06 oktoober 2017

"Lähedus" Hanif Kureishi



Olles mõnetises segaduses viimati loetud Kureishist, tahtsin talle veel võimaluse anda, kahtlustasin, et mõistlik valik oleks millegi varasema juurde pöördudes. Otseselt midagi konkreetset oodata ei osanudki, sest seni loetud "Äärelinna Buddha" ja see viimane, mittemidagiütleva pealkirjaga raamat, mille nimi mulle üldse meelde ei taha jääda, olid täiesti eri masti asjad ju. "Lähedus" mulle meeldis, isegi väga. Natuke läks küll pahasti, et see sattus nüüd samasse auku, mis Kallifatidese "Armastus", üldine tonaalsus üsna sama mu meelest. 

Põhimõtteliselt jälle üks segaduses ja omadega puntras mees, kes siis passib kahe (seelikus) heinakuhja vahel. Kui "Armastuses" oli mees juba minema kõndinud, kuigi pesitses alles neutraalselt ohutul pinnal, ja raamatu lõppedes jättis see värskema heinaga kuhi ta ikkagi maha, siis "Läheduse" meespeategelane, kes vist suuresti on Kureishi ise, tammub alles lahkumisele eelnevas viimases öös. Tema arutluskäigud on väheke kaootilised, kuid sellisel viimasel ööl need ainult sellised olla ilmselt saavadki. Kui Kallifatides jauras peamiselt kõrgematest väärtustest ja jäi lõpuni kaht paralleelset armastust ülistama, siis Kureishil on mängus pigem madalamad instinktid. Kõige sisukamaks on ehk ikkagi mehe ja isa nägemus oma lastest, nüüd ja planeeritavas tulevikus. 

Kohati kriipiv ja valus, kohati ka muhe. Kuigi viimast on ikka vähe, nalja ärge otsima sellesse raamatusse minge.

"Ma tean, et armastus on tume töö; ja käed tuleb ära määrida. Kui sa ennast tagasi hoiad, ei juhtu mitte midagi huvitavat. Ja samal ajal tuleb leida õige inimestevaheline kaugus. Kui oled liiga ligi, matavad nad su enda alla; kui liiga kaugel, jätavad nad su maha. Kuidas siin õiget vahekorda hoida?" 

Lugemise väljakutse 2017
Nr 45, Raamat nimekirjast 1001 või 101 raamatut, mida elu jooksul lugeda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar