18 september 2017

Mulle meeldivad Lissaboni...

Lissabon (14-18.09.17)
Hommikud
Need niidavad mind jalust, külm haukab iga järgneva tuuleiiliga ihust unemagusa ampsu. Aga see on magus valu, sest ma tean, et paari tunni pärast on taas nii kuum ja ma igatsen varaseid hommikutunde.

Pühapäevahommikused võrdlemisi tühjad tänavad küpsevad eelseisva ootuses. Eilsed pidulised on varjunud oma tubadesse ja kõnniteedel liiguvad üksikud asjalikud kohalikud. Kohaliku ehituskunsti nautimiseks on see täiuslik aeg, sest enamus ärisid on alles suletud ja seega ei tõmba mu pilku kiiskavad vaateaknad või välja sätitud kaubavalik, ka rahvamassid ei piira vaatevälja.


Pastelariad
Ma kahetsen ette juba kõiki neid järgmisi peatumiskohti, kus meid ootab ees hommikusöök. Praktilise meelega eestlasena ei saa ma ju jätta seal söömata. Aga olgu see siis mulle ja teistele tulevikuks õpetuseks, et Portugalis ei maksa pöörata ülearu palju tähelepanu majutusasutuses pakutavale hommikusöögile. Pastelariad on iga nurga peal. Eriti mõnus on neid avastada lõhna peale. Sa rühid inimtühjal kurvilisel-käänulisel kitsal tänaval mäest üles, kui järsku tunned magusrammusat kiusatuse lõhna ninna tungimas. Isegi jahedavõitu maiasmokana ei suuda need aroomid külmaks jätta. Ma kujutan neid lõhnamolekule ette, kuidas nad keerduvad ja koonduvad ja lahknevad ja kord kiiremini-kord aeglasemalt mööda mäekülge üles või alla tungivad. 
Mõni pagariäri on inimtühi (kuigi harva), mõni puupüsti rahvast täis. Meeletu sumin. Lauad on väikesed, toolid veelgi pisemad, ja kõik need on tihedalt kõrvuti. Neis ehedates kohtades on enamasti kohalikud, mõni üksik võõramaalasest rändurhing ehk sinna hulka eksinud. Teenindus on nobe ja nappide naeratustega. Kesklinna fäänsides kohtades saab muidugi inglise keelega hakkama, aga mida kaugemale keskusest, seda suurem tõenäosus, et ennemini hakkad sina portugali keeles rääkima, kui nemad sinu inglisest aru saama. Kogemusena siiski ääretult võluv :)!Paneb tööle su kujutlusvõime ja mängulisuse.


Kohv
... on siin ülihea ja üliodav, liigitub pigem espresso alla meie mõistes. Põhimõtteliselt on see nii odav, et sageli ei vaevuta kohvi hinda kuskil hinnakirjas ära märkimagi. Kui soovid kohvi piimaga, siis targem oleks oma soovist kohe tellimust tehes teada anda. Ma esimesel korral ühe tütarlapse vihastasin välja. Või noh, vihastama on vist liiga tugeva värvinguga sõna selle tarbeks. Ma ei oskagi seda kirjeldada, aga eestlase jaoks mõjub portugallase käitumises sageli miski nagu vihastamise või solvumisena, kuigi ma saan väga hästi aru, et nad sisimas siiski ju ei vihasta selliste asjade peale. Igatahes. Kohvile piima tahtes peab arvestama, et nad ei viska seda sulle mitte niisama kannuga lauda, vaid nad soojendavad-vahustavad piima, ja seega lööb sinu hilinenud piimasoov nende seni hästi toiminud kohvi serveerimise süsteemi totaalselt uppi.

Vanamehed
Ja kui ma ütlen vanamees, siis ma mõtlen seda kõige paremas mõttes. Kasvõi näituseks needsamad pagariäridki - seal teenindavad sind just nimelt vanamehed. Või tänavatel ajalehekioskid - piilu sinna ajalehtede ja ristsõnaajakirjade vahele sisse, ikka vaatab sulle vastu mõni muhe hallipäine vunts. 
Minu eriline lemmik on aga siin ühes paralleeltänavas asuva kohaliku toidukoha teenindaja. Laua koristab ta eelmisest kliendist ära alles siis, kui sinna uus klient istub. Tema oskus seda kõike teha minimaalsete lausejuppidega ja näoga, milles ükski lihas ei liigu ja mingitki emotsiooni edasi ei anna, on erakordne. Võtnud tellimuse, viib ta menüü ära ja plärtsatab selle jõulise kõmakaga leti peale. Mõnikord ta veel poriseb midagi valjusti ja omaette. Küll ma tahaksin sel hetkel portugali keelt osata ja mõista, millest ta seal nii andunult kõneleb. Kui talle satub võrdväärne vastane, küllap mõni kohalik püsikunde, siis läheb õige valjuks sõnasõjaks. Kõige selle juurde kuuluvad mornid näod, valjud hääled, põlglikud turtsatused ja ägestunud käeviiped. Ilmselgelton tülist asi kaugel, kuid just nii see kõrvaltvaatajale mõjub. Tüüp ise muidugi naudib taolist koomuskit. 
Vanamehed on eranditult lühikesed, ümmargused, hallipäised, enamasti viikari ja triiksärgiga, puhkehetkel ajalehe ja suitsukoniga. Ja ometi teenindavad nad jooksujalu (erandiks vaid see minu lemmikvanamees, kes nimme lonkis rühutatult aeglaselt ja põlastavalt), paberit-pliiatsit kasutamata ja kordagi eksimata. Hoopis teistsugused kui Pariisi vanamehed, kuigi need on ka jumalikud!

Tänavad
Väikesed läikivad libedad tänavakivid. Sa kas ronid neid mööda üles või tuled pidurdades alla. Ja kui ei ole just mõnd mäge või küngas, siis on tänav umbes selline nagu ülaltoodud pildil - lainetab ja on muhklik. Siinsetel vapratel pensionäridel kulub vist üksjagu puusaliigeseid....
Üks päev jälgisin, kuidas üks pisike präänik abiratastega sõita üritas. Vaesed vanemad, kes pidid pidevalt korralikult kiirendama, kui see kaadervärk mäest alla hakkas veerema. Teisal tuli jälle tagant lükata, et üles saada. Ja nii kogu aeg... Küll on Eestis ikka lihtne rattasõitu õppida, ma mõtlen :)

Kirikud

Ühe kiriku vaatamiseks-uurimiseks kuluks päevi, nii et lootusetu ülesanne. Aga väärt siiski sisse astumist ja niisama olla.  

ITL segakoor Igreja de Sao Roque kirikus laulmas



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar