25 oktoober 2017

"Keti lõpp"



Eesti film pakkus viimasel ajal nii palju häid üllatusi, et ma julgesin ka seekord minna suurema eeltööta kinno. Oleks muidugi võinud treileri põhjal tekkinud kahtlusi siiski usaldada... sest ma tõepoolest ei tea, kellele see film õigupoolest suunatud on.Võib-olla tundub see noortele kuidagi erakordselt sügavmõtteline ja eluline? Mulle ei tundunud, ausalt. Üsna veniv, masendav, rõõmutute noorte inimeste permanentne omadega puntras olemine. Sihitu ekslemine iseenda elus, eesmärgitus, tühi vegeteerimine.

Filmi aluseks on Paavo Piigi kirjutatud näidend. Kui nüüd leiaks aega, peaks selle näidendi päris läbi lugema - äkki on hea? Sest ideel ei ole ju väga vigagi, kuid filmis ei tule sellest küll midagi välja. Piltlikult öeldes maailma lõpus asuv burksikohvik ja selle ettekandja/juhataja, kes on kogu aeg kohal, vaatleja, suurem osa filmitegevusest seal toimubki. Ja siis laotuvad erinevate asjaosalistega seal kohvikus mõned stseenid vaatajate ees lahti. Aga need on... kuidagi rabedad. Või väga ebaühtlased. Esimene on neist kõige tüütum ja venivam ja mitte kuhugi välja jõudev (Võigemast/Aardam). Ma tahtsin tõsiselt tõusta ja saalist lahkuda, aga no tundus kuidagi vale kinno meelitatud seltsiliste suhtes. Järgmine - Kuntuga stseen - oli vähemalt hoogsam ja suutis tähelepanu tõmmata, kuigi see kordas endas sadu kordi leierdatud ja pigem lamedaid  naljavõtteid. Varateismelise igatahes suutis naerma ajada. Naiskoomikute stseen oli jälle selline odava nalja kategooriast, vana-aastaõhtul telerisse sobiks, filmis nagu ei kõneta nii väga. 

Kaks positiivset nüanssi leidsin siiski enda jaoks. Esiteks, sain targemaks - uskuge või mitte, aga LARP-värgindusest kuulsin esmakordselt (kuigi ega mul selle tarkusega midagi peale hakata küll pole :D). Teiseks, noorte näitlejate rakendamine filmis on ju ikka tore. Mõnikord tundub, et kogu aeg on kodumaistes filmides ühed ja samad näod, väike vaheldus kulub ära. Evelin Võigemasti vaadates läks muidugi aju hetkeks lühisesse, sest "Minu näoga onu" tahtis silme ees jooksma hakata.

Nii et soovitada ma seda filmi ei julge. Kui sul ei ole kohe mitte-mitte midagi teha, kössitad kägaras diivaninurgas ja nokid nina, siis mine muidugi vaatama. Aga kui sul on vähegi mõni tore raamat öökapil ootamas või vähemalt üks elus sõber või talveks villased sokid kudumata (räägib vana käsitööspets, eks ole!), siis ära raiska aega ja raha!





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar