18 august 2017

"Vanaema mesipuu otsas ehk Hiiumaa-Liidia 100 noorusaastat" Risto Laur

Leidsin ühe aegu tagasi loetud raamatu, mis veel siia lisamata (nii juhtub, kui raamatut ei ole lisatud goodreads.com keskkonda, olen seda sindrinahka viimasel ajal oma arvestustes usaldama hakanud). Kirjutamata on siin sellest raamatust vist ka seetõttu muidugi, et ega ma oska suurt midagi öeldagi.

Mõte ise - kirjutada raamat ühest õige pea 100-aastaseks saavast tütarlapsest, tänaseks on see verstapost ka juba kukkunud - kahtlemata kiiduväärt. Saja-aastastega meil just priisata pole, saati siis veel vaheda mõistuse ja krapsaka olemisega saja-aastastega. Mina pooldan säherduste elulugude raamatusse raiumist kahel käel, öeldagu mida tahes nende elulugude kvantiteedi kohta. Kusjuures selliste tundmatute, ent muidu ägedate inimeste lood on sageli oluliselt etemad neist, mille puhul vaid nimele kannatab rõhuda. 

Aga need mesilase-Siimu vahetekstid ei passinud mulle teps mitte. Need olid täitsa pervod, ma ütlen. Ja liiga palju oli neid ka. Saate aru, saja-aastane peategelane on sedavõrd rikas ja võimas tüpaaž, et sinna lihtsalt mingit jaburust pole vaja jõuga juurde suruda. Või liigset sõnavahtu, ka seda oleks karmi toimetajakäega võinud maha kraapida. Aga ma saan aru, et see raamat on selline perebisnes, seega olid kõik kõigi vastu maru leebed. Või lihtsalt liiga sarnase maitsega :) Mulle lihtsalt need joujoutamised ja muu säärane sõnamulin ei istunud. Me tegime kodus suisa omamoodi mängu vahepeal, et algab üks uus peatükk, uus lugu, kui loed peatüki lõpuni, saad aru küll, mis selle konkreetse loo uba oli. Aga selle päris sisu peale kulutati ikka jube limiteeritud hulk asjalikku juttu, põhiliselt oli ikka tühja loba. Nii et see väheke segas jah.

Selle mula asemele oleks võinud panna mitu muud head asja. Näituseks meeldis mulle väga see lugu, kuidas autor vahepeal pajatas üldse enda jõudmisest Liidiani, sest pole ta ju ei päris- ega muiduhiidlane. Aga oleks võinud veel ka muud kohalikku koloriiti panna Liidiast ja kohalikust eluolust rääkima. Oleks kõvasti juurde andnud.

Aga kui Siimu lõigud vahele jätta, siis ikkagi tore lugemine. Liidia ise tundub ka tore, linnulennult peaks ta siit kiviga visata olema, mööda teed muidugi tiba kaugemal, peakski vaatama minema.

Täiendatud:
Käisin kohas, kus jutud ikka tavaliselt liiguvad. Statistika olevat hetkeseisuga siis selline, et üks rahulolev lugeja, kõik teised pidavat nurisema. Üldine arvamus sama - Siimu osa heakskiitu ei pälvi ja Liidiat vähe ja moonutatult.

2 kommentaari:

  1. Kuidas sa nii saasta raamatu kohta nii viisakalt said kirjutada? Nagu päriselt?!

    VastaKustuta
  2. Sa õpi ridade vahelt lugema, siis kannatab küll ju :)

    VastaKustuta