06 august 2017

Back in da house, ehk kohvikutepäevad põgusal pilgul

Kui ma olen pikalt maemaailmast ära olnud, on mul naastes alati kange tahtmine hõigata, et ma olen back in da house. Kohutavalt vastik kiusatus, sest ma ei tahaks seda koledat inglist üldse propageerida. Aga see selleks. Soonlepa hooaeg on siiski läbi (selleks korraks) ja aeg järgmised võetud ülesanded täita, ehk et kirjutada, kirjutada ja veel kord kirjutada ja "Minu Hiiumaa" tekstid kokku saada. Sujuvamaks üleminekuks on ilmselt mõistlik vahepeal siinset keskkonda kasutada.

Minu tavaellu tagasi pöördumine sattus planeeritult Kärdla kohvikutepäevadele. Või on need nüüd ümber nimetatud Hiiumaa kohvikutepäevaks. Sel korral me ise kohvikuna ei osalenud (taevas tänatud, see oli ainuõige otsus) ja kuna selleks ajaks on rahvas tavaliselt kultuurist nii läbi imbunud ja tüdinenud, siis oli paras aeg ka muu tegevus lõpetada. Seega olin ma tänavu täiesti harilik ja vaba nautleja.

Ainult et nautimisega läks keeruliseks. Siin on nüüdseks välja kujunenud kaks äärmust - see, mis Kärdlas toimub, on sedavõrd devalveerunud, et targem on seda vältida ja see, mis toimub üle saare enne ja pärast kohvikutepäeva, see on nii vinge, et sellest tuleb maksimum võtta ja absoluutne valmisolek saavutada.
Tegelikult seda Kärdlaga seotud pettumust mäletan ma ka eelmisest aastast. Sealsete kohvikute puhul on algne idee valdavalt kadunud. Kohvikud on püsti pandud sageli ühiskondlikele pindadele ja muutunud omamoodi... kolhoosiks. Koduaedu on üha vähem kaasatud. Eilegi (see on kohvikutepäevadel nö põhipäev ja just Kärdlale keskendunud) käisime neid hulga läbi, mõnest haarasime midagi kerget kaasa ja põgenesime. Mul on häbi seda tunnistada, aga tugevama lõuna võtsime hoopis Rannapaargus (mis oli üllatuslikult üsna täis). See viimane fakt juba näitab midagi, kahjuks, sest kunagi oli aeg, mil kohvikutepäeval oli probleemiks pigem, et ei jaksanud nii palju süüa kui oleks kõigist kohtadest soovinud. Ja kui kunagi oli probleemiks, et kohvikud panustasid magusale ja soolane pool oli vajaka, siis sedapuhku pidime magustoiduks üldse Lesta ja Lambasse minema. See on aga juba omaette lugu.

Mitte ühtegi toidupilti, hoopis ühe kodukohviku sinine taim.

Aga! Ärgem unustagem, et jutt käis nüüd Kärdla ülepaisutatud kohtadest. Selle võrra, mis Kärdla alla on käinud, on suurema au sisse tõusnud jällegi eel- ja järelkohvikud. Need on (veel!) ikka koduhoovides või siis lihtsalt väga põnevates ja kõrvalistes kohtades. Täiesti erapoolikult kiidan ma muidugi Sarve sadama Lambakohvikut ja Suuremõisas kohvikut Kodulugu. Esimese puhul oli tegemist tänaseks äärmiselt unarusse jäänud imeilusa kohaga ja teine on üks imeline talu ühes veelgi imelisema aiaga. Kahju vaid, et just neil hetkil on talus suurem renoveerimine käsil, tegelikult oli see ka enne võrratu maja, püüdis alati poodi sõites pilku, nüüd aga viibiks kui ehitustandril. Seepärast ei taha sellelt hoovilt tehtud pildid just kõige apetiitsemad olla, ent loodetavasti nad kordavad oma kohvikuetteastet järgmisel aastal. Sarve sadamas hullutasid rahvast säinavorst ja lambakotlett ja valik koduseid leibu ühes eriliste määretega - aus kraam kõik. Koduloos oli ka palju head, aga tõmbenumbriks kujunes ikka vist autentne paella. Isegi liiga täis kõhuga, mis ei ole teadupärast just parim kokk, maitses imehästi. 

Seega tundub mulle, et kui Hiiumaa kohvikutepäevad oma mainet päästa soovivad, tuleb midagi väga muuta või siis panustada üle saare hajutatud eel- ja järelkohvikutele. Ma ei tea, mida lõpuks ametlikud numbrid näitavad, aga visuaalselt tundus üsna uimane olevat. Ja nagu populaarsetes sotsiaalmeedia gruppides näha oli, siis jätkus seekord isegi vabu öömaju, mis paar aastat tagasi mõeldamatu oli. 

2 kommentaari:

  1. Tere tulemast tagasi:):):)
    Põnevusega ootan Minu Hiiumaa valmimist!
    Hääd sulejooksu ehk siis klahvide klõbistamist!

    VastaKustuta
  2. Aitäh heade soovide eest! Püüan oma parima anda :)

    VastaKustuta