30 september 2017

Kui sa oled mees ja ei oska autoga normaalselt sõita

Pärast pikka lugemisest kuival olemist olen ma nüüd taas raamatukogude ligiduses olemas ja eilne raamatukogude superretk andis ka mõnevõrra tulemusi. Nii et ei muud kui silmadele valu anda!

Vana ja tuttav Foenkinos. Alati kindla peale minek. Pillutab ridamisi lühidalt ja tabavalt välja joonistatud karaktereid. Samas, tempo on täpselt mõõdetud ja kogused parajad. Ei jõua veel ühest liinist tüdineda, kui tuuakse sisse uus. 

Ma ei saa öelda, et idee avaldamata käsikirjade raamatukogust mu jaoks paeluv oleks, kuid eraldi väärtuseks siin raamatus oli mulle kui lugejale hoopis meisterlikult loodud motiiv turundusest kui sellisest, ühe raamatu näitel. Väga heast käsikirjast on vähe, ka väga heast raamatust ei pruugi piisata - turundus määrab lõpuks peamise. Väikese kolka pitsameister, surnud veel pealekauba, keda iial ei nähtud kirjutamas ja kelle ainsaks järele jäänud kirjalikuks jäljeks on aastakümnete eest lapsele laagrisse saadetud kiri, on maha saanud käsikirjaga. Väidetavalt. Kõlab kui hea turundusplaan,  kas pole? Kui siia veel lisada piisavalt jahmunud ja segaduses lesk ja tütar, saab juba täiskomplekti kokku küll. Loosse oma osa ja värvi lisavaid tegelasi on muidugi veel, nii et on, mida nautida. 

Kahjuks ei saa täpset tsitaati lisada, kuid minu lemmikuks oli siin mõte nende kohta, kes väidavad end ainult sahtlisse kirjutavat: see olevat sama, mis pakkida kohvreid reisile üldse minemata. Väga tabav, ma leian :)

Kaks asja veel, mis mulle Foenkinos´ juures meeldivad. Tema komme siduda väljamõeldud ilukirjanduslikku romaani inimesi, vahejuhtumeid ja kohti päriselust. Tunnistan, et nii mõndagi siin leidunud fakti ma guugeldasin :) Ja leidsin selle ka tõese olevat. Sellised mängud mulle meeldivad.
Teiseks, aga siin võin ka eksida, tundub mulle, et on kolm prantslast, kes järjepidevalt üksteise nimesid romaanidesse sisse põimivad. Sealjuures pisukese iroonia ja vürtsika sarkasmiga mängides. Foenkinos, Beigbeder ja Houellebecq. Võib-olla on see mulle veidi vildakalt meelde jäänud ja ehk ainult üks neist autoritest kasutab teiste nimesid, kuid mulle siiski tundub, et need kolm on kõik seda võtet kasutanud. 

28 september 2017

"Armastus" Theodor Kallifatides

Sel korral oli reisil kaasas vaid üks ja väga õhuke lugemine. Nagu äsja meediast leidsin, siis mõnes mõttes ka äärmiselt päevakajaline - Lembe ja Edvin Hiedeli toimetajaauhinna laureaadiks sai Anu Saluäär-Kall, kelle tõlgete suur austaja ma olen. Tõsi, ma ei teadnud, et ta juba nii palju aastaid on tegutsenud (ka käesolev "Armastus" on tema tõlgitud).

Jah, goodreads.com-is olen ma sel üllitisel korduvalt hinnet muutnud. Mis ei ole sugugi mu tavapärane taktika :) Lihtsalt... see oli kahtlemata väga mõjus ja võimas lugemine. Kuldsuu Kallifatides puistas talle omaselt tarkuseteri, pani kaasa mõtlema, enamasti ka nõustuma. Selles osas ideaalne lugemine. 

Kui mind miski üldse ärritas, ja no vahepeal natuke ju ikka, siis oli selleks tema lõputu otsustamatus. Pehmo võib olla, see pole ju alati mehe puhul halb, kuid suutmatus otsust vastu võtta, see on põlgust väärivate tegude esikümnes kindlasti. Nagu ütleb üks tark inimene: ka halb otsus on parem kui mitte midagi, selle pinnalt on võimalik edasi minna. Otsustamatus on lõputu paigalseis. 

Mõne aasta eest ilmus Loomingu Raamatukogus Kallifatideselt "Uus maa minu akna taga", kus ta isikliku kogemuse baasil kirjutab lõimumisest, väga hästi kusjuures. Tema kogemus on muidugi ka võrdlemisi mahukas, sest Rootsi asus ta juba 1964. aastal, nii et küllap tema juba teab, millest räägib. Kõnealune "Armastus" ilmus Rootsis juba 1978. aastal, sisserännanu hingeelust ta siis veel ei pidanud vajalikuks liiga pikalt pajatada. Kuigi teemat põgusalt riivab ka sel ajal. Ja ma mõtlen, et võib-olla need tema lausungid ütlevad märksa enam rootslaste endi kui tema kui pagulase kohta... Kõige hullem, et möödas on oma neli aastakümmet ja juba siis oli selgelt näha, mis suunas asjad arenevad... ette pole võetud aga midagi...

"Ma olen igal juhul paratamatult selle vana maailmajao  laps, mis kannab kreeka nime: Euroopa. Jutustasin nooremale inimesele, kes istus mu vastas, et Europe oli kuninganna, ilusa vana rahva, foiniiklaste väga ilus kuninganna. Aga siis tulid hellenid, ajastu ülivõim, ja nende peajumal Zeus armus Europesse; ta muutis end sõnniks ja viis naise Kreeta saarele, kus too sünnitas talle kaks poega: Minose ja Rhadamanthyse, kes panid aluse rafineeritud minose kultuurile.
Nüüd leidub teisi sõnne, kes püüavad röövida meie Europat, kuhu ka sinu maa kuulub; kuid siin sinu maal on harilikult nii, et sõnn kutsutakse külla ja kuulatakse ta ära. Aga mina ei taha sõnni kuulata, ma olen igal juhul paratamatult Euroopa laps."

---

"Inimesed kardavad küsimusi, need tahavad saada vastust ja selgitust."

---

"Vaata oma maad. Mis sa arvad, miks siin on ainult paar suurt ajalehte? Noh, minagi tean üht-teist majanduslikest oludest, aga on ka teisi põhjusi, ja üks neist on see, et inimesed ei taha kuulda mitmeid üksteisele vastukäivaid arvamusi; peab olema üks ja võimukas hääl, ja me valvame hoolega, et see tõesti nii oleks.
Teiselt poolt on meil olemas õitsvad klatšilehed, mille esmane omadus on, et pole mingit vahet, kas sa loed seda või teist lehte. Teade on üks ja seesama: ära mõtle oma elu pealr; parem osta endale elu."

---
"Meie maailmas on relvi, et igaühele meist kümme korda otsa peale teha. Meie aga tegeleme suitsetamisvastaste kampaaniatega."

---

"Miks on eksklamatsioonivorm keele lapsepõlv? Sa ei saanud sellest muidugi õigesti aru. Loomulikult oli sul niipalju vilumust analüütilises filosoofias ja üldises intellektuaalses praktikas. Sa teadsid, et surmav relv on "valesti aru saada", mitte vasturääkimine. Tülitsemine on ju keevavereliste korsiklaste osa, rootslane rahuldub sellega, et "ei saa õigesti aru".

Veel häid noppeid:

"Armumisel on õige vähe tegemist teise inimesega, peamiselt puudutab see meid endid. Iga armumine tähendab, et oleme iseendast väsinud, et oleme väsinud olemast niisugused, nagu oleme, seepärast ei otsi me mitte teist inimest, vaid eeskätt teist "mina" iseenda tarvis." 

---
"Stockholm on vaene nende kohtade poolest, kust reis algab. Minu linnas oli mul Pireuse sadam, linnadevahelised bussijaamad, rongide keskvaksal. Varases nooruses käisin tihti seal. Mulle meeldis näha inimeste nägudel reisi, see vaatepilt rahustas.
Stockholm on aga oma mineviku unustanud. Viikingid on nüüd surnud. Keegi ei reisi Stockholmist kuhugi. Kui istuda Keskvaksalis ja jälgida inimesi, siis ei või iial teada, kas nad sõidavad Pariisi või Upplands-Väsbysse."

---




Lugemise väljakutse 2017
Nr 11, Raamat, mis on ilmunud sinu sünniaastal (lähtusin eestikeelse tõlke ilmumisest sedapuhku)

Aveirost ja triibumajadest


Meie majutuskoha perenaine - seesama, kes üheksanda korruse aknal kõik linna olulisemad kohad meile mängleva kergusega kätte näitas - keelitas meid ka Aveiro kuulsaid maiustusi järgi proovima. Portugali pagariärid kubisevad isuäratavatest küpsetistest, nii et lihtlabase jäätise ja Ovos Moles´ite jaoks näis ruumi nappivat, ent müügitöö oli tugev. Jäätis oli oodatult üle keskmise hea, aga ega rohkem kui ühe vägeva tutsaka seda proovida jaksa (banaani-madeira-šokolaadi oma valisin mina). 



Ovos Moles on aga nende au ja uhkus. Õigel aveirolasel läheb suu umbes sama kõrvuni kui minul seapraest ja hapukapsast rääkides. Ma pean tunnistama, et see on küll ülimaitsev, aga sedavõrd magus, et kolm kuud rohkem ei soovi. Siis võiks ehk jälle ühe süüa, ühes korraliku espressoga. Oma olemuselt koosneb see põhiliselt vist munakollasest ja suhkrust (ütleme nii, et koogelmoogeli veidi tahkem liigikaaslane), mida ümbritseb võrdlemisi sama asi, mida armulaualeivaks kasutatakse. Teate küll, see valge ja imeõhuke ja maitsetu? Vormitud on need temaatilisteks kujudeks, ehk et igasugusteks mereelukateks (karbid, teod, kalalised jt). Vajadust mitu karpi neid kaasa osta ma ei tundnud, aga tore ära proovida kindlasti. 

Nagu näha, siis soolastest toitudest mul "mingil põhjusel" pilte eriti ei ole :)))) Paljudes turistikates kohtadeski on söök nii hea, et kuniks pildistamine meenub, pole taldrikul enam suurt midagi järel. Ma natuke tegelikult tahaks teada, aga samas ka kardan, et kuidas kõik need head road veel kodusemates kohtades maitsta võiksid, sest ülesöömist juhtus niigi korduvalt. Me sattusime pidevalt valesse päevarütmi, mistõttu lõpuks loksuski söömine niimoodi paika, et oli hiline ja tugev hommikusöök ja seetõttu ka hiline lõunasöök. Viimane paraku nii laastav, et õhtusöögiks võimalust ei olnudki, heal juhul mõni mahlast nõretav puuvili või patused juustud-oliivid. Kui ma Portugalis elaksin, siis mu kaalutõus oleks raudselt püsiv!

Mida ma teadsin, et ma pean saama ja mille juurde ma ka menüüs korduvalt tagasi tulin - see oli piimapõrsas/leitão. Saan aru, et see ongi pigem Portugali keskosa teema ja sellel on veel sõltuvalt piirkonnast erinevad variandid, aga no nii keeruliseks ühe lühikese reisi jooksul seda asja pole mõtet ajada. Kui sulle antakse põrsast, siis võta vastu ja ära vingu. Muidugi ma unistan päevast, mil keegi mulle seda põrsast elaval tulel teeks ja mina taldrik ootusvalmilt ette sirutatud ja väike nire suunurgas seda siis ootaksin... aga oli maitsev ka selline lihtsustatud linnapõrsa variant. Mahlane, õrn liha ja kergelt krõbe kamar... kuigi kamaraks ei tahaks seda nagu nimetadagi, sest piimapõrsal ei ole nahk üldse kamaramoodigi. 

Aveiro jääbki nüüd minu mäluarhiivis selleks kohaks, kus ma esimest korda piimapõrsast sõin. Soovituse kohavalikuks küsisime majaperenaiselt, ei tea, kas see oli õige või vale. Kohalike soovitused mulle meeldivad, aga ikka kipub säilima mingi paranoiline tunne, et igaühel on oma diilid söögikohtadega ja... Kuigi Portugalis ma esimest korda hakkasin kohalikke uskuma ja usaldama, kuidagi vähe oli siin pähemäärimist ja valskust. Igatahes, kui Aveirosse lähed, siis  otsi üles Tasquinha Do Leitao, ja naudi. Ja kuigi sinna jõudes oled sa ilmselt end juba veidi teemaga kurssi viinud, siis igaks juhuks mainin ikkagi ära (et sa ei ehmataks või kisa tõstaks), et võid enam kui kindel olla, et seda serveeritakse sulle apelsiniviilude ja kartulikrõpsudega. Lissabonist Aveironi olid kartulikrõpsud üldse praadide üsna lahutamatuks osaks, õnneks enamasti ikka värskelt tehtud ja kuumad. Seda peab aga ütlema küll, et ma sõin selle aja jooksul vist oma kolme aasta krõpsukoguse ära :)))) Piimapõrsas nõuab enda juurde punast ja kuiva vahuveini, nii et kui tahad võimalikult autentset kogemust, siis luba ettekandjal endale soovitada õige jook. Päris igalpool ei tooda värsket salatit selle toidu juurde, aga õnneks on paljudes kohtades ikka võimalik seda lisaks tellida. 

See põrsasöömakoht jääb mulle meelde veel ka sellepoolest, et ma kulgesin läbi terve selle söömaorgia ettekandja jope sisse pugenuna. Mis ma teha sain, et mul külm oli ja neil pleede anda ei olnud, ettekandja tõi siis valiku oma ülerõivaid, valisin neist kõige soojema. Edasi sain aga bossi mängida - iga kord, kui tal mingit järjekordset olulist võtit oli tarvis (kujutan ette, et need olid need külmikud või sahvrid, kus hoiti eelvalmistet põrsaid ja kihisevat punaveini või siis hoopis resto sularahatagavarasid), tuli ta laua juurde ja torkas käe õigesse taskusse :)))) Tundsin end kui mingi restokunn.

Ma guugeldasin just leitao assado ja leitao bairrado ja pean tunnistama pärast piltide vaatamist, et hirmus raske on seda postitust lõpetada... huvitav, kas mõni restoran pakub menüüs seda?

Kisub toidujutuks kätte. Aga tagasi Aveirosse. Ma olen juba vist maininud, et meil virvendas ka mingisugune giid siin. Kuidas me giidini jõudsime, on juba pikem jutt.
Lisaks piimapõrsale oli mul selle kandi kohta teada, et tahan triibulisi maju näha. See oli kogu mu info nende kohta. Millegipärast kujutasin ma ette, et need on kohe-kuskil-siinsamas-ümber-nurga. No ei ole ümber nurga. Ratastel umbkaudu 11-12 km, enamjaolt sildade ja viaduktide peal. Rattasõidukihk oli sedavõrd suur, et oleks kohe ajama pannud, aga jäi selgusetuks, kas rattatee ülepea olemas on. Nimelt, kui kujutada endale ette üht vesist ala, ohtralt kanaleid ja laguuni, siis on selge, et ülearu palju seal teid olla ei saa. Kui täpne olla, siis üks ja seegi hirmus tiheda ja närvilise liiklusega. Vähemasti rattaga seal vahel tuierdamise jaoks. Olgu, rattal kriips peal. Järgmiseks - laevuke. Laevuke ei sõitnud aga sel päeval välja, segane jutt, oli asi selles, et tahtjaid peale meie ei olnud või selles, et kapitan oli mitu pudelit "ära lahendanud" ja järgmine ka laual ootamas - ei tea. Siis lausus kapten aga võlusõna - solarboat. Kui miski töötab päikeseenergial, siis meil ju pulss kiireneb. Kuigi mõne telefonikõne pärast oli selge, et ka solarboat täna kuhugi ei sõida. Portugallased on aga hirmus abivalmid muide ja kohe varmad lahendusi otsima, sedapuhku tuli kõne alla väikebussiga trippimine. Pange end valmis, triibumajad, siit me tuleme!

Kokkulepitud ajal ja kokkulepitud kohas meie kenasti ootel, kui ette keerab Chrysler Voyager (kellel kohe pilt ette ei löö, siis mahtuniversaali alla liigituv aparaat, igatahes oluliselt väiksem kui meie ootasime), roolis pisike barbiehiireke. Selline privaattuur siis, ametlik ja puha, sohver-giid ulatab kenasti isegi ametlike tekstidega piletid, täisvärk sõnaga. Teeme ära, mis seal´s ikka. Väheke küll hirmutas, et kuna barbiehiir rääkis täpselt sellise peenikese häälega nagu hiired multikates tavaliselt räägivad, ja oli ühtlasi ka hüperaktiivne ja meil ei olnud peale meie endi ka mitte kellegi teise kaela seda intensiivset suhtlust lükata, aga... triibumajad ju ootasid, päike varsti loojumas ja homme edasi kulgemine, viimane võimalus.

Siis kukkus pikkade roosade küüntega turbohiir hullunult roolima ja üritas "käivitada" oma ilmselgelt tavapärast giidijuttu. Kui me kuulsime kirikuid, muuseumit ja keraamikavabrikut, tõmbusid me jäsemed tagaistmel krampi, kui kuulsime aga mainitavat ülikoolilinnakut, siis ilmnesid mul kõik neuroloogilised hädad - käed hakkasid kontrollimatult vehklema ja vasak silmalaug tõmblema. Õnneks T. suutis kähku läbirääkimistele asuda, samas kui mina ootamatuid spasme maha surusin. 

Pärast hoolikat selgitustööd ja turbohiire konsulteerimist oma ülemusega, saime rohelise tule nö rannatuuriks, ehk siis ookeani äärde sõiduks. Kuigi algus siin võis kõlada koledalt, siis tegelikult edasi kulges kõik valutult. Vahepeal takerdus aastaarvudesse ja kuivadesse faktidesse, muidu aga haakis end sujuvalt teemasse. 

Põhimõtteliselt on kaks kõrvuti asuvat randa. Ma ei tea, kas ja kui palju seal üldse välismaalasi puhkamas käib, tunduvad ikka üsna portugallaste endi teema olevat. Aveiro poolt lähenedes paremat kätt on Barra, mis koosneb kõige tavalisematest korrusmajadest. Aastaringselt seal eriti elata, tullaksegi suveks ja sügisehakul kaotakse tagasi sinna, kust tuldi. Septembri teises pooles aknaluugid juba kinni ja rõdud võrdlemisi tühjad rannanodist ja pesust. Puhkamiseks üsna masendav. Rand muidugi ilus lai liivarand, lainetuseta, rannapuhkuseks jällegi vist mõnus siis. Giid oli eriti uhke muidugi tuletorni üle, mida me siis tema rõõmuks püüdlikult pildistasime :) Ei hakanud tema tuju ilusal õhtul rikkuma, et meil Eesti paksult täis igauguseid tuletorne, üks ilusam kui teine, las igaühele jääda tema rõõmud ;)




Mida aga küll peab nende randade rõõmuks ütlema, neil on korralikud laudteed, veest veidi eemal, natuke kõrgemale tõstetud ja mõnusate pinkidega päikeseloojangu nautimiseks. Ühest küljest võib ju jah viriseda, et kas peab just randa laudteed tegema, kõnni paljajalu liival, aga kui mõelda erivajadustega inimestele või mis iganes eriolukordadele, siis on vist päris vahva sellisel teel astuda. Kuna loojang ja pimedus pressisid peale, siis ma jään vastuse võlgu, kas see laudrada ulatus ühe ranna lagusest teise lõpuni just välja, aga täitsa võimalik, pikalt kulges see küll. 

Triibumajade asula ja ranna nimi on Costa Nova ja selle nime järgi tasub sinnakanti reisides neid maju ka jahtima hakata. Selles piirkonnas elatakse ka aastaringselt, siin on ülekaalus ühepereelamud. Enamus maju on uued ja niiöelda vale-triibumajad, lihtsalt on püütud vana traditsiooni jätkata ja ühtset joont hoida. Päikeseloojangu poole olid kahjuks just need "valed" majad. Siit väike soovitus: õigete triibikute nautimiseks ja paremaks pildistamiseks peaks minema just hommikul ;)




Aga need õiged triibikud, need olid kunagi üldse kalurite kalapüügiriistade hoidmiseks, hiljem asuti suviti neisse elama. Kirevalt triibuliseks värvisid nad need kuurid/majad lihtsalt seepärast, et veteavarustelt tulles (pool aastast käisid nad näiteks hoopis Norras ja kaugemalgi kalaretkedel) liivataustal paremini silma hakkaksid. Tänasel päeval neist majadest kunagiste kalurite järglasi ei maksa otsida - keerulistel aegadel müüsid enamus neist majad maha, nüüd elavad siin need rikkad ja ilusad, kes seda endale lubada saavad. Ilusatel majadel on tihtilugu natuke õnnetuvõitu saatus...





Aga jah, isegi liivadüünide taha peitunult ja õhtupäikese eest varjatult mõjuvad nad ikka rõõmsa värvilaiguna ja säravalt.


Costa Novas peaks õigupoolest maitsema üht teist kohalikku spetsialiteeti - täidisega vahvleid. Soolane või magus või mis iganes võib sisuks olla. Kahjuks kiskus juba hämaraks ja jahedaks ja kõht oli ka liiga täis (nagu Portugalis pea alati), nii et midagi peab ka järgmiseks korraks jääma.

Tagasi Aveirosse kihutades nägime aga valgeid flamingosid. Nende valge tooni on tinginud koorikloomade nappus siinsetes vetes. Ja kui ei ole piisavalt krevette nosida, siis ega see roosa jume nii lihtsalt tule kah. Umbes nagu Eestimaal porgandite krõbistamisega. Elementaarne.

27 september 2017

Aveiro - Portugali Veneetsia

Aveiro (19-21.09.2017)

Aeg oli Lissabonis end ikka lõpuks rongile ajada ja põhja poole liikvele minna. Kaks tundi, kaks peatust ja 26 eurot hiljem oledki Portugali Veneetsiaks nimetatud linnakeses kohal. Rong oli täitsa kiire ja mugav, nii et julgen liiklemiseks soovitada küll. Nii palju tasub muidugi eeltööd teha, et sama maa võib ka 4 tunniga läbida :) Tõsi, väga palju ümbrust ei näinud (mida küll ju lootnud olingi), tagantjärele tundub, et raudtee ääres olid kas kõrkjad või müra summutavad seinad. Siiski oli avanev pilt oluliselt parem Lissabon-Sintra liinist, kus peamiselt igavad magalarajoonid. Etteruttavalt olgu aga öeldud, et põhja poole edasi liikudes läheb raudteeümbrus aiva ilusamaks ja mul on juba tuleviku-rongisõidu-soov peas kuju võtmas;)

Aveirosse saabutakse tänapäeval uue vaksali kaudu (igav), ent kohe seal kõrval on tarastatuna imetlemiseks ikka vana ka alles. Vanadesse hoonetesse suhtumine on ikka uskumatu - sada segast põhjendust ja õlgadekehitust vana restaureerimise kohta, uus ja ilmetu kuubik näikse portugallasi rohkem ahvatlevat. 


Linnasüda on mugavalt väike ja kompaktne, ma leian, jalgsi ja rattal liikumiseks ideaalne. Rattad, muide, on tasuta laenutamiseks, ID-kaardi jätad vaid panti. Esmapilgul ehmatavalt raske ja naljakas asjandus, aga lippab väga hästi edasi. Maastik on siin harjumatult lauge, nii et võib kohe julgelt pikki otsi ette võtta. 


