28 september 2017

"Armastus" Theodor Kallifatides

Sel korral oli reisil kaasas vaid üks ja väga õhuke lugemine. Nagu äsja meediast leidsin, siis mõnes mõttes ka äärmiselt päevakajaline - Lembe ja Edvin Hiedeli toimetajaauhinna laureaadiks sai Anu Saluäär-Kall, kelle tõlgete suur austaja ma olen. Tõsi, ma ei teadnud, et ta juba nii palju aastaid on tegutsenud (ka käesolev "Armastus" on tema tõlgitud).

Jah, goodreads.com-is olen ma sel üllitisel korduvalt hinnet muutnud. Mis ei ole sugugi mu tavapärane taktika :) Lihtsalt... see oli kahtlemata väga mõjus ja võimas lugemine. Kuldsuu Kallifatides puistas talle omaselt tarkuseteri, pani kaasa mõtlema, enamasti ka nõustuma. Selles osas ideaalne lugemine. 

Kui mind miski üldse ärritas, ja no vahepeal natuke ju ikka, siis oli selleks tema lõputu otsustamatus. Pehmo võib olla, see pole ju alati mehe puhul halb, kuid suutmatus otsust vastu võtta, see on põlgust väärivate tegude esikümnes kindlasti. Nagu ütleb üks tark inimene: ka halb otsus on parem kui mitte midagi, selle pinnalt on võimalik edasi minna. Otsustamatus on lõputu paigalseis. 

Mõne aasta eest ilmus Loomingu Raamatukogus Kallifatideselt "Uus maa minu akna taga", kus ta isikliku kogemuse baasil kirjutab lõimumisest, väga hästi kusjuures. Tema kogemus on muidugi ka võrdlemisi mahukas, sest Rootsi asus ta juba 1964. aastal, nii et küllap tema juba teab, millest räägib. Kõnealune "Armastus" ilmus Rootsis juba 1978. aastal, sisserännanu hingeelust ta siis veel ei pidanud vajalikuks liiga pikalt pajatada. Kuigi teemat põgusalt riivab ka sel ajal. Ja ma mõtlen, et võib-olla need tema lausungid ütlevad märksa enam rootslaste endi kui tema kui pagulase kohta... Kõige hullem, et möödas on oma neli aastakümmet ja juba siis oli selgelt näha, mis suunas asjad arenevad... ette pole võetud aga midagi...

"Ma olen igal juhul paratamatult selle vana maailmajao  laps, mis kannab kreeka nime: Euroopa. Jutustasin nooremale inimesele, kes istus mu vastas, et Europe oli kuninganna, ilusa vana rahva, foiniiklaste väga ilus kuninganna. Aga siis tulid hellenid, ajastu ülivõim, ja nende peajumal Zeus armus Europesse; ta muutis end sõnniks ja viis naise Kreeta saarele, kus too sünnitas talle kaks poega: Minose ja Rhadamanthyse, kes panid aluse rafineeritud minose kultuurile.
Nüüd leidub teisi sõnne, kes püüavad röövida meie Europat, kuhu ka sinu maa kuulub; kuid siin sinu maal on harilikult nii, et sõnn kutsutakse külla ja kuulatakse ta ära. Aga mina ei taha sõnni kuulata, ma olen igal juhul paratamatult Euroopa laps."

---

"Inimesed kardavad küsimusi, need tahavad saada vastust ja selgitust."

---

"Vaata oma maad. Mis sa arvad, miks siin on ainult paar suurt ajalehte? Noh, minagi tean üht-teist majanduslikest oludest, aga on ka teisi põhjusi, ja üks neist on see, et inimesed ei taha kuulda mitmeid üksteisele vastukäivaid arvamusi; peab olema üks ja võimukas hääl, ja me valvame hoolega, et see tõesti nii oleks.
Teiselt poolt on meil olemas õitsvad klatšilehed, mille esmane omadus on, et pole mingit vahet, kas sa loed seda või teist lehte. Teade on üks ja seesama: ära mõtle oma elu pealr; parem osta endale elu."

---
"Meie maailmas on relvi, et igaühele meist kümme korda otsa peale teha. Meie aga tegeleme suitsetamisvastaste kampaaniatega."

---

"Miks on eksklamatsioonivorm keele lapsepõlv? Sa ei saanud sellest muidugi õigesti aru. Loomulikult oli sul niipalju vilumust analüütilises filosoofias ja üldises intellektuaalses praktikas. Sa teadsid, et surmav relv on "valesti aru saada", mitte vasturääkimine. Tülitsemine on ju keevavereliste korsiklaste osa, rootslane rahuldub sellega, et "ei saa õigesti aru".

Veel häid noppeid:

"Armumisel on õige vähe tegemist teise inimesega, peamiselt puudutab see meid endid. Iga armumine tähendab, et oleme iseendast väsinud, et oleme väsinud olemast niisugused, nagu oleme, seepärast ei otsi me mitte teist inimest, vaid eeskätt teist "mina" iseenda tarvis." 

---
"Stockholm on vaene nende kohtade poolest, kust reis algab. Minu linnas oli mul Pireuse sadam, linnadevahelised bussijaamad, rongide keskvaksal. Varases nooruses käisin tihti seal. Mulle meeldis näha inimeste nägudel reisi, see vaatepilt rahustas.
Stockholm on aga oma mineviku unustanud. Viikingid on nüüd surnud. Keegi ei reisi Stockholmist kuhugi. Kui istuda Keskvaksalis ja jälgida inimesi, siis ei või iial teada, kas nad sõidavad Pariisi või Upplands-Väsbysse."

---




Lugemise väljakutse 2017
Nr 11, Raamat, mis on ilmunud sinu sünniaastal (lähtusin eestikeelse tõlke ilmumisest sedapuhku)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar