31 august 2017

"Kes kardab Aafrikat? 2. osa" Anna-Maria Penu

Iga kord saarelt tulles tajun aina teravamalt linnas toimunud muutusi. See hirmutab. Kuigi mõni kuu siin olles, harjun ja ei pane enam tähelegi. 90ndatel õhkasime Helsingi ja Stockholmi poole ja nüüd oleme sajaga samas suunas arenemas. Enam me vist seda kõike ei ihaleks? Aga see on jälle see sama jutt, mida ma olen mustmiljon korda rääkinud, et me saame elus kõik, mida küsime... ainult et mõnikord me küsime valesti ja ajafaktoriga on samuti võrdlemisi keeruline arvestada. Igatahes on Tallinn aina värvilisem ja võõrkeelsem ja see on päris karm vaatepilt.

Aga Aafrikat me ei muuda, Aafrika muudab ikka meid endid. Aafrika-raamat selle elav tõestus. Lühidalt on see maailmaparandajast autori Ugandaga rahu tegemise raamat, osalt ka oma minevikuga. Kahjuks on esimese osa lugemisest liiga kaua aega möödas,et täpemalt mäletaks, aga mul on tunne, et see esimene raamat oli ehk enam kantud vaimustusest, mis lõpuks kolinaga kokku kukkus. Võin eksida muidugi. Nüüd siis aga uus katse - valimisvaatlejana. Päris hea ülevaade vaatlejaks olemise protsessist, karm ka, seda küll. Järjekordne näide sellest, milline aja- ja raharaisk see on. Kui palju kõlavaid sõnu selle tagajärjel sünnib... ja kui vähe neis sõnades siiski on sisu. Täiesti omaette maailm.

Poliitilisest olukorrast märksa enam köitis mind autori varajane rasedus, mida Ugandas olles kiivalt varjas. Ja kuna meil Eestis, vähemalt hetkeseisuga, teist nii meisterlikku naiseks olemisest kirjutajat ei leidu, siis ma siiralt loodan, et see teemaliin leiab kord kajastamist mõnes järgmises romaanis.  




29 august 2017

"Taevast kukkus kolm õuna" Narine Abgarjan


Jälle minu meelevaldne lähenemine lugemise väljakutse ühele punktile :) Loomulikult ei ole see otseselt ja tervenisti muistend vms, kuid teatav muinasjutulisus ühes rohkete viidetega erinevatele müütidele ja uskumistele, on siin tugevalt esindatud. Alustades juba pealkirjast, eks ole, ja jätkates sisse põimitud needuste, pikkade juuustega, imetabase käima peale saamise, kärbseneeduse, nälja-aastate, maalihete ja millega iganes. 
Kohati kurb ja kohati muhe kõrvalise Armeenia külakese argipäev.


Lugemise väljakutse 2017
Nr 39. Mõne rahva müüdid või muistendid

28 august 2017

"Viiuldaja katusel" / Rahvusooper Estonia

Eile ma jälle ei kirjutanud ridagi käsikirja. Hiiumaal olles tundub patt nelja seina vahel arvutis passida (keramajas ja neli seina - hahaaa!) ja Tallinnas on jällegi liiga palju ahvatlusi igal sammul. Näiteks ei olnud mul ka eile plaanis teatrisse minna (reedel ka ei olnud ju :)) ja üleüldse ei kavatsenud ma Viiuldajat vaatama minna. Aga kui ma nägin näoraamatus, et Eesti vingeim bussijuht, kes ühtlasi on ka mu täditütar, on seda siin päevasel etendusel vaatama, siis ma läksin naljaviluks ikka Estonia kodulehele kondama. Ma muidugi ei arvanud, et see kuhugi välja viib, sest olin kindel, et pileteid nagunii ei ole. Tegelikult, ega ma ei saagi päriselt aru, miks inimesed pool aastat ette pileteid kokku osta rabavad. Elus on piisavalt palju ahistavaid tähtaegu, mille järgi peab joonduma - töö ja arstid ja ametiasutused jms -, et miks neid endale vabatahtlikult veel juurde tekitada?  Igatahes sain ma piletid kuuendasse ritta, nii et isegi kehvadest istekohtadest ei olnud juttu. 

Foto: Rahvusooper Estonia koduleheküljelt
 Kuna seda Viiuldajat on vist juba enamus näinud (teist suve vist kavas?), siis ma faktilist infot siia kopeerima ei hakka. Vaid paar mõtet, mis tekkisid.

Mulle tõepoolest meeldisid tantsuseaded, sest kõik see klišeelik, mida me esmatasandil juudi ja vene tantsutraditsioonidest teame, see sinna oskuslikult ka põimitud oli. Ja koor, mida rohkem koori, seda nauditavam ja võimsam on tulemus, eriti kui mõni solistidest väheke nõrgem juhtub olema. Positiivse üllatuse, kuigi ilmselt küll oodatult, pakkusid Malmsten ja Sallo. No Malmsten lihtsalt on koomuskimees. Olemata küll näinud Krjukovit konkreetselt selles rollis, tabasin end korduvalt mõttelt, et ega nad ikka üsna sarnast rada teatriteel käivad. Võivad ju mõne tõsisepoolse rollitäitmise teha, aga komejandis on nad ekstraklassi mehed.
Sallo fenomeni peale mõtlesin ka. Kuidas ta tuleb lavale... ja paneb lava elama, silmad säramas peas, krutskeid täis, olgu selleks siis armastaja- või naljahamba roll.
Tõsi, lavastus on üldse kergemas võtmes. Juutide väljaajamine ja kodukülast lahkumine leiavad üsna napi kajastuse, aga noh, suvelavastus, küllap arusaadav siis.

Lõpp oli aga täiesti arusaamatu. See oli temaatiliselt ja lavastuslikult halvasti lahendatud. Huvi pärast guugeldasin ja avastasin, et ma pole ainus, kel selline segane mulje jäi.

Foto: Rahvusooper Estonia koduleheküljelt

26 august 2017

"Mees, kes ei teinud mitte midagi" / NUKU

Foto: NUKU kodulehelt
Ma sain päris korraliku teatrielamuse, selle haruldase elamuse pärast me ju teatris ja kinos käimegi, kuigi üha sagedamini tulemusteta. Seekord läks õnneks, kohe vägagi.

Esmalt, müts maha Toikka ees, kes Heinsaare tekstidest, mis teadupärast just kergemate killast ei ole, suutis nii hea terviku kokku panna. Arusaadava, ent samas mitmekihilise, publiku jaoks igati söödavaks pakendatuna. Teiseks, muusika, mis tõepoolest kõlas kokku. Elav muusika etenduses on nagunii väärtus omaette, kuid veel nii vingete džässmuusikute esituses... Kuigi ansambel oli lükatud ühte lavanurka, siis olin pidevalt dilemma ees, kas jälgida pillimehi või näitlejad. Ja muidugi omas elemendis Saatpalu! Väga orgaanilised üleminekud soleerimisest jutustajarolli ja vastupidi. Aga no üks ametlik asjaajaja unenägude territooriumil peakski nii sujuvalt muidugi toimetama :)
Foto: NUKU kodulehelt
Ja siis see Kärstna... :) Ühe tõsiselt tööka maaküla sügav olemus alasti publiku ette toodud. Kärstna korvipunujate küla olin siinkohal eheda eestimaalase musternäidis, keda aeg-ajalt tulevad kollitama esoteerikud ja muidu veidrad tegelased. Ajavad naistel pead sassi, meestest saavad nad harvemini jagu, keeravad hulga jamasid kokku... kuni nad tuleb järgmisesse külla minema kupatada. Peaasi et ise saaks lahti ja meie küla jälle endine oleks, las järgmine küla vaatab ise, kuidas hakkama saab. Kärstnast Suisleppa ja Vastemõisa ja Tohvrile ja Kõppu ja nii aina edasi.

Midagi need usinad töömesilastest korvipunujad siiski vist ka õppisid. Et kui selle päeva kõik hea ja halb on tehtud, siis võib ka niisama olla, mitte midagi teha. Iseenesest ilus kuldne kesktee - ei pea elama ainult tööikkes rabades ega ka totralt naeratades ja taevasse vahtides...
Foto: NUKU kodulehelt

Autor: Mehis Heinsaar
Dramatiseerija ja lavastaja: Aare Toikka
Kunstnik: Rosita Raud
Laulude autor: Lauri Saatpalu
Arranžeerija: Paul Daniel
Koreograaf: Marge Ehrenbusch
Valguskunstnik: Triin Hook


Mängivad:
Mart Müürisepp, Lauli Otsar (Kuressaare linnateater), Lauri Saatpalu (külalisena), Taavi Tõnisson, Laura Nõlvak, Liivika Hanstin, Anti Kobin, Mihkel Vendel, Getter Meresmaa või Ester Kuntu (külalisena).
Lavabänd: Tanel Ruben, Paul Daniel, Marti Tärn, Madis Muul.

24 august 2017

Otsa said...


Nõukaaeg tuli meelde, raamatud rabati nii varakult ära, et kümmekond minutit enne algust kohale jõudes ei olnudki enam midagi võtta.Tõsi, oli uus saba tekkinud, see autogrammi oma. Pakun välja, et see on nüüd see raamat, mida kõik raamatukogud võtavad maksimaalse koguse sisse... ja siis paari kuu pärast tellivad veel mõned eksemplarid juurde, sest see viskab raudselt mitmekümnesed järjekorrad. 

Mine või praamile tagasi, hirmus elu siin mandril.


Õnneks on mul tagataskust võtta "Kes kardab Aafrikat" 2. osa. Anna-Maria Penu on justkui omamoodi kvaliteedimärk, julgen kinnisilmi riiulist võtta :)

23 august 2017

"Purpur paradiisioru veerul: ehk päevik eestlase elust Küprose õigeusukloostris" Isa Sakarias Leppik

Üks ootamatult hea leid, kusjuures juba mitu aastat tagasi ilmunud ja hetkel ei suuda ma meenutada, kuidas nüüd äkki siis selleni jõudsin. Sellised üllatused raamaturiiulis mulle meeldivad.

Sakarias Leppik veetis 2004. aastal kuu aega Küprosel Kykkose kloostris ja see siin on kõigi kirjade järgi päevik sellest ajast. Etteruttavalt olgu öeldud, et see ei ole selline klassikaliselt kuiv päevaraamat, vaid äärmiselt lihtsate ja muhedate pildikeste kaudu edasi antud ülevaade seal oldud ajast. See ei ole suurustlev, eputav või liigselt targutav. Tekst on väga napp, samas aga rikas. Lugejana mõistad, et ta ei püüa sulle edasi anda üüratut ülevaadet usu- ja kloostrielust, Küprose ajaloost, loodusest, kulinaariast, ent kuidagi põgusate märkustega siin ja seal, möödaminnes õhku visatud infokildude kaudu teeb ta seda ometi. 
Raamatut sulgedes adud, et oled midagi uut teada saanud, vanu tarkusi kinnistanud ja saanud lisaks veel midagi. See midagi on segu rõõmust ja rahust. Erilise sümpaatiaga on autor kirjeldanud muidugi kohalikku kööki ja loodust. Väikestest asjadest algavadki suured ju, või mis. 

Selline lihtne ja südamlik lugemine, mida tahaks päris mitmele oma blogilugejale soovitada, kuid mulle tundub, et nad nopivad selle lugemissoovituse siit nii ehk naa üles :)

22 august 2017

"Abandonia: Eestimaa mahajäetud paigad" Rein Muuluka

Mahajäetud paikadesse suhtutakse mu meelest kirega, või ma tahan sedasi vähemalt uskuda. Sellised kohad ja hooned kas meelitavad ligi ja panevad vaimustunult kaasa mõtlema. Või siis jätavad kirglikult külmaks. Minu jaoks on need lapsest saadik ligitõmbavad olnud ja oma koduküla piires sai need ka risti-põiki läbi kammitud. Lapsena tundus see kõik müstiline, põnev, nagu poolelijäänud teatrietendus ja sina võid jalutada laval ringi, uurida dekoratsioone, piiluda kulisside taha. Kurbust ma ei mäleta.

Kurbus tuli hiljem... Iga koht, iga maja - see ei ole pelgalt pilt või lugu, see on AJAlugu. Ajalugu võiks olla järjepidev, ent sellistes paikades on see katkenud. Inimesed on viimase hetkeni seda paika armastanud, omaks pidanud, võib-olla ka vihanud ja maapõhja neednud, ent see on ikkagi olnud osa kellegi isiklikust ajaloost, elust, lapsepõlvest, õnnelikest või õnnetutest aastatest, pere- või tööelust - sõnaga, inimesest endast. Ja siis äkki on see kõik jäänud. Võib-olla jäänud äkitselt ja üle öö. Võib-olla hääbunud tasapisi. Ei tea ju, kuigi tahaks teada. Mõnes on veel jäänused potitaimest, teisal soolavakas soola põhjas, kuskil koltunud ajaleht. Oli elu  ja ühtäkki enam ei ole.

Seda enam tahtsin seda raamatut sirvida. Pigem on see pildiraamat, kuigi olemas ka võrdlemisi korralikud vahetekstid/sissejuhatused gruppidesse jaotatud pildimaterjalile. Samuti lühidad, kuid informatiivsed pildiallkirjad. Siin on mõisaid ja kirikuid ja tuletorne ja taluhäärbereid, kolhoosiaegseid hooned, raudteesildu ja tööstushooneid, militaarobjekte jpm. Pildid on must-valged, mis stiililiselt ilmselt õige valik, ent mõeldes, et sellest enamus on kaduvikuteel, oleksin eelistanud värvipilte. Mälupildid kipuvad sageli niigi ajas tuhmuma, võinuks siis füüsilisel kujulgi värvid olla :) Aga ikkagi, kiiduväärt töö!


21 august 2017

"Minu maailm" ja sinu maailm

Mina tean, milline on minu maailm, sinu maailmast ma suurt ei tea. Aga põnev oleks lugeda-kuulda küll. Tiit Pruuli maailmast saavad õige pea kõik huvilised osa. Ma olen sellest hetkest alates, mil kuulsin, kuidas Petrone Print Minu-sarja 100. raamatut tähistada kavatseb, juba õige elevil olnud.  Aga juba sel neljapäeval, 24.08 kell 17:30 Solarise Apollos ongi esikas! Jõekalda ja Margna seda veavad, muusikat kuuleb ka, Tõunilt ja Helena Pruulilt.

Tiit Pruuli kirjutab: "Ma tahan kõike. Hinnaalanduseta, odava väljamüügita. Tahan nautida seda, kuis viin oma reisirühma läbi kõrbe nagu Mooses, ja tahan istuda üksi suurlinna pohmellises hommikuhämus. Tahan nutta väikeses külakirikus ja naerda neegrinaise suures süles, tahan rääkida Kierkegaardiga vaikusest ja hüpata Jay-Z kontserdil röökivas rahvamassis. Tahan olla ilmamaa serval – põhja- ja lõunapoolusel, lennata Padmasambhavana Himaalaja kohal, sõita rongiga läbi Venemaa, juua šampanjat presidentidega. Tahan vaadata maailma süütalapse silmadega, enne kui Damaskuse teras rebib mu patust keret. Tahan surra ja uuesti sündida. Ja armastada, armastada, armastada. Lõputult. Nendest tahtmistest on sündinud see raamat ja inspireeritud mu reisid. Lähen jälle, kuigi tean, et on hea, kui saan kübemegi sellest, mida igatsen."

Nii et, kui ma praamipileti raha kokku saan ja saare pealt maha õnnestub saada, siis kavatsen kohal olla. Tegelikult on juba ülim aeg linna põgeneda, sest noh... on august ja ämblikuid on sada korda rohkem kui muidu. Iga viimne kui kord duši alla minnes raputan ma eelnevalt rätikud, mida kasutada kavatsen, kõvasti läbi, aga selle ajaga, mis ma pesen ja need siis kätte võtan, on pikakoivalised need juba vallutanud. Ma tean, et nädal-paar veel, ja nad ronivad juba öösiti mu juustes kah. 

20 august 2017

Ma olen mäluturist Kuressaares

Saaremaal olen ma harjunud käima talveti. Suvel käisin ma siin viimati... umbes siis, kui ma siin abiellusin. Ja ega midagi ei ole muutunud - Kuressaare on ikka tõsiselt pulmapealinn (kui selline tiitel on üldse välja mõeldud). Aina üks tuututamine käib ja pulmaautod ja hobukaarikud tahavad pikali sõita, ei saa rahulikult ninagi uksest välja pista. Ja nagu kiuste, sattusin ma just nüüd ja siin "Midagi on valesti" lugema. Juhuseid ei ole olemas, seda ma ütlen :)

Ja nagu sellestki veel vähe oleks, võtsin ma öömaja Meedla Koja juurde. Mis tähendab, et tagantpoolt sain ma osa mitmest pulma ettevalmistusest - lilleautod, catering, ärevil pruutneitsid, teenindajate suitsupausid ("kui ma kell 7 lõpetan, pole mõtet hakata koju sõitmagi - kell 11 pean ju tagasi juba olema", "ma olen nii läbi, Red Bulli ja espresso peal pean ainult vastu", "kell 18 pead kindlasti toiduga jõudma, nad alustavad kohe sooja toiduga" jne, jne). Kui ma aga läksin peatänava äärde sööma, siis sain ma loomulikult osa majaesisel toimuvast, ehk fotograafide närvilised ootamised, pulmakülaliste kogunemised, avatud akendest kostuvad isamehe labased hüüded jms. Nii et, täismäng.
Hommikul Arensburgi sööma minnes, olid muidugi pooled külalised seal ees ja kogu eelnev öö hekseldati veel läbi. 


Positiivselt vaimustusin ma seekord aga Kuressaare kuursaalist ehk Ku-Kuust. Hea köögitiim hoiab koha värskena. Ruumi ja potentsiaali ju on, miks siis mitte seda ära kasutada. Lisaks oli meil sihikule võetud Kitarrilaagri raames toimunud kontsert, kus möllasid Eplik-Agan-Maaker. 

Muidu on Kuressaare naljakas, sootuks teine kui Kärdla või Hiiumaa. Aga see on teine teema juba. 

Ja mõni kohvik meelitab ligi ämblikuid. Ühel hommikul hommikust süües pidin ma kogu aeg üle õla jälgima, et mida ta seal kardinates toimetab, ära ka ei kavatsenud ta minna. Teine päev õhtul läbi lipates sattus televiisor kuidagi keset vaatevälja, ja kohe eriti karvase ämblikuga. Ma püüdsin mitte vaadata, aga nagu te isegi võite aimata, siis sellises olukorras pilk kohe vägisi kisub sinnapoole :)

P.S. Poes käies nägin ma aga üht kohalikku blogijat, väga veider. Sa tuled üle mitme kuu saarele, sa tead siit ainult üht blogijat ja... siis jalutab ta sulle lastega suvaliselt keset poodi vastu.

19 august 2017

"Midagi on valesti" Martina Haag


Ah, see oli hea, ma ütlen! Üle pika aja ma nautisin, sest see oli nii kümnesse tabav. Napp ja õige. Kuigi ma hoiatan kohe, et see ei pruugi kõigile sobida. Seda ei ole mõtet lugeda verinoortel, puruvanadel, äsja abieluranda jõudnutel jms tegelastel. Siis võib see tunduda nõme ja ebausutav ja te võite selle kergesti saastaks tituleerida.

Loe seda pigem siis, kui sa hakkad lahutama. Noh, ma võin kohe etteruttavalt ära öelda, et siis sa seda muidugi ei loe :) Kuigi, kui sa suudaksid, siis võiksid küll, see ei aita sind kuidagi, aga... leevendab. Kui sa oled juba ära lahutanud, siis on see küll igati paslik lektüür. Sa mõistad, et sa polegi ainus. Sa mõistad, et sa ei sure. Sa mõistad, et elu võib siiski edasi minna. Sa mõistad, et asjad lihtsalt juhtuvad. Sa mõistad, et see on üks kuratlikult hea õppetund. Ja kui vaene sa selleta oleksid.

Ma saan Haagi motiividest 101% aru kusjuures. Ta ei kirjuta ju midagi originaalset, kuigi teeb seda võrdlemisi hästi, kuid ta tundis ise samas olukorras olles puudust sellisest lugemisest. Ja kirjutas valmis, natuke siis isiklikule kogemusele toetudes. Või ka rohkem, ei tea nii täpselt. 

Kui teid see suhte pool ei köida, siis tegelikult leiab tegevus aset tundrus, üksildases matkamajakeses. Looduse ja iseendaga kooskõlas olemine on samavõrd olulised märksõnad siin. 

Muide, räägitakse, et Martina Haag on otsapidi Eesti päritolu. Mitte et sel antud loos suurt rolli oleks, lihtsalt väike kõrvalepõige.

18 august 2017

"Vanaema mesipuu otsas ehk Hiiumaa-Liidia 100 noorusaastat" Risto Laur

Leidsin ühe aegu tagasi loetud raamatu, mis veel siia lisamata (nii juhtub, kui raamatut ei ole lisatud goodreads.com keskkonda, olen seda sindrinahka viimasel ajal oma arvestustes usaldama hakanud). Kirjutamata on siin sellest raamatust vist ka seetõttu muidugi, et ega ma oska suurt midagi öeldagi.

Mõte ise - kirjutada raamat ühest õige pea 100-aastaseks saavast tütarlapsest, tänaseks on see verstapost ka juba kukkunud - kahtlemata kiiduväärt. Saja-aastastega meil just priisata pole, saati siis veel vaheda mõistuse ja krapsaka olemisega saja-aastastega. Mina pooldan säherduste elulugude raamatusse raiumist kahel käel, öeldagu mida tahes nende elulugude kvantiteedi kohta. Kusjuures selliste tundmatute, ent muidu ägedate inimeste lood on sageli oluliselt etemad neist, mille puhul vaid nimele kannatab rõhuda. 

Aga need mesilase-Siimu vahetekstid ei passinud mulle teps mitte. Need olid täitsa pervod, ma ütlen. Ja liiga palju oli neid ka. Saate aru, saja-aastane peategelane on sedavõrd rikas ja võimas tüpaaž, et sinna lihtsalt mingit jaburust pole vaja jõuga juurde suruda. Või liigset sõnavahtu, ka seda oleks karmi toimetajakäega võinud maha kraapida. Aga ma saan aru, et see raamat on selline perebisnes, seega olid kõik kõigi vastu maru leebed. Või lihtsalt liiga sarnase maitsega :) Mulle lihtsalt need joujoutamised ja muu säärane sõnamulin ei istunud. Me tegime kodus suisa omamoodi mängu vahepeal, et algab üks uus peatükk, uus lugu, kui loed peatüki lõpuni, saad aru küll, mis selle konkreetse loo uba oli. Aga selle päris sisu peale kulutati ikka jube limiteeritud hulk asjalikku juttu, põhiliselt oli ikka tühja loba. Nii et see väheke segas jah.

Selle mula asemele oleks võinud panna mitu muud head asja. Näituseks meeldis mulle väga see lugu, kuidas autor vahepeal pajatas üldse enda jõudmisest Liidiani, sest pole ta ju ei päris- ega muiduhiidlane. Aga oleks võinud veel ka muud kohalikku koloriiti panna Liidiast ja kohalikust eluolust rääkima. Oleks kõvasti juurde andnud.

Aga kui Siimu lõigud vahele jätta, siis ikkagi tore lugemine. Liidia ise tundub ka tore, linnulennult peaks ta siit kiviga visata olema, mööda teed muidugi tiba kaugemal, peakski vaatama minema.

Täiendatud:
Käisin kohas, kus jutud ikka tavaliselt liiguvad. Statistika olevat hetkeseisuga siis selline, et üks rahulolev lugeja, kõik teised pidavat nurisema. Üldine arvamus sama - Siimu osa heakskiitu ei pälvi ja Liidiat vähe ja moonutatult.

16 august 2017

"Eimiski" Hanif Kureishi


See on nüüd ehe näide praeguse aja moodsast romaanist. Romaanist, mille puhul ei saa sa iial kindel olla, mis nimelt oli looja motiiv - kas parodeerida kaasaaega või lihtlabaselt lollitada lugejat. Lugejana kõikusin ma lõpuni õhkõrnal piiril, mis seisukoht võtta või kuis suhtuda seesugusesse üllitisse. Oli hetki, mil see näis mulle geniaalse illsutratsioonina tänasest edu- ja seksikultusest, samas hinge- ja sisutühjusest, eludest, mis upuvad omaenese toodetud kõntsa sisse. Ja siis see tunne, et tegelikult autor vaid kõigest katsetab rõveduse ja groteski piire. Sest see läks vahepeal ikka päris haigeks kätte.

Igatahes väga erinev "Äärelinna Buddhast". Esimese hooga tahaksin öelda, et Buddha oli vaimukam ja teravam, teisalt kui too raamat oleks surutud sama vähestele lehekülgedele, küllap siis oleks tekkinud sama üldmulje.

Ja võib-olla see eaka ja pooleldi halvatud filmimees Waldo kujutamine viitab hoopis ühele tulevikuprobleemile, ma mõtlen siin. Kuigi seniilsus ja paranoilie armukadedus eksisteerivad ammu, mõned muudki diagnoosid on meile tuttavad, siis kas ei või juhtuda, et tänane põlvkond, kelle jaoks reaalsus ja irreaalsus aina sagedamini kohad vahetavad, on mõnekümne aasta pärast samasugused Waldo-sugused tüübid...?

Kogu see mandumisprotsess meenutab veidi Houellebecqi, aga kui viimane püüab siiski teatavat elegantsi säilitada (kuigi kiimas vanamehed, noored tibid/vananevad barbied ja paheline argipäev moodustavad  nii H. kui ka Kureishi loomingus arvestatava osa), siis Kureishi, vastupidi, laseb kogu inetusel pjedestaalile tõsta. 

"Nartsissism on meie religioon. Endlikepp on meie rist ja me peame seda kõikjal kaasas kandma."

See on kuldaväärt tähelepanek, mitte eriti üllatav, aga ikkagi...

Edited:
Lugesin kuskilt (Urmas Vadi?) võrdlus Savisaarega... ja enam ei saa seda peast. Liiga hea. Võimalik, et ka liiga tabav. 

Lugemise väljakutse 2017
Nr. 51 Erootiline romaan

P.S. Minu Lugemise väljakutse 2017 seison üsna nutune :) Esiteks olen ma avastanud, et ma olen omal moel anarhist, kes ei suuda end sunniviisilisele lektüürivalikule allutada ja seepärast loen mina ikka lähtuvalt oma metoodikast edasi ja püüan siis loetud kraami mõne punkti alla liigitada. Nagu arvata võib, on esimene ots väga lihtne, ent lõpupoole on selge, et osade punktidega jään ma ilmselgelt hätta. Mind muidugi ei üllata, et ma ei saa hakkama õudukate, ulme, ja paari ebasümpaatse sarjaga, ka Rowlinguga mitte :) Aga noh, aasta lõpuni on veel veidi vist aega jäänud...
Igatahes, mis ma öelda tahtsin... "Eimiski", ma kahtlustan, ei kuulu koos saba ja sarvedega erootilise raamatu alla, kui üldse, siis ehk tinglikult pornograafilise alla. Samas ma pole eriti süvenenud, mida teised selle punkti all lugenud on. 

11 august 2017

""Racundra" esimene merereis" A. Ransome

Ajastu mõttes olen eelmise raamatuga samas punktis, aastas 1922, kuid kõik muu on kardinaalselt erinev. Alustame sellest, et Ransome on tegelikult vist rohkem tuntud lastekirjanikuna, kelle raamatute seltsis mõned põlved tagasi inglased üles kasvasid. Kuigi see antud kontekstis ei puutu asjasse. Perekondlike susserdamiste tõttu pani ta 1913.a. Venemaale ajama, seal hullutas Trotski sekretär ta ära, aga kuna ta viimasega ausa mehena kodumaale naasta ei saanud, siis sattusid nad kahekesi Baltikumi. 

Mere- ja rännuhulluna asub ta teostama unistust oma jahist, mis rasvaste jamade läbi 1922. aasta hooaja lõpuks ka valmis. Sellised mehed on alati kole kärsitud ju ja seepärast on enne suure talve tulekut tal ilmtingimata tarvis ka esimene sõit ära teha. Ja nii see omamoodi mereline reisikiri valmis saigi: Riia-Ruhnu-Muhu-Paldiski-Tallinn-Helsingi ja tagasi. Brittidel oli seda võimalik juba järgmisel aastal lugeda, meieni jõudis veidi hiljem. Naesterahvas, keda ta okkalisi teid mööda seaduslikku staatusesse üritas upitada, oli sel retkel Kokana jahil kaasas. 

Laevandusalased terminid jäägu fanaatikutele, aga sadamas kohatud kohalikud ja tabavad olustikukirjeldused on küll mõnusalt muhedad ja vahvad. Need pildid Tallinna turult Eesti ajalehe sisse pakitava liha ostmisest, mis siis verd ja trükimusta tilgub või piimajaht ühel teisel toredal saarel või  kuidas Haapsalu elanikud suvitushooaja lõppedes üle öö võõrkeeled unustavad... humoorikas.

Üks igati tore vana leid tänu heale soovitajale.

09 august 2017

Sõna sekka, ehk materdame Evelini restot Roog

Ma olen nüüd mitmed-setmed päevad jälginud kogu seda jauramist pealkirjas nimetet söögikoha üle. Ma ju mõistan küll, et see kulutulena leviv sisisemine läks põhimõtteliselt lahti vaid ühest näoraamatus avaldatud kommentaarist. Täpsustagem, negatiivsest kommentaarist. Keegi sai oma kuulsusehetke ja kui see teeb ta õnnelikumaks inimeseks, siis palju õnne talle. Lisaks on muidugi inimesel õigus oma arvamusele ja selle avaldamisele niisamuti.

Komejandiks läks lugu aga sealtmaalt, kus sellele samale mõnerealisele sapipritsimisele hakkasid enneolematuid "uudislugusid" üles ehitama üha uued ja uued meediaväljaanded. Kahtlustan, et enamus artiklitreialitest ise sinna restosse jõudnud ei ole, ent hästi mõnus ja lahe on ju takka kaagutada, et on jah nõme see Evelin ja midagi teha ei viitsi, ainult oma nime peale mängib, ja toidud on kallid ja nõud on papist või plastist (leppige juba kokku, kummast materjalist siis) jne. 

Aga ma käisin seal ka, millalgi juuli keskpaigas. Sain vägeva elamuse ja korra isegi mõtlesin, et võiks ju sellest kirjutada, aga siis tundus, et mis ma ikka, et kõik ju juba käinud ja kiitnud ja... 

 Veidi eeltööd tehes oli mul selge, et on oht, et Roog võib suvaliselt ja ootamatult ka suletud olla (seda on sotsiaalmeedias kurdetud korduvalt). Selle vastu aitab muide hirmus hästi, kui eelnevalt helistada või kirjutada (igasugused kontaktandmed on neil kõigiti avalikud ja hõlpsasti leitavad) ja nii saab eos välistada ebameeldivad üllatused. 

 Juba vastuvõtt ise oli südamlik ja soe, kuigi perenaisel oli tegelikult vaja kihku-kähku kaks kooki ahju visata, olid teisel koguni õuele vastu tulles alles koka kummikindadki käes, nii et tegelikult me segasime teda köögitöödes sajaga. Jah, kuskil ridade vahel oli muidugi aimata, et neil on kiire, tegemist palju, aga sellest hoolimata tuvustas, rääkis, selgitas, arutles, päris ja närvilisusest või ebasõbralikkusest rääkida küll ei saa.

Toitude valmimine võttis muidugi aega, seesuguse piiratud tööjõu ja koduse ettevõtmise puhul on see ka igati mõistetav. Lisaks oli seltskond harju keskmisest suurem ja eks me kõik ka üsna erinevaid roogi tellisime. Kahjuks ei pildistanud kõiki lauda toodud toite üles, mis enamasti viitab kahele võimalusele: kas olid kõhud nii tühjad või oli toit nii hea, et pildistamine kippus ununema.

Mõttetult kallid toidud-joogid?
Ega need kõige odavamad ei olnud jah, samas mitte ka üle mõistuse kallid ja hinnast ei saa ju kunagi ainsa tegurina rääkida, oleneb ka, mis sa selle raha eest vastu saad, kas pole. Meil jäid kõik üheksa inimest rahule, isegi väga. Maitsed olid tõepoolest puhtad ja head, toit silmaga hinnates väga värske. Saareelu puhul ei pruugi see alati nii muide olla. Ma ei ole kodust väljapool just kuigi sage võikude tellija (isegi ei meenu ühtegi korda :)), ent ma vaimustusin.
Ja mida see odavam hind annakski - veel suuremad rahvamassid, kelle kõhtude täitmiseks ja ohjamiseks peaks ettevõtmine end igakülgselt laiendama, mille tulemusel oleks üks isikupäratu ja suur toidukoht. See liiguks nende algsest ideest vist siiski liialt kaugele...

 Papptaldrikud/plasttopsid?
Esiotsa, kui ma sellest lugesin, ei suutnudki ma meenutada, kas oli pappi ja plasti. Ilmselt varjutas toidust saadud elamus selle sootuks. Hiljem pilte uurides selgus, et jah, äkisega leivad olid vist tõepoolest papptaldrikuil, samas kui grillil tehtud lõhe oli plangul (issand, kui õudne ju!) ja need võikud oli jõupaberit meenutavatesse paberitesse vahvalt mähitud.
Piltidelt näen, et teistel olid joogid ühekordsetes topsides, šampanja tellijatel valati jook aga klaasidesse, mida mina vist esimest korda nägin. See ei olnud harjumuspäraselt tuttav jalaga pokaal, vaid madal neljakandiline (klaasist või sellega väga sarnasest materjalist) kaanega jooginõu. Oijah, kaas oli plastmassist ja ka selle peale võiks nina vingu tõmmata. Teisalt kusagil pärapõrgus, võsa ja kõrkjate vahel nautida jooki, mille puhul on koguni sellele mõeldud, et liiga palju sääski või muid toredaid tegelasi su joogi sisse ei upuks, on ju armas...