Veneetsiaga on loomulikult sarnasus olemas. On kanalid ja sillad ja värvilised paadid ja vee ääres nunnumeetri näidikut kergitavad majad. Teisalt oli üllatuseks, et seda kõike on võrdlemisi... vähe, kui ma nii võin öelda :) Sa leiad hoobilt selle koha, kus kõik on oma pildid klõpsinud, paar kõrvalisemat nurgakest veel, ja siis nagu olekski kõik. Nii et tasub vaim valmis panna ka teisteks lõbustusteks ja tegevusteks ja mitte arvata, et nädal otsa paate ja maju imetleda saab :))))) 


 Paadid olid ajalooliselt soola ja merevetikate (põldudele väetiseks) vedamiseks. Tänasel päeval muidugi turistide lõbustamiseks, võimsad Yamaha mootorid peal, kondiaur ei ole enam popp. Kuna meil oli juba nii jalgsi kui rattal paljud kesklinna kanaliäärsed kohad läbitud, siis ei hakanud kolmveerandtunnist paadisõitu enam võtma. 







 Nagu ilmselt piltidel ka näha, siis ilm paneb Aveiros sajaga näkku, küllap ookeani lähedus mängib oma osa. Ühel tänaval võib olla läbilõikavalt jäine tuul, samas kui järgmises tänavas viskaks keegi kui kotiga saunaleitsakut sulle vastu vahtimist. Alguses arvasin, et see ehk septembrikuu teema on, aga nagu hiljem giidi jutust selgus, siis mängib ilm ka südasuvel +20 kuni +35 ja enama kraadini. 

Teine teema on uduga. Nägime Aveiros küll vaid kaht hommikut, kuid mõlemal korral oli siil udus tunne. Udu on nii tihke, et lõika või noaga viilakaid. Aga kui see hajuma hakkab, siis käib see kähku ja tunni-poolteise pärast sirab päike lagipähe. 
Udu levikust oli meil õige hea ülevaade, sest... meil oli üsna...hmm-khm spetsiifiline öömaja :) Nagu juba tavaks, kõikusin ma bookingus põhimõtteliselt kahe öömaja vahel. Üks oli hirmus nunnu maja, AGA hommikusöögita (no loomulikult ma ei teadnud enne Portugali jõudmist, et hommikusöök on kõige viimane asi, mille pärast siin muretseda! Ükski majutusasutus ei suuda ilmselt võistelda siinsete pastelariatega) ja vaateta. Teisel oli nii hommikusöök kui vaade ja lisaks muidugi ülistati perenaist. Kuigi jah, perenaised olid siin kõik tasemel ja bookingu keskmised hinded ülikõrged. 
Viimaks otsustasin vaatega variandi kasuks. Mõtlemata kordagi sellele, et m i s nimelt selle vaate võimalikuks teeb :))))))))))) Rongis sõites näppisin siis valituks osutunud majutuskoha kohta antud tagasisidet, kus leidsin ootamatult infokillu kõrge korterelamu kohta... Wtf!? Olgu öeldud, et Aveiro kesklinn on äärmiselt madalasustatud ja põhimõtteliselt ongi seal vaid kaks kõrget hoonet. Samas peab tunnistama, et kuigi maja oli väljast masendav (kujuta endale, hea lugeja, ette mingit 11-korruselist suurt halli kärakat), aga sees seevastu oli väga kenasti sisustatud ja kõik mugavasti olemas. Ja muidugi - vaade! Vaade üheksandalt korruselt ja just kirikule, soolakuhjadele ja kanalitele ja Barra tuletornile, mille plinkimine isegi näha oli. 



Perenaine oli muidugi ekstraklass. Esimese hooga arvasime ta purjus olevat, aga ta oli kolm päeva järjepanu sellises konditsioonis ja ilmselt oli see ta normaalne olek. Igatahes haakus ta viimse detailini meie huumorimeelega ja, pean tõdema, tema naljasoolikas oli üpris hiidlaslikult kõver. 
Sellise asukohaga majutuskohal on aga veel üks eelis: kui tavaliselt on tarvis lasta endale kaardi peal ette näidata, kus üks või teine koht asub, siis siin astusime me lihtsalt koos akna juurde ja tädi vehkis kätega - põrsas seal, rattalaenutus taamal, jäätis siin, kalaturg ümber selle nurga, paadid väljuvad selle silla juurest, kaubanduskeskus on üle tolle silla jne, jne :) Eriti mugav. Jah, ma tean, et on olemas ka Google Maps, aga mõnikord on hirmus tore inimestega suhelda :)

Ainuke asi, millest ma siiani aru ei saa (kui keegi saab, võib lahkesti siin märku anda), et absoluutselt kõik nad jaurasid meile ülikoolilinnakust. Meie oma perenaine pani südamele, et jalgratastel sinna läheksime, sest see on nii ilus ja nii suur territoorium, et kindlasti peab minema ja just rattaga. Seda tahtis meile näidata ka meie giid ja nagu ma korraks guugeldades märkasin, siis on see kenasti Aveiro TOP10 vaatamisväärsuste hulgas auväärsel kohal. Meid see kahjuks ei kõnetanud :( Ma vist isegi ei teinud sellest ühtegi pilti... Mis on selle fenomen?




