuidas on kirjutada Tšehhist, olles ise omadega juba Prantsusmaa eluolus sees.  

1 kommentaar:

  1. Teil on 6igus, et Kristel ei ole elanud Tšehhis juba mitu aastat. Ma olen tšehh. Ma lugesin siiamaani ainult kolm peatükki, aga ma pean ütlema, et tema vaatlus on üsna hea. :-)

    VastaKustuta