23 august 2017

"Purpur paradiisioru veerul: ehk päevik eestlase elust Küprose õigeusukloostris" Isa Sakarias Leppik

Üks ootamatult hea leid, kusjuures juba mitu aastat tagasi ilmunud ja hetkel ei suuda ma meenutada, kuidas nüüd äkki siis selleni jõudsin. Sellised üllatused raamaturiiulis mulle meeldivad.

Sakarias Leppik veetis 2004. aastal kuu aega Küprosel Kykkose kloostris ja see siin on kõigi kirjade järgi päevik sellest ajast. Etteruttavalt olgu öeldud, et see ei ole selline klassikaliselt kuiv päevaraamat, vaid äärmiselt lihtsate ja muhedate pildikeste kaudu edasi antud ülevaade seal oldud ajast. See ei ole suurustlev, eputav või liigselt targutav. Tekst on väga napp, samas aga rikas. Lugejana mõistad, et ta ei püüa sulle edasi anda üüratut ülevaadet usu- ja kloostrielust, Küprose ajaloost, loodusest, kulinaariast, ent kuidagi põgusate märkustega siin ja seal, möödaminnes õhku visatud infokildude kaudu teeb ta seda ometi. 
Raamatut sulgedes adud, et oled midagi uut teada saanud, vanu tarkusi kinnistanud ja saanud lisaks veel midagi. See midagi on segu rõõmust ja rahust. Erilise sümpaatiaga on autor kirjeldanud muidugi kohalikku kööki ja loodust. Väikestest asjadest algavadki suured ju, või mis. 

Selline lihtne ja südamlik lugemine, mida tahaks päris mitmele oma blogilugejale soovitada, kuid mulle tundub, et nad nopivad selle lugemissoovituse siit nii ehk naa üles :)

2 kommentaari:

  1. Nõustun Sinuga igati! Olen seda raamatut ammu lugenud. Ilmselt veel enne blogiaega:) Mäletan minagi just seda erilist tunnet, mis valdas pärast raamatu sulgemist. Nüüd tekkis tahtmine kohe uuesti üle lugeda... Aitäh jagamast!

    VastaKustuta
  2. No näed siis, Sind ma muide ka silmas pidasin :) Aga hiljaks jäin :)

    VastaKustuta