WC ja kätepesu?
No ilmselt Tallinna kesklinnas restorani minnes tahaks jah daamidele ja härradele kummalegi vähemalt kaht WC-kabiini, marmorit ja eluslilli ja sooja voolavat vett ja mida kõike veel. Samas, kuidagi sa ju oskad inimesena hinnata taustsüsteemi ja asukohta ja olusid ja tead, kus ja mida nõuda/eeldada. Suvised vabaõhuüritused ja toidukohad on meil juba üsna levinud ja seega ei tohiks üllatusena tulla, et alati ei ole kõike ja kohe ja meile harjumuspäraselt saada. Mõtlen õudusega, mitu inimest on siiani hingelises traumas meie eelmise suve kontsertidest, mil külastajad pidid kasutama tõeliselt arhailist vanakooli kuivkäimlat... Või üle-eelmisel aastal kohvikutepäeval gurmeeõhtusöögil käima renditud sinises plastkempsus, ise olid veel tulnud udupeenele 6-käigulisele õhtusöögile valgete linadega kaetud laudade äärde...


Kui nüüd võib tekkida kahtlus, et pärast tellimuste võtmist oli pererahval meist üsna ükskõik, siis ka siin tuleb vinguviiulite lootusi petta. Toidu nautimise ajal olime võrdlemisi omapäi jäetud, mis on ka mõistetav, sest me polnud kaugeltki ainus laudkond seal hoovil, kuid lõpus saime maiuspala, mis pigem reegel kui erand seal majas nagu ma lugenud olen. Nimelt tutvustas Siim õige põhjalikult oma pilli ja tõmbas palumata paar lugugi. 


Tegelikult peaks keegi ka lastekaitsega ühendust võtma, sest väiksemad lapsed lonkisid vanemate sabas niisama ringi, viimased olid tööga liialt hõivatud, et nendega tegeleda. Ja suuremad lapsed oli tööle pandud, pidid toite lauale kandma ja vist isegi mahla pressima, mu meelest on see ahistamine ja nii ei ole ikka ilus teha.


Mul on tegelikult siiralt ja päriselt hea meel, et on inimesi, kes viitsivad mõelda ja tegutseda. Kes astuvad mugavustsoonist välja ja toimetavad väljaspool suuremaid linnu. Kes püüavad kasutada võimalikult palju kohalikku toorainet. Kes püüavad elamust pakkuda. Sest just seda see oli. Roog ei ole kindlasti see koht, kuhu me igal nädalal lõunatama läheks, see pole selliseks kohaks mõeldudki. Kui tahta süüa kiiresti ja odavalt, on teised kohad. Kui tahta spetsiaalselt söögikohaks ehitatud ja kõiki vajalikke vahendeid ja võimalusi pakkuvat kohta, siis selleks on teised toitlustusasutused. Kui soovida einestada päris nõudelt, siis see on võimalik vist küll enamikes restoranides, nii et valikuvõimalust peaks igati leiduma. Ma kahtlustan, et õhtusöögilauas neil siiski on päris nõud, päevane grilliterrass ongi loodud ja mõeldud lihtsama võimalusena.



"Graniitmees" Sirpa Kähkönen

Uskumatult tõetruu raamat. Ja valus ka. Ise poleks taibanudki ehk lugeda võtta, aga raamatukogutüdrukud pistsid pihku.
Sadakond aastat on mööda läinud ja kohati tundub, et on sama seis. Vaatad neid noori, kellel oleks kõik justkui olemas, aga kes siiski mässavad, pigem nagu mässu enda pärast. Neile on loodud elu alustamiseks tugev vundament, kust edasi minna, kuid selle asemel kukuvad nad jalgealust lammutama, uskudes, et ehitavad nullist üles paremini toimiva ühiskonna. 1920ndate alguse noored soomlased niisamuti. Nad jätsid maha juured, sidemed, toimiva argipäeva, selleks et üks vaesusest ja tühjadest lootustest läbi imbunud linn nad enesesse neelaks.


"Me läksime sellepärast, et mu mees oli tulipea ja uhke, ja ei tahtnud manguda tööd neilt, kes ukse punase ees kinni lõid; me läksime hea usu peale, lootes, et on olemas maa, kus tööinimene võib vabalt elada. Me läksime sellepärast, et olime nii palju raamatuid lugenud. Ja ka armastuse pärast. Mina oleksin läinud koos oma mehega kasvõi maakoore alla või meresügavustesse. 

Meil olid seljakotis valed asjad: paremad rõivad, tükk seepi, õppematerjal teemal naine ja sotsialism, pliiats ja vihikud — nendega me mõtlesime ehitada tulevikku. Tööriistad oleksid rohkem ära kulunud. Oleks pidanud tooma raudteerööpaid, villa, paberit, vaktsineerimisnõelu, käsikäru ja trükimasina. Seljataha jäi see, mida nad nimetasid kodumaaks, see, mis keeras meile selja juba enne, kui meie temale selja keerasime. 

Seljataha jäid emakeel ja meie vanad nimed — kui kohtusime vastuvõtjatega siinpool, siis ei olnud enam tähtis, kuidas meid oli varem kutsutud. Siin olime Klara ja Ilja. Perekonnanime ei taibanud me vahetada."

