17 september 2017

Mu sääremarjad laulavad oodi Lissabonile...

Tallinn-Brüssel-Lissabon (14.09.2017)
Jaa, elu on mõnus nüüd. Trammiga otse lennujaama minna on ikka täitsa vinge. Või siiski, päris otse koduukse juurest ei saa, korra peab Hobujaamas ümber istuma, aga ikkagi :) Ja Kasela "Taevakirju" raamatu lugemisest oli nii palju kasu, et ma seekord viskasin kõik vajaliku kraami stoilise rahuga käsipagasisse ja no problemo. Eriti kehtib see küünekääride jms vidinate kohta. Igasuguseid huuleläikeid, väikeseid lõhnaõlisid jms pole ma nagunii enam ammu sellesse spets.kotikesse pakkinud. 

Brüsseli lennujaamas olin ma esimest korda, ja mitte viimast. Üldiselt üsna kole monstrum, aga samas... väga funktsionaalne. Võib-olla on nad ka arvestanud, et seal regulaarselt pommid lõhkevad ja seega nad liiga ägedat ei tahagi ehitada, hoiavad maksumaksja raha kokku.


Lissabon ise on sajaga lahe, veider ka muidugi. Hetkel ma mõtlen, et tahan siia kunagi tagasi, pikemalt. Samas kahtlustan, et mõne päeva pärast põhja poole liikudes, ma enam nii ei mõtle. Sest seal on kindlasti veelgi mõnusam.
Esmapilk Lissabonile on... värviline. Puhas. Viisakas. Kui mulle meeldisid teatud piirkonnas Brasiilias, siis ma kahtlustasin kohe, et Portugal peaks mulle samuti meeldima. Ja isegi rohkem, sest puhtusega olid üle ookeani lood natuke komplitseeritud, siin on see täitsa euroopalik ma ütleks. Palju kirutud koerajunnegi pole ma suurt kohanud. Prügimajandus näib toimivat, neil on isegi prügikastid :) Ehitavad nad muidugi meeletult, ma ei tea - on neil mingi kinnisvarabuum siin hetkel või? Samas, tsemendikotti õlal kandvad tüübid laulavad ja vilistavad ja... no ehitagu siis pealegi. 

Enne Portugali juhtus minuga see, et minust sai bookingu-sõltlane. Vähemasti ma tunnistan seda. Mul ei ole kunagi varem olnud otsustamisega raskusi, aga seekord natuke nagu oli. Sest Lissabon on täis vanu ja ägedaid kortereid. Kui ma ütlen korter, siis ma ei pea silmas apartementhotelle, vaid sõna otseses mõttes vanades majades  ülisuuri elamisi, mis on siis tehtud toakaupa väljarenditavaks. Nende ainsaks miinuseks, minu silmis tol hetkel, ühiskasutuses olevad WC ja duširuum, köök nagu eriti ei olnudki probleemiks. Ja seetõttu ma elasin kõik päevad booking.comi lehel ja broneerisin ja tühistasin ja broneerisin ja tühistasin. Kuni ma lõpuks mõistsin, et Portugal ei ole tõepoolest see koht, kus elada isikupäratus suures hotellikolakas, kus sees olles sa ei adu absoluutselt, millises maailmanurgas parajasti viibid. Mu sõrm jäi üha sagedamini pidama ikkagi nendel suuuuurtel ja vanadel korteritel. Millest, muide, enamusel ongi ühisvannitoa-süsteem. Kui ma vaatasin ka nende keskmisi hindeid, siis ma sain aru, et on aeg oma eelarvamused murda :)

Ja siis ma võtsin vastu otsuse, et kord elus võin ma ju selle ära proovida :) Nüüd siis kolmas öö ja ma oskan juba haletsevalt muiata, kui kuulen siinset perenaist telefonis mõnele küsijale selgitamas, et jah, neil on ühis-WC ja -vannituba. Ja too otuke seal toru teises otsas kardab nii hirmsasti, et kaob kõige nelja tuule poole. 

Aga tõeliselt kodune tunne on siin küll. Need vahvad vanaaegsed trepikojad, uhkete käsipuude ja keerdtreppidega. Korteris sees on pikad koridorid (nagu meil Kadrioruski), tubadel kahepoolsed uksed (nagu meil koduski), kõrged laed ja aknad (nagu kodus), laes reljeefsed ornamendid (nagu koduski, ainult siin on kordades rohkem), ja rõdud-rõdud-rõdud (meil ei ole). 

Ja värvid, just nii nagu need Brasiiliaski silma hakkasid




Rõdult jälgisin ka med.õdede meeleavaldust. Vist olid need õed, mu portugali keel jätab kahjuks soovida. Kusagil siin läheduses peaks asuma parlamendihoone või midagi sarnast, nii et edasi neid ei lastudki. Oli muidugi päris naljakas vaadata, kuidas teeõkked seati just siia minu rõdu juurde. Ega peale politseinike neid eriti keegi ei vaadanud-kuulanud, seega püüdsin siis üksi endast parima anda. Blond ja punases kleidis nagu ma siin rõdul seisin, hüplesin nendega kaasa, rusikas käsi sõjakalt taeva poole suunatud. No ma ütlen, et sellise aktiivse kaasaelamise peale peaksid nad oma tahtmise ju saama, mis iganes selleks ka oli, madal palk või valed töötunnid või.... 


Ümber nurga siit kulgeb Lissaboni kurikuulsa tramm nr 28 liin. Mina ilmselt jätan sellega sõitmise vahele. Mulle piisab selle pidevast nägemisestki, pilgeni täis, ja need koledad kriginad siin järskudel nõlvadel. Lõppeks on need kõikjal ka võrdlemisi sarnased, viimati sai vist Istanbulis analoogilise agregaadiga sõidetud.


Põhiline, millest saaks, aga ei taha, pärast kolme päeva Lissabonis rääkida, need on jalad. Eesti masajalgsed naised saavad siin ohtralt ilu juurde :) Samas on need tänavad nii armsad, et ma ei ole ikka veel raatsinud ühistransporti kasutada.













Kõik oluline ühele pildile: Kristuse kuju teiselpool jõge, 25. aprilli sild, lennuk ja maadeavastajate monument (no see tume plönn vasakul nurgas, saite aru küll)
Siin on põhjus, miks me üldse just Lissaboni tulime.  


Ma ei tea, kes oli see tarkpea, kes leidis, et Lissabonis oleks vaja viikingeid presenteerida...

4 kommentaari:

  1. Lissabon on erakordselt armas. Head linna-avastamist ja mõnulemist!

    VastaKustuta
  2. ooohhhhh, nüüd ma tahaks kohe Lissaboni sõita!

    VastaKustuta