13 oktoober 2017

Livraria Lello - raamatupoe ilu ja hurm (22.09.2017)



Liiga palju kiidusõnu pälvinud kohtadega kipub see häda olema, et tegelikkuses on nad enda kohta käivate juttude hädised varjud. Nii olin ma aastaid piltidel imetlenud maailma kauneimate raamatupoodide edetabelite esikolmikusse kuulunud Livraria Lello & Irmao raamatupoodi Portos, Portugalis, ent vältides liigset vaimustumist :) 

Ja kuigi Portos kiskus meil õige kiireks, oleks olnud patt praktiliselt tee peale jäävat raamatupoodi oma silmaga üle vaatamata jätta. Valisime selleks olude sunnil üsna hommikuse tunne, kuigi ma kaldun arvama, et see oligi õige otsus. Teades vaid umbkaudset tänavanurka, kus see asuma peaks, ei vaevanud me end liigselt enam tänavanimede ja majanumbritega. Polnud ka tarvidust, sest rõõmsalt looklev inimsabajupp oli ise juba heaks teeviidaks.  


Kuna Livraria Lello kohta liigub igasugust, ka natuke ekslikku, informatsiooni internetiavarustes, siis ei maksa siit-sealt loetut ülemäära tõsiselt võtta. Info ei ole sihilikult eksitav, lihtsalt turistide aina kasvav huvi on sundinud kauplust tasapisi oma tööd ümber korraldama. Seega on möödas need ajad, mil sinna nagu harilikku raamatupoodi kaks kätt taskus sisse võis marssida. Saan aru, et tasuline sissepääs sinna on olnud alles mõned aastad, kui ma ei eksi, siis vist umbestäpselt kaks aastat. Pilet on selle ilu kohta loomulikult äärmiselt sümboolne (meil oli 4 eur/in, kuigi arvestades rahvamasse, ei imestaks, kui nad seda kergitama peaksid). Tähele peaks panema, et piletikassa asub mõni meeter eemal ja selle juures on teine järjekord. Nii et mitmekesi olles on kavalam keegi jätta poejärjekorda ja keegi saata pileteid ostma. 




 Peamiseks tõmbenumbriks ongi arhitektuur. Ilu on kõikjal sedavõrd palju, et ei tea, kas vaadata jalge ette maha, lakke või seinariiulite poole. Lagi on muidugi kõige mõnusam imetleda, sest seda uurides ei piira keegi su vaatevälja, sama ei saa ülejäänud raamatupoe kohta öelda :) Raamatupood ise on väga pika ajalooga, konkreetne neogooti stiilis hoone on valminud siiski veidi hiljem, 1906. aastal. 


 Raamatuäri siiski väga täbarasti ei näikse minevat, sest sees oli ka kassade juures järjekord. Inimesed ostavad nii raamatuid kui ka loomulikult poeteemalist nänni (märkmikud, kruusid, kalendrid jms). Kellel nüüd kohe tekkis õigustatud küsimus, et kas lõplik hind sedasi kalliks ei lähe, sest eelnevalt on ju ka sissepääsu eest tasutud, siis loomulikult on pood selle peale mõelnud. Ostu sooritades on su lõppsumma nelja euro võrra väiksem. 



 Alloleval pildil seisab noormees, kelle pärast ma endale - suure vaevaga - hankisin suisa kaupluses istekoha ja keda ma siis täie mõnuga jõllitasin. Pildilt nimelt ei aimdu, et ta on tegelikult väga stiilselt riides - lai kaelaside ja pintsak kui otse Oscar Wilde´i seljast. Esimesel hetkel pidasin teda ilmselgelt poetöötajaks ja seepärast nii julgelt pilguga õgisingi. Kui ma oma eksimust taipasin, võtsin veidi tuure maha :) Samas oleks siin väärt vihje poele, et nad võiksid oma töötajad tõesti veidi ajastutruumalt riietada. 

 Ma ei tea täpselt, kui tihti nad neid treppe siin värvivad, aga ma kahtlustan, et ikka päris tihti :)

 Raskete raamatuvirnade tansportimine laoruumist müügisaali on tehtud müüjatele veidi lihtsamaks - raamatukäruga võib spetsiaalsetel rööbastel "rallida". Tegelikult ma uidugi ei proovinud, kas see süsteem ikka toimib ka või oli pelgalt ilu pärast seal...






Lugesin mõni aeg tagasi kellegi sulest kerget kurtmist, et poes on suuresti portugalikeelne kirjandus müügil, võõramaalasel kaasa ostmiseks seega võimalusi kasinalt. Praegu peab küll tõdema, et ingliskeelset kirjandust hakkas silma arvestatav kogus, peaasjalikult muidugi klassikat. Küllap oleks ka prantsuse ja saksa keeles midagi leidnud, neid aga ei uurinud eriti. 

Ja kuigi pood tundub päris pisike ja valik piiratud olevat (ühtlasi oli see minu jaoks ainus piltide ja tegelikkuse erinevus), siis nagu näha, ka uut ja populaarset kirjandust, üle Euroopa laineid löövaid raamatuid oli portugali keeles saada. Seda Knausgårdi Talve-raamatut vist ei ole näiteks eesti keeles veel küll välja antud (ma muidugi ei ole ka tema eriline fänn ja ei ole üldse kindel, et teda peakski eesti keelde rohkem tõlkima :))).


Ma ei tea, mida targemad öelnud on, et mis täpselt raamatupoele sellise enneolematu kuulsuse toonud on... Pood on ju tõepoolest väga kaunis ja mulle sellest argumendist ka piisaks. Aga muidugi mainitakse kõikjal ära ikka Rowlingi sümpaatia selle vastu ja kuidas ta Portos õpetajana töötades oli siin poes palju aega veetnud ja siinse interjööri Potterisse sisse kirjutanud. Potteri-raamatute fenomenaalset kuulsust arvestades pole ime, et terved põlvkonnad just selle fakti pärast siia kokku jooksevad. Mina ei ole Potterit lugenud ega kinolinalt vaadanud ja seega ei oska kaasa rääkida, minu jaoks ei olnud see kindlasti põhjus siiatulekuks. Tahan loota, et Livraria Lello oleks ka ilma Potterita turismimagnet....
Igatahes on pood austusavaldusena autorile, või siis lihtsalt heale raamatusarjale, päris personaalse riiuli üles seadnud. 










Ma arvan, et seekord ei olnudki ilupildid ja kiidukõned asjata olnud, vaid see koht on tõepoolest külastust väärt. Arvestama peaks vaid, et seal on väga umbne ja õhuta ning rahvast pigem rohkem kui vähem. 

2 kommentaari:

  1. See raamatukauplus oli ikka juba ammu enne Harry Potterit kuulus, Rowling ainult lisas õli tulle.

    VastaKustuta
  2. Siis on mu hing rahul :) Lihtsalt kõikjal nüüd jahutakse Potterist (ma ise samamoodi :D), et jääb mulje nagu enne polekski see koht sama vahva olnud.

    VastaKustuta