Rääkides Lugemise väljakutse kategooriast, siis ega ma pead anda julge, et tegevus valdavalt sügisel või talvel toimus, ent osaliselt vist siiski. Ja no muidugi kogu see süngus, hallus, masendus, mis Petrogradist vastu vaatas, ehk küll peaasjalikult illusioonide purunemisest tingituna, aga mine sa tea...

Lugemise väljakutse 2017
Nr 12, Raamat, mille tegevus toimub süngel sügisel või külmal talvel.

07 august 2017

Möödanik


Pillid on vaikinud, hääled on vakka, õhk sügiseselt karge... vägisi kisub suvemeenutusteks ära.
Soonlepa karjamõisa selle suve vaieldamatu pärl oli XII Hiiumaa Homecoming Festival, mille üheks toimumiskohaks esmakordselt siinne maanurk oli. Tallinna TV väike ülesvõte jääb kenaks mälestuseks...

Või siis Anton Dressleri heliproov magamistoa akna all. Tuulega võidu, nagu saare peal ikka.


06 august 2017

Back in da house, ehk kohvikutepäevad põgusal pilgul

Kui ma olen pikalt maemaailmast ära olnud, on mul naastes alati kange tahtmine hõigata, et ma olen back in da house. Kohutavalt vastik kiusatus, sest ma ei tahaks seda koledat inglist üldse propageerida. Aga see selleks. Soonlepa hooaeg on siiski läbi (selleks korraks) ja aeg järgmised võetud ülesanded täita, ehk et kirjutada, kirjutada ja veel kord kirjutada ja "Minu Hiiumaa" tekstid kokku saada. Sujuvamaks üleminekuks on ilmselt mõistlik vahepeal siinset keskkonda kasutada.

Minu tavaellu tagasi pöördumine sattus planeeritult Kärdla kohvikutepäevadele. Või on need nüüd ümber nimetatud Hiiumaa kohvikutepäevaks. Sel korral me ise kohvikuna ei osalenud (taevas tänatud, see oli ainuõige otsus) ja kuna selleks ajaks on rahvas tavaliselt kultuurist nii läbi imbunud ja tüdinenud, siis oli paras aeg ka muu tegevus lõpetada. Seega olin ma tänavu täiesti harilik ja vaba nautleja.

Ainult et nautimisega läks keeruliseks. Siin on nüüdseks välja kujunenud kaks äärmust - see, mis Kärdlas toimub, on sedavõrd devalveerunud, et targem on seda vältida ja see, mis toimub üle saare enne ja pärast kohvikutepäeva, see on nii vinge, et sellest tuleb maksimum võtta ja absoluutne valmisolek saavutada.
Tegelikult seda Kärdlaga seotud pettumust mäletan ma ka eelmisest aastast. Sealsete kohvikute puhul on algne idee valdavalt kadunud. Kohvikud on püsti pandud sageli ühiskondlikele pindadele ja muutunud omamoodi... kolhoosiks. Koduaedu on üha vähem kaasatud. Eilegi (see on kohvikutepäevadel nö põhipäev ja just Kärdlale keskendunud) käisime neid hulga läbi, mõnest haarasime midagi kerget kaasa ja põgenesime. Mul on häbi seda tunnistada, aga tugevama lõuna võtsime hoopis Rannapaargus (mis oli üllatuslikult üsna täis). See viimane fakt juba näitab midagi, kahjuks, sest kunagi oli aeg, mil kohvikutepäeval oli probleemiks pigem, et ei jaksanud nii palju süüa kui oleks kõigist kohtadest soovinud. Ja kui kunagi oli probleemiks, et kohvikud panustasid magusale ja soolane pool oli vajaka, siis sedapuhku pidime magustoiduks üldse Lesta ja Lambasse minema. See on aga juba omaette lugu.

Mitte ühtegi toidupilti, hoopis ühe kodukohviku sinine taim.

Aga! Ärgem unustagem, et jutt käis nüüd Kärdla ülepaisutatud kohtadest. Selle võrra, mis Kärdla alla on käinud, on suurema au sisse tõusnud jällegi eel- ja järelkohvikud. Need on (veel!) ikka koduhoovides või siis lihtsalt väga põnevates ja kõrvalistes kohtades. Täiesti erapoolikult kiidan ma muidugi Sarve sadama Lambakohvikut ja Suuremõisas kohvikut Kodulugu. Esimese puhul oli tegemist tänaseks äärmiselt unarusse jäänud imeilusa kohaga ja teine on üks imeline talu ühes veelgi imelisema aiaga. Kahju vaid, et just neil hetkil on talus suurem renoveerimine käsil, tegelikult oli see ka enne võrratu maja, püüdis alati poodi sõites pilku, nüüd aga viibiks kui ehitustandril. Seepärast ei taha sellelt hoovilt tehtud pildid just kõige apetiitsemad olla, ent loodetavasti nad kordavad oma kohvikuetteastet järgmisel aastal. Sarve sadamas hullutasid rahvast säinavorst ja lambakotlet ja valik koduseid leibu ühes eriliste määretega - aus kraam kõik. Koduloos oli ka palju head, aga tõmbenumbriks kujunes ikka vist autentne paella. Isegi liiga täis kõhuga, mis ei ole teadupärast just parim kokk, maitses imehästi. 

Seega tundub mulle, et kui Hiiumaa kohvikutepäevad oma mainet päästa soovivad, tuleb midagi väga muuta või siis panustada üle saare hajutatud eel- ja järelkohvikutele. Ma ei tea, mida lõpuks ametlikud numbrid näitavad, aga visuaalselt tundus üsna uimane olevat. Ja nagu populaarsetes sotsiaalmeedia gruppides näha oli, siis jätkus seekord isegi vabu öömaju, mis paar aastat tagasi mõeldamatu oli.