21 september 2017

Moodsa linna ihalejatele (19.09.17)

Sintrast on võimalik teha lühemaid väljasõite ka liinibussidega, näiteks Cabo da Rocasse, kus on vist mandri-Euroopa läänepoolseim tipp või Cascaisse, mis on põhimõtteliselt kuurortlinn, nii et ma pole kindel, kas tasub selle nimel vaeva näha. Probleem on aga selles, et Sintrast põhja suunas otse edasi ja kiiresti liikumiseks häid variante ei ole. 

Mis tähendas, et rongiga tagasi Lissaboni. Hommikune pealinnarong oli oluliselt tühjem, nii et tantsi või sambat. Nende neetud piletiväravate vahele õnnestus mul muidugi ikkagi kinni jääda, selles olen ma osav. See  on ainus põhjus, miks ma igasuguseid metroosidki ei kannata. Kaardid ei tööta kunagi või tuleb neid mingi eriti õrnkindla liigutusega millimeetritäpsusega punkti ekraanil näidata, ja siis on need väravad alati nii kitsad, lahti hüppavad nii äkki ja kinni veelgi äkilisemalt. Kaks kätt taskus läbi lippamiseks võivad need ju kärada, aga pagasiga liikudes on see üks rist ja viletsus. Nii ma siis igatahes Sintra raudteejaamas istusin, kohver perroonil ja ise alles jaamas ja kohvri pikk käsisang väravate vahele surutud. 

Nagu juuresoleva postituse põhjal isegi aru saate, siis ma hetkel enam seal väravate vahel ei kükita :) 
Tagasi Lissaboni meelitas tegelikult natuke linna teine pale - moodne ja kiiskav Lissabon on ju ikkagi ka olemas, seni püüdsin sellest pingsalt mööda vaadata. Nüüd oli aga selge, et Aveiro poole liikumiseks tuleb pealinna naasta Oriente jaama kaudu, ehk siis allolev pilt illustreerib seda ulmeägeedat ja õhulist ja helgelt heledat vaksalit. Sootuks teine kui Rossio (ja etteruttavalt võib öelda, et kõige ägedam on ikkagi siin Portos).


Kuna meie seekordne reis oli, v.a. koorifestivali osa, suhteliselt plaanivaba, külastatavate kultuurimälestiste hoogsat läbimist ja linnutamist eesmärgiks ei seadnud, siis oli Oriente jaam ise juba üllatus. Kui me aga rongiaknast nägime, et läheduses (ekslik esmamulje, samas kõnnihuvilistele paraajal kaugusel) liiguvad  rippraudteel gondlid, oli selge, et mingit kohe-edasi-järgmisele-rongile-minekut täna ei toimu. 

Raudteejaam läheb sujuvalt üle Vasco da Gama kaubanduskeskuseks. Alguses ma seda ei teadnud ja seda pikka raamatulettide rivi nähes mõtlesin, et lihtsalt kultuurne rahvas, teevad koguni raudteejaamas raamatumüüki :)))))  


See on ikka veel Oriente vaksal, kaubanduskeskuse poolt siis.





 Kogu see kvartal on minu meelest korraks vaatamiseks tore küll, kuid pikemalt seal peatuda, rääkimata öömaja võtmisest!, ei tahaks. Suur ja moodne ja isikupäratu, puhtalt EXPO ´98 jaoks püsti pandud. Gondliga maa ja taeva vahel rippudes ongi üheltpoolt vaade neile suurtele paviljonidel, teisalt aga kaunilt avar vaade Tejo jõele, ühtlasi ka sellel jõel asuvale Euroopa pikimale Vasco da Gama sillale (17,2km, kui kedagi peaks hirmsasti huvitama). Sõiduga meil taaskord vedas, sest jõudsime veerandtundi enne avamist kohale ja seega saime päris esimesed olla, järjekorrata ja puha. Pärast Sintra tohutut järtsihullust tundus see ju suisa puhkusena :))) 






Lissaboni jäävad mulle -lisaks kõigele üle-eelmises postituses mainitule - meenutama:

1) jalakäijate foorid, sest neid on tõesti mustmiljon. Kusjuures need toimivad suurepäraselt, autojuhid on siin üleüldse hirmus viisakad. Jalakäijad niisamuti, muide, käeviipega tänamine hakkab päris ruttu külge.

2) Minid. Ma ei ole kusagil varem selliste Minide valikut näinud, kui Lissaboni liikluses. Ma saan aru, et nende keeruliste parkimisolude juures on väikeautod valik nr 1, kuid Mini ei ole teadupärast just kuigi odav valik. Tõsi, juba Aveiros on pilt muutunud ja Mini umbes sama harvaks muutunud kui Eesti teedelgi.


