28 oktoober 2017

Veinita veinimõis

Ma ei tea, kas nii sobib öelda, aga ma ikkagi ütlen, et siis veinita veinimõis :) Igatahes millal iganes sa satud Portugalis ringi tuuseldama, soovitan ma mingigi osa puhkusest veeta mõnes quintas. Portugali keelt ma ei mõista ja ega ma keeleliselt ka täpselt tea, mida see quinta tähendab, aga küllap see midagi sinna mõisa poole on. Samas peab rõhutama, et ei maksa endale silme ette manada meie kodumaiseid mõisaid. Quinta on ikkagi veidi väiksem, samas hästi kompaktne, natuke ehk nagu meie mõistes talupidamise poole kalduv ettevõtmine. Kõige tuntumad on igasugused veinimõisad, kuid kasvatatakse ja valmistatakse ka palju muud head ja paremat. Nähtavasti on need majutuskohana ka võrdlemisi populaarsed, sest kui mul siis viimasel hetkel küpses plaan Porto linnamelust ära põgeneda, ei olnud Douro jõe kallastel enam just kuigi palju vabu kohti või läksid hinnad juba utoopiliseks. 

Ja nagu siin mõisate juures ikka, oma kodukabel ka kenasti olemas
Viimaks õnneliku juhuse tahtel saime hea hinnaga väga armsa koha. 
Siinne mõis ei ole suurelt ainult ühele valdkonnale keskendunud, viiel hektaril kasvatatakse küll ka viinapuid, kuid samavõrd ka oliive, aprikoose, kogutakse mett ja midagi kindlasti veel. Selline tagasihoidlikes mõõtudes toimetamine.



Olemine seal oli mõnusalt privaatne. Neil on küll olemas ka paar väikest eraldi asuvat majakest veidi suuremate seltskondade jaoks, kuid peamajas on vaid neli kahest numbrituba. Täielik maaidüll ja rahu! Aga tõelise vaikuse ja rahu saime muidugi viimasel ööl, mil olime terves mõisas vaid kahekesi, sest nagu selgus, kavatsesid nemad hooaja veidi varem lõpetada.

 Mõisapuhkuse nõrk külg on muidugi see, et sealt ei raatsi üldse ümbrusesse kolama minna. Kui on käeulatuses majatäis puhast ajalugu, iga mööblitükk ja gobelään tahab jutustada sulle just oma lugu, krundil liikudes on igal sammul uus ja hunnitu vaade, iga aiasopp ja -nurk pakub põnevat avastamist, siis on raske end sundida minekule. 




Taolised mõisad, veiniga või veinita, toimetavad õigupoolest mitmel rindel. Joogi- ja toidupoolise kasvatamine ja valmistamine on üks pool, aga lisaks majutusele on neis sageli arvestatava köögiga restoranid ja ürituskorraldus. Siin mõisas restorani veel ei olnud, kuid nüüd hooaja lõppedes selle ehituseks pidigi omaniku sõnul minema.



 Ma ei tea, jälle läheb vannitoapiltidega lehvitamiseks vist :))) Portugali vannitoad lihtsalt on sellised, sini-valged ja nunnud. Mu eriline lemmik on loomulikult see ülemisel pildil olev vannitoaaken, mis on nii paksu seina sees, et näete isegi, millist riistapuud selle avamiseks-sulgemiseks peab kasutama :)))) Tõepoolest, minu käsi jäi lühikeseks.



Vaade voodist...  ei taha ju ärgata?

Hommikune udulaam oma kaunil teekonnal piki Douro jõge





Külatanum a la Portugal. Kui mina peaks siit läbi sõitma, siis paneksin silmad kinni ja suruksin gaasi :)


Oli ilus punkt ilusale reisile :)

Väga lühidalt Portugalile tagasi vaadates, tahaksin öelda, et Portugal on ilus ja roheline. Inimesed on väga lahked ja abivalmid, ent näiteks teeninduses sugugi mitte pealetükkivad ja ebameeldivad. Toit ja vein on võrratu ja pigem odavapoolne. Lõuna- ja Põhja-Portugal erinevad nagu öö ja päev. Lõunasse võiks minna vaid juhul, kui on tarvis kiiret päikeselaksu ja melu. Toitu, loodust, arhitektuuri ja inimesi saab nautida siiski vaid Kesk- ja Põhja-Portugalis. Hästitoimiv rongiühendus tasub ära kasutada. Öömajavariante sai seekord proovitud seinast seina ja päris prohmakaks ei kujunenud neist ükski.
Tagasi? Oojaa....

26 oktoober 2017

"Astrid Lindgren. Päev nagu elu" Jens Andersen


Annan elulooraamatute kategooria HITIhoiatuse! Kui te ei kavatse järgmise aasta jooksul ka mitte ühtegi biograafiat rohkem lugeda, siis seda võiksite ometigi. See on sisukas, põhjalik ja vägagi päris. See ei libise vaoshoitud tempos pindmistes kihtides ega ole ka kuivalt kirjandusteaduslik. Siin on kõike parajalt. 

Tõsi, eks Lindgren ise on ka võrratu aines seesuguseks teoseks. Elas ta ju pika ja tuumaka elu (1907 - 2002), mis aga peamine - praktiliselt kogu oma elu on ta ka läbi sõrmede lasknud paberile. Hindamatu algmaterjal, mis muidugi koostajale valusalt töömahukas. Muide, selles, et nii palju ülestähendusi leidub, on "süüdi" Lindgreni stenografistioskused. Teisiti ei oleks sedavõrd viljakas autor, ühtlasi ühiskondlikult aktiivne tegelane ja samal ajal pühendunud pereinimene suutnudki oma argipäevi paberile talletada. Lisaks veel tohutu kirjavahetus. Nii ongi arhiivides olemas pea täielik ülevaade tema eraelust, tema loomingulistest rõõmudest ja muredest ja ka mõtisklused erinevatel ühiskondlikel teemadel.

Isiklikult mina sain siit ka palju uut teada. Ähmaselt vist teadsin küll, et ta oli ise ka parajalt krutskeid täis, kuid et ta juba varajasest noorusest alates ka väga moodne ja mässumeelne oli, see tuli üllatusena. Juuste mahalõikamine, püksid-pintsakud-lipsud ja väga noorena ja väga naisena ajalehetööle minek on vaid mõned näited. Või algtõuge tema raamatutegelaste veidi üksildasele olekule ja keerulistele oludele, mis ilmselgelt kantud tema abieluväliselt sündinud pojast (kelle ta sünnitas Taanis ja kes kolm esimest aastat seal kasuperes elas). Või sõjaaegne "nuuskuritöö" Rootsi ja välisilma vahel liikuva kirjavahetuse osas. Või kuivõrd poliitiline oli tegelikult Teise maailmasõja loojangul ilmunud Pipi Pikksukk. Ja kuigi ma olen isegi pigem selles seltskonnas, kes Pipit vägagi heaks lasteraamatuks peab, siis on ometigi põnev lugeda kui palju aitas omal ajal selle käsikirja raamatuks saamisel kaasa üks, aga see-eest väga mõjuvõimas ja oluline tutvus Elsa Oleniusega. Bonnieri kirjastus lükkas käsikirja  ju tagasi (kaudselt oli Bonnieril tegelikult ka teine võimalus selle käsikirja saamiseks, ent ka siis ei läinud kaubaks) ja kui siis ühes väikeses ja pankrotiveerel kõikuvas kirjastuses raamat ilmuski, siis oli samas kirjastuses toimetav Olenius taas see inimene, kes mitmel rindel Pipile teed sillutas. Nii et vahel pn põnev mängida mõttega, et mis oleks võinud kõik juhtuda, kui....

Väga õrnalt oli mu mälusoppides kusagil ka Pomperipossa-juhtum, kuid siit nüüd sellest põhjalikumalt lugeda oli äärmiselt tervitatav. "Pomperipossa Monismaanias" oli põhimõtteliselt muinasjutt, mille kergelt nördinud Lindgren ajakirjanduses avaldas (vist 1976.a...?), kui ta jõudis seisu, mil tal tänu sotside maksusüsteemile tuli ühtäkki silmitsi seista 102%-lise maksumääraga. Ehk teisisõnu oma kirjutamistööle hakata lausa peale maksma. Lõppeks rullus lahti stiilipuhas õpikunäide tulevastele poliitikuhakatistele, mida mäletati Rootsis veel kaua aega. 

Igatahes võrratult huvitav ja hea raamat. Kahtlustan, et päris tähtis osa on siin ka korralikul tõlkijatööl - Tiina Toomet.  


25 oktoober 2017

"Keti lõpp"



Eesti film pakkus viimasel ajal nii palju häid üllatusi, et ma julgesin ka seekord minna suurema eeltööta kinno. Oleks muidugi võinud treileri põhjal tekkinud kahtlusi siiski usaldada... sest ma tõepoolest ei tea, kellele see film õigupoolest suunatud on.Võib-olla tundub see noortele kuidagi erakordselt sügavmõtteline ja eluline? Mulle ei tundunud, ausalt. Üsna veniv, masendav, rõõmutute noorte inimeste permanentne omadega puntras olemine. Sihitu ekslemine iseenda elus, eesmärgitus, tühi vegeteerimine.

Filmi aluseks on Paavo Piigi kirjutatud näidend. Kui nüüd leiaks aega, peaks selle näidendi päris läbi lugema - äkki on hea? Sest ideel ei ole ju väga vigagi, kuid filmis ei tule sellest küll midagi välja. Piltlikult öeldes maailma lõpus asuv burksikohvik ja selle ettekandja/juhataja, kes on kogu aeg kohal, vaatleja, suurem osa filmitegevusest seal toimubki. Ja siis laotuvad erinevate asjaosalistega seal kohvikus mõned stseenid vaatajate ees lahti. Aga need on... kuidagi rabedad. Või väga ebaühtlased. Esimene on neist kõige tüütum ja venivam ja mitte kuhugi välja jõudev (Võigemast/Aardam). Ma tahtsin tõsiselt tõusta ja saalist lahkuda, aga no tundus kuidagi vale kinno meelitatud seltsiliste suhtes. Järgmine - Kuntuga stseen - oli vähemalt hoogsam ja suutis tähelepanu tõmmata, kuigi see kordas endas sadu kordi leierdatud ja pigem lamedaid  naljavõtteid. Varateismelise igatahes suutis naerma ajada. Naiskoomikute stseen oli jälle selline odava nalja kategooriast, vana-aastaõhtul telerisse sobiks, filmis nagu ei kõneta nii väga. 

Kaks positiivset nüanssi leidsin siiski enda jaoks. Esiteks, sain targemaks - uskuge või mitte, aga LARP-värgindusest kuulsin esmakordselt (kuigi ega mul selle tarkusega midagi peale hakata küll pole :D). Teiseks, noorte näitlejate rakendamine filmis on ju ikka tore. Mõnikord tundub, et kogu aeg on kodumaistes filmides ühed ja samad näod, väike vaheldus kulub ära. Evelin Võigemasti vaadates läks muidugi aju hetkeks lühisesse, sest "Minu näoga onu" tahtis silme ees jooksma hakata.

Nii et soovitada ma seda filmi ei julge. Kui sul ei ole kohe mitte-mitte midagi teha, kössitad kägaras diivaninurgas ja nokid nina, siis mine muidugi vaatama. Aga kui sul on vähegi mõni tore raamat öökapil ootamas või vähemalt üks elus sõber või talveks villased sokid kudumata (räägib vana käsitööspets, eks ole!), siis ära raiska aega ja raha!





24 oktoober 2017

"Kehale kirjutatud" Jeanette Winterson


Natuke mänguline, natuke naudinguline ja väga-väga kauni keelega (tlk Kätlin Kaldmaa). Lugejale püütakse jätta mulje sootust mina-jutustajast, igatahes ei poetata selle kohta ühtegi selget vihjet. Ometigi, kui keegi praegu küsiks, siis puhtalt intuitiivselt tahaksin ma öelda, et see oli naine. Ja kogu see suur ja kirgline armastus, millest nende kaante vahel osa saime, oli puhtalt naistevaheline.


"Õnnetuses ei ole kelli, on ainult lõputu tiksumine."

"Väga varastel hommikutundidel on teistsugune kvaliteet, need venivad pikemaks ja jagavad lubadusi. "

23 oktoober 2017

Kolekolemood

Miks inimestele meeldib kolekoledus? See on vist mingi heaoluühiskonna loomulik areng, et üleüldise küllastumise taustal on vajadus end šokeerida, piire kombata, katsetada, tülgastuda... Ma käisin üks päev siis ka selles palju räägitud Kivi Paber Käärid kohas ära. Ümbruskonnaks olin ma muidugi valmis, sest Vaba Lava on mind nii palju ikka ette valmistanud. Nagu arvata võibki, siis ei ole Vaba Lava ka mu kõige lemmikum koht teatri nautimiseks :) Aga siin on rohkem asi vist black boxi tüüpi saalis kui sellises - mulle lihtsalt meenuvad sellega seoses kooliaegsed õudused, mil pidime avaliku esinemise jms etteasteid oma kooli mustas kastis tegema. Brrrrrrr.....

KPK on täpselt selline hoone, nii seest kui ka väljast, kus minu ema lapiti maha kukuks. Ta ei tahaks seal tasuta ka süüa. Üldse ei kujuta ma hästi ette, et mõni viljandlane või hiidlane rõõmust lakke hüppaks, kui ta peaks sellises kohas mõnusalt aega veetma ja söömist nautima :))) Kuigi ma saan aru küll, et tundub tore mõte sellised koleubrikud kasutusse võtta ja neile mingi otstarve leida. 

Mina igatahes aru ei saa, mis KPK fenomen on. Kas see koht oli popp ka enne Kolmeraudse saate sinna viimist või mitte? Teleekraanilt võib see koht tore paista, aga tegelikkuses on see üks kõle ja sünge paik, meenutades veidi kunagisi tühjaks jäänud ja kergelt rüüstatud kasarmuhooneid. Isegi mingid Curlyde või Padarite seintele soditud pookstavid ei tee asja ilusamaks. 
Ja no sealne part oli ka tiba imelik oma hapukas kastmes. Nii et väga imelik kogemus, natuke raputav ja hirmutav...

21 oktoober 2017

Tema nimi on jõgi. Douro jõgi.

Reisimuljed on seekord (kuigi ega see pole vist ka esimene kord) sedavõrd veninud, et ma loodan, et keda väga huvitab, see kasutab lahkesti silti "Portugal" ja võib siis ilma vahepealsete raamatupostitusteta järjest lugeda. 

Selle aja peale on muidugi ka minu ind otsas ja seepärast pikka juttu ei tee. Põhiliselt tahan ma tegelikult üht südamele panna - ka jõgi võib panna vaimustuma. Ma ei ole seni eriti jõeusku olnud, aga Douro keeras mu maailma pea peale. 

Vahemärkusena olgu öeldud, et Douro nii umbes 900 km pikk (sellest veidi enam kui 100 km on ühtlasi Hispaania ja Portugali piiriks), algab ilmselt juba Hispaaniast, kulgedes lääne suunal kuni suubub Atlandi ookeani. Sel teekonnal peab ta paratamatult läbima siis Portugali ka ja suudmes asubki Porto linn, millest juba varem siin juttu oli. Meie liikusime seekord siis vastuvoolu.

Jõgi, millel on arvestatav laevaliikus, armsad sadamad, mõnes kohas vist suisa midagi rannataolist, ja ohtralt kauneid vaateid, läheb igatahes minu jaoks arvestatava veekoguna nüüd arvesse :))) Piki jõge kulgedes on üks nunnum küla teises kinni, vaated hingematvad ja muidugi loodus. Paljud populaarsed mereääsed piirkonnad on ju juba võrdlemisi loodusvaesed.  



Mille ma endale tuleviku tarbeks tahan ära märkida - rong. Kuigi me siin seiklesime oma särtsaka Fiatiga, siis tegelikult jäi mul kripeldama ka rong. Vastu ootusi kulgeb siin raudtee suuresti veepiiril, nii et jõe põhjapoolsel kaldal ei pääse sageli autogi jõele nii lähedale. Rong on vist üldse kohalike seas populaarne transpordivahend, sest ka kõige pisemate vaksalite parklad olid tihedalt täis pargitud. Seega tagantjärele tarkus: vaadete poolest oleks olnud targem Lissabonist tulla autoga ja hoopis siinpool rongi kasuks otsustada. Teisalt sealne liiklus oleks muidugi aeganõudvam ikkagi olnud. 

Mõned vahvad või värvilised või karvased junnid ka, mida võõrsil ikka pildistama peab:) See on siis septembri lõpupoole loodus, ei oska arvatagi, mis seal veel kevadel kõik õitseb ja õilmitseb...












Tomatid. Kusagil suvalises võpsikus.

Nii üksik...


Nagu ma siin üks päev telerist nägin, siis Voldemar Kuslap on minust isegi suurem kalmuaedade fanatt :) Mina tegin oma "kohustusliku" tiiru Portugalis alles kusagil teispool Resendet. Kas pole neil seal fantastiline vaade? Iseasi palju nad seda hinnata oskavad ja nautida saavad...




Täna, mil Portugali põlengute tahm on vihmana juba me peale ära langenud, valged joped puhtaks pestud, meenus mulle üks reisil sõidu ajal klõpsatud pilt:

See ei olnud tegelikult üldse suur maa-ala kui nii võtta. Aga kui sa ei ole oma senises elus praktiliselt näinudki maastiku- või metsapõlengu tagajärgi, siis võrdlemisi kriipi oli ikkagi. Lõhn oli ka kahtlane. Ei tea, millal seal põles või kaua see kirbe ja hirmus hais püsib. Sõitsime ja kujutasime ette k u i d a s see oli... Maastik ei ole seal kergete killast, järskudel nõlvadel ei ole inimestel liikumiseks just palju võimalusi. Paljud sissesõiduteed olid sellised, et ma ei suutnud mõista kuidas seal rahuolekuski manööverdada on võimalik, saati siis veel kiiruga ja hädaolukorras! Karm.

Teedest rääkides, ega ma aru ei saa kuidas nad ka jäite korral liiklevad. Või noh, saan aru küll, sest meie veinita veinimõisa omanik kirjeldas (vist oli 2009. aasta) talve, mil sealmail lumi maapinda kattis. Olgu öeldud, et meie öömaja juurde läks õige lai tee, kummalgi pool meie pisikest rendi-Fianti oli oma paarkümmend sentimeetrit vaba ruumi, laia palju tahad. Igatahes ei saanud peremees autoga ülesmäge hästi minema. Ma ei mäleta enam, kas ta läks maja juurest kedagi appi kutsuma või midagi teele libedusetõrjeks tooma, aga igatahes maja juurest võis ta "nautida" vaatepilti kuis ta auto sujuvalt libises... libises... libises... ja siis järsakust alla kukkus. Tšaupakaa, eks ole.

Üks, mis oleks veidi enam eeltööd vajanud sel teekonnal, oli toit. Kõrvalises kohas ja aeglasemalt läbitavate vahemaade puhul ei pruugi vabalt kulgemise meetod siiski parimat tulemust anda, ma hoiatan. Teiseks sattus meie siinviibitud päevade hulka esmaspäev, mille kohta meid hoiatatigi, et siis on kõik head kohad kinni. Kolmandaks vana tuttav koguste probleem :))))) Lissaboni mõõde ei kehti kindlasti maapiirkonnas :) Nii ei õnnestunudki meil k o r d a g i siin õhtustama minna, sest iga päev läksime me suurema nälja kustutamiseks "kerget lõunat" sööma. Kuna paljud kohad pannakse pärastlõunal mõneks tunniks ka kinni, siis tuli seda alati kihku-kähku enne kella kukkumist teha. Loomulikult lõppes meie "kerge eine" alati üle söömisega, mistõttu ei suutnud mitte ükski vägi meid õhtul enam söögilaua taha ajada. Kui veel siia lisada, et käsi justkui iseenesest haaras ka poest võrratuid juustukerasid ja oliive, siis ei olnudki õhtusööki kuhugi panna enam.

(Meelde jätmiseks Restaurante de Tormes teiselpool jõge)

Allolev pilt on tehtud mingis suvalises sadamakõrtsus, kus mind ajas põhiliselt naerma ettekandja püüd ühildada minu soov "pokaal veini" ja kohalike keskmine tax "karahviniga minimaalselt pool liitrit näkku". Pilt on tehtud põhimõtteliselt hetkel, mil mul oli siit juba lõunasöögi kõrvale mõeldud kogus joodud....



Üks mõnusalt sürr lõuna kogemus oli veel. Jälle olime hädas, kus saada kiire ja kerge (sic!) lõuna. Usaldasime täielikult kellegi kohaliku soovitust ja asusime teele. Meie vaimusilmas oli pisike armas koht, küllap mingi pereresto, mis on lühikest aega lahti. Tee keerutas ja keerutas, üles-alla, üles-alla, ja lõpuks ainult üles. Asulad tulid ja läksid, viimaks kadusid viimasedki asulaäärsed majakesed. Siis sai tee otsa. Siis algas midagi uuesti, millest küll ei saanud päris täpselt aru, kas see oli mõeldud inimestele või oli mingi suvaline lambarada. Meie Fiat hakkas ka juba kahtlaselt puhisema ja popsuma, tema särtsakus oli lõpukorral. 
"Peab see vast väike ja tore koht olema!" õhkasime õnnelikult. 

Oli ta jee. Parkimisplats, selline kaubanduskeskuse parkla suurune, oli pilgeni autosid täis. Siin-seal siblis üksikuid inimesi, kes eranditult lille löödud. Pulmad? Sünnipäev? Ristsed? Käis peast läbi. Kuidagi tundus nii, et nad on kõik kirikust tulnud. Majja sisse astudes oli see samamoodi täis, jutusumin käis taevani, pisemad lapsed mängisid tagumikud taeva poole uurakil diivanil telefonides. Läbi häda leiti üks kahene laud, üks natukenegi inglist tönkav kelner ja seal meil siis suuremaks lamba söömiseks ka läks. Aga kogemusena oli see ikkagi äge. See oli pärapõrgus, meeletult ülerahvastatud, ilmselgelt kõik kohalikud ja meie nagu kaks valget varest seal keskel, saamata täpselt aru, kuhu olime sattunud.  



20 oktoober 2017

Valu ja vaev

Jälle ilmus. Jälle vedasin koju. Igakord loodan ja ikka pean alla vanduma.
Ma küll närisin Ivanovi "Batüskaafi" läbi, aga... Selle kohta on tegelikult eesti keeles väga ropp ja väga täpne ütlemine olemas, aga ma ei taha seda siia siiski trükkida. Mõni raamat on lugejale valu ja vaev, aga tundub, et vähemasti autorile oli see puhas rõõm, aga nomaitia... ma ei ole kindel, et Ivanovile seesuguste tekstide tootmine eriline nauding saab olla. Kõige selles juures on tema stiil ka muutumatu, et ta ka ei väsi :) 
Igatahes ma olen seda vist varem juba öelnud, kuid pean kordama - see on nagu kõhulahtisus. Tuleb ja tuleb ja tuleb, ühtlaselt. Lõppu ei paista. Muutusi ei ole. Taani ja taanlaste kirjeldused veidi päästsid. 


Järgmise loetud raamatu kohta on ka keeruline midagi öelda, ent siin on süüdi ennekõike minu valed ootused. Aja loo sari üks neist sarjadest, mida ma üldiselt järjekindlalt loen. Sarjal on kindel joon ja sinna valitud autorid omas lahtris väga toredad. Ka valitud teemadele ei ole midagi ette heita. Seekord läks vist midagi kuskil valesti, sest nii autor - Linda Järve - kui ka teema - ajakiri "Noorus" - tõotasid tegelikult fantastilist duetti.

 Eelkõige tunnustan ma muidugi tehtud suurt tööd. Mälestused peab igatahes kirja panema ja kui vähegi võimalik, siis võiks need ka avaldada. "Nooruse" kui ühe märgilise ja populaarse ajakirja lugu on kahtlemata väärt talletamist, kuid antud ülesehituse puhul on see suunatud siiski väga kitsale sihtgrupile. Lakoonilise ja faktirikkana täidab ta oma kindlat ülesannet (väga hästi sealjuures!), kuid ei ole kindlasti ilukirjandus ja kuigivõrd nauditav lugemine. Seega näen ma siin peamiselt sisu ja sarja vastuolu, ei muud. 

Ja natuke jääb muidugi kripeldama, kui palju vahvaid, naljakaid või ajastule omaselt kentsakaid seiku jäi ilmselgelt kirja panemata. Kuhu need kadusid? Kes need kirjutab? Sest kuigi ma saan aru, et tooniandvaks oli kahtlemata punane bürokraatia ja peatoimetajana võis olla palju ahastuses juuste katkumist, siis midagi ilusat ja helget pidi ju ometigi olema...

19 oktoober 2017

"Väikelinna mõrvarid" / "Dræberne fra Nibe"



Täiesti harju keskmine must komöödia. Ei midagi üllatavat, ei midagi põrutavat. Kohati kergelt labane nagu taolised asjad ikka. Samas on taanlastes veel säilinud sirgjoonelisust ja sarkasmi. Nemad ei lõika välja rassistlikke nalju, ega geide omi või poolakatest illegaale. Ah, seda võltsvagadust on niivõrd palju, et vahelduseks mõjus päris värskendavalt. 

Loomulikult ei olnud seal Mads Mikkelseni. No ma teadsin seda, aga pagan küll, vahel võiks ju siiski mõni ootamatu üllatus ka ikka varuks olla.

Taanit oleks ka võinud rohkem näidata. Need paar tuugenit ja haljendav viljapõld ja siiluke merd ei veennud mind veel. 


Lõpulaul oli ka hea.

18 oktoober 2017

"Kaks armastuslugu" Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa


Ei tulnud mul "Peraküla" otsa paraku midagi helgemat... Hullem veelgi. Kui "Peraküla" valu ja vaeva peale võib vähemasti ohata, et see on kõigest ilukirjandus, siis "Kaks armastuslugu" on siiski päris. Päris päris. Kurbust ja valu vaat´ et rohkemgi. Lugejana jäi see rusuv tunne minusse kuidagi topeltannusena, sest lisaks Kätlini loole tiris see mingid niidid minust endastki välja. Ka ajastu klappis kuidagi hästi, kuigi ma vist mitu head aastat autorist noorem. Igatahes on see ränkraske lugemine ja nõuab paksu nahka ja head ümberlülitumisvõimet. Minul seda kahjuks ei olnud, sest eile lugemise ajal teadupärast oli ka taevas alla kukkumas ja päev ei pääsenudki võidule. 

Ja nüüd rõõmsamalt edasi :)!

Jah, aga olgem nüüd ausad, Kätlin Kaldmaa lapsepõlv oli siiski üks osa raamatust. Minu jaoks, tõsi küll kandvam. Paralleelselt meenutustega võib lugeja ema-tütre tandemiga ühes taktis Camino teekonnal kaasa astuda. Ma kuidagi ei ole hetkel palverännakute meeleolus. Mõni aasta tagasi lugesin küll neid teekonna-raamatuid valimatult, aga vist sain mõneks ajaks oma doosi kätte.  Ühel hetkel hakkavad ju ka teekonna füüsilised kirjeldused korduma - plaastritest, riiete kuivatamisest, naritubadest, kaaslaste norskamisest, külmast ja kuumast, päikesepõletusest, järskudest tõusudest ja kaasteeliste kaleidoskoobist pajatavad nad kõik. Seega, ei midagi paha siinsete lugude kohta, lihtsalt see kõik on juba korduvalt olnud. 

Veidi tegi lugemise raskemaks ka see, et teekonda kirjeldasid ema ja tütar mõlemad, paralleelselt. Ideena väga lahe, ent oleks veidi erinevamat lähtekohta vajanud. Kui nad oleksid läbinud kumbki erineva lõigu või sama lõigu erinevatel aegadel või kasvõi teinud vaheldumisi märkmeid, siis oleks lugejat olnud hõlpsam lõa otsas  hoida. Praegu tekkis aga lademes korduseid, mis on ka loomulik, sest sama tee, sama aeg, samad vahejuhtumid, enamjaolt kohatud ka samad inimesed... Aga eh on see vaid minu kiiks.

Rännaku lõpp on põhimõtteliselt Portos, mis tuletab mulle meelde, et siia otsa oleks igati tagumine aeg ka enda Portugal ja Porto viimaks kokku tõmmata ja jääda uute reiside ootele. 

17 oktoober 2017

"Peraküla" Tommi Kinnunen


Jan Kausi võrratus tõlkes "Peraküla" (orig "Lopotti") on järg mõni aeg tagasi samas sarjas ilmunud "Nelja tee ristile". Ma ei mäleta detailselt "Nelja tee risti", on jäänud mälestus südamlikvalusast suguvõsaloost. "Peraküla" lugedes õrnalt küll hakkas midagi meenuma, ent mitte piisavalt. Samas, see ei seganud praegust lugemist.

"Peraküla" on valus lugemine. See roogib kiht kihi haaval alasti ühe perekonna, viibutades samaaegselt ähvardavalt rusikat, et me ei unustaks, et kõik meie patud nuheldakse mitmele järgmisele põlvkonnale niisamuti. Samaaegselt kulgeb siin kaks lugu: pimeda Helena ja tema vennapoja Tuomase lugu. Mõlemad lood algavad lapsepõlvest ja nende ehedus on kohati jahmatav. Olgu selleks pimeda tüdruku hirmud või Tuomase "kaapekaku"-roll. Raamatu esimesest, sellest lapsepõlve osast, oli kõige kriipivam tuulelohe-peatükk. Mis tunne sul on, kui sa seisad venna ja isaga väljas, midagi on teoksil, aga sina ei tea? Sulle antakse pihku üks pulk, mida pead kindlalt kinni hoidma, aga sa ei tea, mis see on? Sa oled üheaegselt just nagu osaline selles kõiges, ent samas siiski mitte. Ja kui sa siis viimaks mõistad, millega tegemist on, sa koged vaimustavat vabadusetunnet... tundeid ja mõtteid on sul palju, sest pilt ju puudub. See on leegitsev kirg ja vaimustus... kuni isa teeb juttu, et nad emaga on mõelnud. Vanaemaga arutanud. Aeg on minna. Minejaks muidugi ainult lapseohtu Helena, mitte terve perekond ja minek on lõunasse, väga kaugele lõunasse. 

See, kuidas Kinnunen on kirjeldanud Helena külmatunnet, just seda, kuidas see külmatunne algab ja liigub üle kogu keha seda just kui halvates. Halbade, aga no ikka kohe päris halbade uudiste kuulmist ei saa enam täpsemini kirjeldada. See tuli väga tuttav ette.

Seesuguseid liigutavaid, tabavaid detaile ja kirjeldusi on veelgi. Puhas kuld, nii autorilt kui ilmselt ka tõlkijalt. Näiteks seegi, kuis Helena, juba Helsingi erikoolis olles, hiilib öösel klassiruumi pimedatele mõeldud maakaardi juurde. Ühe noore ja segaduses inimhinge koduigatsus on nii hoomamatu, et tunda sõrmede all Lopotti küla, võib isegi omamoodi päästerõngana mõjuda. 
Tahaks Helenast veel ja veel rääkida, aga siis ma reedaks juba liiga palju.

"Mõned inimesed tekitavad seltskonnas pulbitseva atmosfääri, mäletavad peast anekdoote ja säravad koosviibimistel kõige eredamate tähtedena. Osku-sugused on jälle sellised, kes on oma parimas vormis nelja silma all. Nad süütavad sügiseses hämaruses väiksed küünlad ja lõhnavad kohaloleku, stabiilsuse ja pajaroogade järele. Nad avavad välisukse, kui teine pakase ja polaaröö käest koju tuleb. Nad ulatavad villased sokid ja küsivad, kas teeks õige üheskoos õhtusööki."

Tuomase elusaatus ei kujune tädi omast lihtsamaks ega õnnelikumaks. Ja mina, keda enamasti "need" teemad ei kõneta, pean tunnistama, et tea meeleheide ja piinad olid siiski väga nauditavalt paberile pandud. Ent ka temast ei saa ma liiga palju ette ära rääkida, sest nagu juba öeldud, kõik need lood ja arengud kerivad end tasapisi ja samm-sammult lahti. Liiga palju ette teades, võiksin röövida pool naudingust. 

Raske ja kurb, ent igat lehekülge lugemist väärt romaan. 

"On kahte sorti inimesi. Need, kes lahkuvad ja need, kes jäävad. Lahkujad igatsevad alati tagasi sinna, kust nad ennast lahti rebisid. Nad tulevad tagasi, räägivad elu iseäralikkusest ja loodavad samas, et paigale jääjad mitte kunagi ei muutu. Et nad püsivad alati täpselt sellised, kelle juurde võib tagasi tulla, et meenutada kadunud süütuse aegu. Kohale jäänud muutuvad nii aeglaselt, et nad ei pane muutust tähele. Ainult lahkunud märkavad külla tulles, et lapsepõlve enam pole. Elutoa tapeet on koltunud, vanemate meelekohtadesse on ilmunud halli, keele sõnadki on teised kui lapsepõlves. Ühed lahkuvad ja teised jäävad, mõlemad kadestavad teiseteise osa. Mõlemad igatsevad läinud aegu."

P.S. Aga et veidi helgema noodiga lõpetada, siis kõik peatükid on nimetatud fraasiga mõnest laulust. Iseenesest ei ole tegemist uudse või ainulaadse võttega, ent veidi lisarõõmu siiski. Kõik need pealkirjad on varustatud korralike joonealuste märkustega, nii et huvi korral võib lugemise taustaks neil lugudel kõlada lasta. Kuna tegemist on Soome lugudega, enamjaolt lisaks Eurovisiooni omadega, siis näiteks minule need ülearu tuttavad ei olnud, seega pisuke harivat momenti ka :)

14 oktoober 2017

Sinimustvalged hetked

Reisil olles otsin ikka Eestit. Seekord ei pidanud aga otsimagi - Eesti tuli ise minuni. Eestlasi liigub Portugalis ju palju. Ühel varahommikul Lissabonis üksi ringi kolades, õiendas üks noor ema oma umbes nelja-viieaastase lapsega järsku mu seljataga. Ei hakanud üle õla tagasi vaatama. Natuke naljakas ja natuke kõhe oli.

Portos sattusime samasse paati ühe kaasmaalastest paariga. Nemad ei õiendanud omavahel :) 

Sinimustvalge käekoti leidsin ka Portost, ühest suvalisest kaubanduskeskusest.

Alloleval pildil nähtav lipp jäi samuti juhuslikult ette, bussitiirul, kuigi tegelikult oli see maja vist võrdlemisi Ribeira lähedal, oleks võinud ka jalutades sinna jõuda. Saan aru, et siin toimetab Eesti aukonsul ja selle lipu juures on nii mõnigi blogija varemgi pilti teinud. 


Teemat jätkates... ma loodan, et kõik on enda jaoks eilsed tulemused jõudnud läbi analüüsida. Rõõmustamiseks küll eriti põhjust ju ei ole, vähemalt Tallinnas mitte. Ega mujalgi. Aga elame edasi, teeme siis ise oma väikseid tegusid ja loodame, et päris rappa kõik ei lähe. 

13 oktoober 2017

Livraria Lello - raamatupoe ilu ja hurm (22.09.2017)



Liiga palju kiidusõnu pälvinud kohtadega kipub see häda olema, et tegelikkuses on nad enda kohta käivate juttude hädised varjud. Nii olin ma aastaid piltidel imetlenud maailma kauneimate raamatupoodide edetabelite esikolmikusse kuulunud Livraria Lello & Irmao raamatupoodi Portos, Portugalis, ent vältides liigset vaimustumist :) 

Ja kuigi Portos kiskus meil õige kiireks, oleks olnud patt praktiliselt tee peale jäävat raamatupoodi oma silmaga üle vaatamata jätta. Valisime selleks olude sunnil üsna hommikuse tunne, kuigi ma kaldun arvama, et see oligi õige otsus. Teades vaid umbkaudset tänavanurka, kus see asuma peaks, ei vaevanud me end liigselt enam tänavanimede ja majanumbritega. Polnud ka tarvidust, sest rõõmsalt looklev inimsabajupp oli ise juba heaks teeviidaks.  


