09 august 2017

Sõna sekka, ehk materdame Evelini restot Roog

Ma olen nüüd mitmed-setmed päevad jälginud kogu seda jauramist pealkirjas nimetet söögikoha üle. Ma ju mõistan küll, et see kulutulena leviv sisisemine läks põhimõtteliselt lahti vaid ühest näoraamatus avaldatud kommentaarist. Täpsustagem, negatiivsest kommentaarist. Keegi sai oma kuulsusehetke ja kui see teeb ta õnnelikumaks inimeseks, siis palju õnne talle. Lisaks on muidugi inimesel õigus oma arvamusele ja selle avaldamisele niisamuti.

Komejandiks läks lugu aga sealtmaalt, kus sellele samale mõnerealisele sapipritsimisele hakkasid enneolematuid "uudislugusid" üles ehitama üha uued ja uued meediaväljaanded. Kahtlustan, et enamus artiklitreialitest ise sinna restosse jõudnud ei ole, ent hästi mõnus ja lahe on ju takka kaagutada, et on jah nõme see Evelin ja midagi teha ei viitsi, ainult oma nime peale mängib, ja toidud on kallid ja nõud on papist või plastist (leppige juba kokku, kummast materjalist siis) jne. 

Aga ma käisin seal ka, millalgi juuli keskpaigas. Sain vägeva elamuse ja korra isegi mõtlesin, et võiks ju sellest kirjutada, aga siis tundus, et mis ma ikka, et kõik ju juba käinud ja kiitnud ja... 

 Veidi eeltööd tehes oli mul selge, et on oht, et Roog võib suvaliselt ja ootamatult ka suletud olla (seda on sotsiaalmeedias kurdetud korduvalt). Selle vastu aitab muide hirmus hästi, kui eelnevalt helistada või kirjutada (igasugused kontaktandmed on neil kõigiti avalikud ja hõlpsasti leitavad) ja nii saab eos välistada ebameeldivad üllatused. 

 Juba vastuvõtt ise oli südamlik ja soe, kuigi perenaisel oli tegelikult vaja kihku-kähku kaks kooki ahju visata, olid teisel koguni õuele vastu tulles alles koka kummikindadki käes, nii et tegelikult me segasime teda köögitöödes sajaga. Jah, kuskil ridade vahel oli muidugi aimata, et neil on kiire, tegemist palju, aga sellest hoolimata tuvustas, rääkis, selgitas, arutles, päris ja närvilisusest või ebasõbralikkusest rääkida küll ei saa.

Toitude valmimine võttis muidugi aega, seesuguse piiratud tööjõu ja koduse ettevõtmise puhul on see ka igati mõistetav. Lisaks oli seltskond harju keskmisest suurem ja eks me kõik ka üsna erinevaid roogi tellisime. Kahjuks ei pildistanud kõiki lauda toodud toite üles, mis enamasti viitab kahele võimalusele: kas olid kõhud nii tühjad või oli toit nii hea, et pildistamine kippus ununema.

Mõttetult kallid toidud-joogid?
Ega need kõige odavamad ei olnud jah, samas mitte ka üle mõistuse kallid ja hinnast ei saa ju kunagi ainsa tegurina rääkida, oleneb ka, mis sa selle raha eest vastu saad, kas pole. Meil jäid kõik üheksa inimest rahule, isegi väga. Maitsed olid tõepoolest puhtad ja head, toit silmaga hinnates väga värske. Saareelu puhul ei pruugi see alati nii muide olla. Ma ei ole kodust väljapool just kuigi sage võikude tellija (isegi ei meenu ühtegi korda :)), ent ma vaimustusin.
Ja mida see odavam hind annakski - veel suuremad rahvamassid, kelle kõhtude täitmiseks ja ohjamiseks peaks ettevõtmine end igakülgselt laiendama, mille tulemusel oleks üks isikupäratu ja suur toidukoht. See liiguks nende algsest ideest vist siiski liialt kaugele...

 Papptaldrikud/plasttopsid?
Esiotsa, kui ma sellest lugesin, ei suutnudki ma meenutada, kas oli pappi ja plasti. Ilmselt varjutas toidust saadud elamus selle sootuks. Hiljem pilte uurides selgus, et jah, äkisega leivad olid vist tõepoolest papptaldrikuil, samas kui grillil tehtud lõhe oli plangul (issand, kui õudne ju!) ja need võikud oli jõupaberit meenutavatesse paberitesse vahvalt mähitud.
Piltidelt näen, et teistel olid joogid ühekordsetes topsides, šampanja tellijatel valati jook aga klaasidesse, mida mina vist esimest korda nägin. See ei olnud harjumuspäraselt tuttav jalaga pokaal, vaid madal neljakandiline (klaasist või sellega väga sarnasest materjalist) kaanega jooginõu. Oijah, kaas oli plastmassist ja ka selle peale võiks nina vingu tõmmata. Teisalt kusagil pärapõrgus, võsa ja kõrkjate vahel nautida jooki, mille puhul on koguni sellele mõeldud, et liiga palju sääski või muid toredaid tegelasi su joogi sisse ei upuks, on ju armas...

WC ja kätepesu?
No ilmselt Tallinna kesklinnas restorani minnes tahaks jah daamidele ja härradele kummalegi vähemalt kaht WC-kabiini, marmorit ja eluslilli ja sooja voolavat vett ja mida kõike veel. Samas, kuidagi sa ju oskad inimesena hinnata taustsüsteemi ja asukohta ja olusid ja tead, kus ja mida nõuda/eeldada. Suvised vabaõhuüritused ja toidukohad on meil juba üsna levinud ja seega ei tohiks üllatusena tulla, et alati ei ole kõike ja kohe ja meile harjumuspäraselt saada. Mõtlen õudusega, mitu inimest on siiani hingelises traumas meie eelmise suve kontsertidest, mil külastajad pidid kasutama tõeliselt arhailist vanakooli kuivkäimlat... Või üle-eelmisel aastal kohvikutepäeval gurmeeõhtusöögil käima renditud sinises plastkempsus, ise olid veel tulnud udupeenele 6-käigulisele õhtusöögile valgete linadega kaetud laudade äärde...


Kui nüüd võib tekkida kahtlus, et pärast tellimuste võtmist oli pererahval meist üsna ükskõik, siis ka siin tuleb vinguviiulite lootusi petta. Toidu nautimise ajal olime võrdlemisi omapäi jäetud, mis on ka mõistetav, sest me polnud kaugeltki ainus laudkond seal hoovil, kuid lõpus saime maiuspala, mis pigem reegel kui erand seal majas nagu ma lugenud olen. Nimelt tutvustas Siim õige põhjalikult oma pilli ja tõmbas palumata paar lugugi. 


Tegelikult peaks keegi ka lastekaitsega ühendust võtma, sest väiksemad lapsed lonkisid vanemate sabas niisama ringi, viimased olid tööga liialt hõivatud, et nendega tegeleda. Ja suuremad lapsed oli tööle pandud, pidid toite lauale kandma ja vist isegi mahla pressima, mu meelest on see ahistamine ja nii ei ole ikka ilus teha.


Mul on tegelikult siiralt ja päriselt hea meel, et on inimesi, kes viitsivad mõelda ja tegutseda. Kes astuvad mugavustsoonist välja ja toimetavad väljaspool suuremaid linnu. Kes püüavad kasutada võimalikult palju kohalikku toorainet. Kes püüavad elamust pakkuda. Sest just seda see oli. Roog ei ole kindlasti see koht, kuhu me igal nädalal lõunatama läheks, see pole selliseks kohaks mõeldudki. Kui tahta süüa kiiresti ja odavalt, on teised kohad. Kui tahta spetsiaalselt söögikohaks ehitatud ja kõiki vajalikke vahendeid ja võimalusi pakkuvat kohta, siis selleks on teised toitlustusasutused. Kui soovida einestada päris nõudelt, siis see on võimalik vist küll enamikes restoranides, nii et valikuvõimalust peaks igati leiduma. Ma kahtlustan, et õhtusöögilauas neil siiski on päris nõud, päevane grilliterrass ongi loodud ja mõeldud lihtsama võimalusena.



8 kommentaari:

  1. Tere Mae! Kuna on tegemist avaliku postitusega ja fotodel olevad isikud ei ole tegelikult selle postituse sisuga otselt seotud, siis vôiks see info ka siin blogipostituses avalduda. Mitte seepärast, et Eva ja Mati Palm teisel arvamusel oleks, aga käesoleval juhul jääb veidi ebaselgeks, miks just neid fotosid on selle loo juures kasutatud. Tervitades :-)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, aitäh tähelepanu juhtimast! Tõesti nii see on, et perek. Palm oli lihtsalt osa restorani Roog külastanud rahulolevast seltskonnast, siinse blogipostitusega muul moel seotud nad ei ole.
      Tervitused Soonlepast :)!

      Kustuta
  2. Jah, küll on tore, et on selliseid positiivseid avatud silmadega inimesi nagu Teie. Väga ootan, et saaks ka neid maitseelamusi nautima minna. Evelin on üks väga tubli naine. Edu talle!

    VastaKustuta
  3. Üsna loomulikult teenindatakse Mati Palmi kõikjal hästi ja viisakalt, ikkagi nii tuntud inimene.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Võib nii ollagi, kuigi tuntud on ta kahtlemata teatud ringkondades ja kui Evelin Ilves tahaks olla nii paha-paha nagu mõned meist uskuda soovivad, siis oleks ka väga lihtne vahet teha, et keda ja kuidas teenindada.
      Meil kõigil on õigus oma arvamusele :)

      Kustuta
  4. Ka mulle hakkas vastu see kellamine ühe padunegatiivse arvamuse ümber. Mitte et inimene ei võiks arvata, aga see, mismoodi slest "lugu" tehti, mis siis mööda erinevaid väljaandeid külakorda käima hakkas nagu vallasant.
    Pole jõudnud Evelini restosse, aga suudan kujutleda küll, kui palju jõudi ja närvikulu selline ettevõtmine nõuab. Seetõttu soovin perenaisele jõudu ja jaksu suve lõpuni vastu pidada ja särada, korralikku akude laadimist sügisel-talvel ja et jätkuks soovi järgmisel suvel jälle millegagi üllatada.

    VastaKustuta
  5. Armas Mae! Võttes arvesse asjaolu, et Soonlepa Karjamõis (kus sa aktiivselt toimetad) ja Evelini restoran ROOG asuvad üksteisest kiviviske kaugusel, siis tundub sinu kaitsekõne silmakirjaliku ja kallutatuna.

    VastaKustuta
  6. :))))) Vastupidi, hea Kirjatsura, kiviviske kaugusel tegutsevaid kaasvõitlejaid peaks hoopis mustama ja poriga loopima ning neisse kui konkurentidesse äärmise tõsidusega suhtuma!

    VastaKustuta