Losside linn Sintra (18-19.09.17)

Ma arvan, et tõsimeelne lossihull peaks Sintra võtma plaani täiesti eraldiseisva reisina, vähemalt nädal või nii. Enamus turiste nii hullud ei ole ja teevad Sintra-tiiru väikese kõrvalpõikena. Kusjuures sageli lausa ühepäevasena. Lissabonist on sinna väga mugav minna, linnalähirong sõidab mingi pooltunnike või nii, maksab vaevalt 2,50 eurot (see mitmekordselt kasutatav kaardike sinna juurde), väljub Rossio jaamast, mis on absoluutne kesklinn, Maria teatri juures ja mis iganes kuulsa väljaku juures. Rossio raudteejaam näeb nii hea välja, et esmapilgul arvad selle mingiks teatriks või muuseumiks, üks vaksal lihtsalt ei saa nii ilus olla. Teeb kadedaks.


Rongid Sintrasse väljuvad õige tihedalt, nii et muretsemiseks pole põhjust. Tundi vahet vist päris ei ole. Ja kui sa ei ole just varajane linnuke olnud, siis lõuna paiku tasub ka pikkade piletisabadega arvestada, nii et aeg kulub kiirelt.


Sintraga oli meil pikalt kõhklus, et kas sinna ööseks jääda või mitte. Valisime lõpuks siiski öömaja-variandi. Väljast hirmus ilus, seest võrdlemisi lahja :DDDD Minu hapu nägu alloleval pildil kõneleb enda eest :) Olgu, vilets nali, tegelikult ei püsi silmad selle päikese käes hästi lahti. Asukoht läks muidugi kümnesse, seltskond  oli ka hõrgult hea, üks tädi, kes oli kuuendat korda teel Campinho-rajale. Poolas sündinud ja Kanadas elav tegelane, kes sedapuhku läks kuueks nädalaks Sevillast Salamancasse, osalt palverännuteele kõndima, osalt öömajadesse vabatahtlikutööd tegema. Tore tädi oli muidu, aga kui saime aru, et meie suisa igatseme Portugali kurikuulsat piimapõrsast maitsta ja tema seepeale õlgu võdistas, siis oli selge, et meie teed lähevad igavesti lahku :)  



Aga lossid, need on Sintras tõepoolest vägevad. Tahad mingit traditsioonilist halli - palun väga, Regaleira mõis või mauride kindlus on sinu jaoks. Tahad värvilist muinasjutulist disnilikku, siis sulle on Pena palee. Ja mitu muud veel. Bussiga saad teha tiiru, ise vabalt maha ja peale hüpata, 5,50 raha maksis kõigest. Kuigi nad müüvad ka mingit bussi 12 euri eest, millel on ainsana peal kirjad, et hüppa peale ja hüppa maha. Kõik lähevad raudteejaama juurest, seega ühepäevaretke puhul väga mugav ju, kuhugi kaugemale kõmpima ei peagi.
Meie tiirutasime osade losside juurest bussiga läbi ja külastamiseks valisime ikka selle kõige ägedama Pena palee. Piletisabad looklevad vägevalt, saab jälle pooltunnikese ära sisustada. Bussiga võid ju üles minna, aga mäkke saad ronida ikka veel täie raha eest. Ja ära arva, et lossini ronimine ongi kõik, seal on mitu muud toredat kohta veel, kuhu minekuks saad jälle...ronida. Pärast Lissaboni ei ole selles muidugi midagi üllatavat.
Lossipileti ostnud saavad üleval taas järjekorras seista, noh nagu vene ajal juba. Meie targu lossi ei läinudki, sest ajast oleks puudu tulnud. Ka pargipiletiga lastakse tegelikult üles välja, osaliselt saab lossi sissegi, lossimüüril kõndida ja restosse-kohvikusse (pardipiruka pärast võiksin ma sinna mäkke veel korra ronida) niisamuti.  


Ja siis on see värvipalett su ees. Kollast, sinist, punast, kõike.






Septembri keskpaigas õiteilu nägemine pani ikka klõpsima :)



Siis ronid veel igasugustesse tippudesse ja koobastesse. Tegelikult on terve park vaatamist väärt, pool päeva kulub vabalt ära. Ja see on alles üks loss ja selle park...


Minu lemmik Sintras.... Parem kui mistahes ülesvuntsitud loss seal mäeotsas...
Muinasjuttudes ja filmides on mäetipud alati tasased hooldatud haljendava muru ja õdusate pinkidega alad, tuuleõhk õrnalt juukseid sasimas. Päriselus muidugi nii hästi ei lähe - ukerdad lahmakte kivide otsas, tuuleiilid tahavad mäe otsast alal puhuda ja jalale tasast pinda annab otsida, lisaks jääb kaadrisse alati veel vähemalt kolm käputavat tagumikku:) Pärast lõika pool õhtut neid piltidelt välja :))))

Sintra kinnisvarast me ei saanudki aru... Magusates kohtades võrratud suured villad ja häärberid täiesti mahajäetud, ketistatud-tabalukustatud, aknad kohati katki. Miks neis elu pole, ei saanudki aru. Isegi müügisilti ei olnud peal.