Kuna Livraria Lello kohta liigub igasugust, ka natuke ekslikku, informatsiooni internetiavarustes, siis ei maksa siit-sealt loetut ülemäära tõsiselt võtta. Info ei ole sihilikult eksitav, lihtsalt turistide aina kasvav huvi on sundinud kauplust tasapisi oma tööd ümber korraldama. Seega on möödas need ajad, mil sinna nagu harilikku raamatupoodi kaks kätt taskus sisse võis marssida. Saan aru, et tasuline sissepääs sinna on olnud alles mõned aastad, kui ma ei eksi, siis vist umbestäpselt kaks aastat. Pilet on selle ilu kohta loomulikult äärmiselt sümboolne (meil oli 4 eur/in, kuigi arvestades rahvamasse, ei imestaks, kui nad seda kergitama peaksid). Tähele peaks panema, et piletikassa asub mõni meeter eemal ja selle juures on teine järjekord. Nii et mitmekesi olles on kavalam keegi jätta poejärjekorda ja keegi saata pileteid ostma. 




 Peamiseks tõmbenumbriks ongi arhitektuur. Ilu on kõikjal sedavõrd palju, et ei tea, kas vaadata jalge ette maha, lakke või seinariiulite poole. Lagi on muidugi kõige mõnusam imetleda, sest seda uurides ei piira keegi su vaatevälja, sama ei saa ülejäänud raamatupoe kohta öelda :) Raamatupood ise on väga pika ajalooga, konkreetne neogooti stiilis hoone on valminud siiski veidi hiljem, 1906. aastal. 


 Raamatuäri siiski väga täbarasti ei näikse minevat, sest sees oli ka kassade juures järjekord. Inimesed ostavad nii raamatuid kui ka loomulikult poeteemalist nänni (märkmikud, kruusid, kalendrid jms). Kellel nüüd kohe tekkis õigustatud küsimus, et kas lõplik hind sedasi kalliks ei lähe, sest eelnevalt on ju ka sissepääsu eest tasutud, siis loomulikult on pood selle peale mõelnud. Ostu sooritades on su lõppsumma nelja euro võrra väiksem. 



 Alloleval pildil seisab noormees, kelle pärast ma endale - suure vaevaga - hankisin suisa kaupluses istekoha ja keda ma siis täie mõnuga jõllitasin. Pildilt nimelt ei aimdu, et ta on tegelikult väga stiilselt riides - lai kaelaside ja pintsak kui otse Oscar Wilde´i seljast. Esimesel hetkel pidasin teda ilmselgelt poetöötajaks ja seepärast nii julgelt pilguga õgisingi. Kui ma oma eksimust taipasin, võtsin veidi tuure maha :) Samas oleks siin väärt vihje poele, et nad võiksid oma töötajad tõesti veidi ajastutruumalt riietada. 

 Ma ei tea täpselt, kui tihti nad neid treppe siin värvivad, aga ma kahtlustan, et ikka päris tihti :)

 Raskete raamatuvirnade tansportimine laoruumist müügisaali on tehtud müüjatele veidi lihtsamaks - raamatukäruga võib spetsiaalsetel rööbastel "rallida". Tegelikult ma uidugi ei proovinud, kas see süsteem ikka toimib ka või oli pelgalt ilu pärast seal...






Lugesin mõni aeg tagasi kellegi sulest kerget kurtmist, et poes on suuresti portugalikeelne kirjandus müügil, võõramaalasel kaasa ostmiseks seega võimalusi kasinalt. Praegu peab küll tõdema, et ingliskeelset kirjandust hakkas silma arvestatav kogus, peaasjalikult muidugi klassikat. Küllap oleks ka prantsuse ja saksa keeles midagi leidnud, neid aga ei uurinud eriti. 

Ja kuigi pood tundub päris pisike ja valik piiratud olevat (ühtlasi oli see minu jaoks ainus piltide ja tegelikkuse erinevus), siis nagu näha, ka uut ja populaarset kirjandust, üle Euroopa laineid löövaid raamatuid oli portugali keeles saada. Seda Knausgårdi Talve-raamatut vist ei ole näiteks eesti keeles veel küll välja antud (ma muidugi ei ole ka tema eriline fänn ja ei ole üldse kindel, et teda peakski eesti keelde rohkem tõlkima :))).


Ma ei tea, mida targemad öelnud on, et mis täpselt raamatupoele sellise enneolematu kuulsuse toonud on... Pood on ju tõepoolest väga kaunis ja mulle sellest argumendist ka piisaks. Aga muidugi mainitakse kõikjal ära ikka Rowlingi sümpaatia selle vastu ja kuidas ta Portos õpetajana töötades oli siin poes palju aega veetnud ja siinse interjööri Potterisse sisse kirjutanud. Potteri-raamatute fenomenaalset kuulsust arvestades pole ime, et terved põlvkonnad just selle fakti pärast siia kokku jooksevad. Mina ei ole Potterit lugenud ega kinolinalt vaadanud ja seega ei oska kaasa rääkida, minu jaoks ei olnud see kindlasti põhjus siiatulekuks. Tahan loota, et Livraria Lello oleks ka ilma Potterita turismimagnet....
Igatahes on pood austusavaldusena autorile, või siis lihtsalt heale raamatusarjale, päris personaalse riiuli üles seadnud. 










Ma arvan, et seekord ei olnudki ilupildid ja kiidukõned asjata olnud, vaid see koht on tõepoolest külastust väärt. Arvestama peaks vaid, et seal on väga umbne ja õhuta ning rahvast pigem rohkem kui vähem.