11 oktoober 2017

"Minu Okeaania. Tagasi kiviaega?" Lembe Mõttus


Ei ole võimalik, et nii hea raamat on olemas. Kui siin täna väljas käies kleepusid tatised puulehed saapataldadest ninaotsani, külm on kogu aeg kontides ja pimedaks läheb enne kui on üldse jõudnud valgeks minna, siis paremat ja tujuloovamat lugemist annab otsida. Mõnusalt topakad naised (olgu pealegi, et ma saan aru, et nad ikka nii topakad siiski ei ole, lihtsalt loovalt lähenenud kirjeldustele). Loomulikult on mu erapoolikul vaimustusel ka põhjendus olemas:

1) autoril on reisil kaasas sõbranna - aga sobib tegelikult kes iganes -, keda on võimalik endast napakamaks kirjeldada, selline variant on igale autorile praktiliselt ideaalilähedane :);
2) ükskord ometi kirjutab keegi lõputult ämblikest, ILMA et paneks fotolisasse nende portreesid. Tõsi, see Agniti nimeline tegelane on minust siiski grammi võrra kõvem tädi, sest tema reisib koos RAIDiga, ma veel kohvrisse pole kaasa seda võtnud... kuigi kiusatus on muidugi;
3) loomulikult tunnen ma hingesugulust teiste hulludega, kes ei oska ujuda, aga teevad kõikvõimalike pähklikoortega ja päästevestideta paadiretked kaasa (ei propageeri sellist käitumist, aga nagu teada on, siis enamus sellistest reisidest jääkski toimumata, kui päästeveste ootama jääda);
4) lõpuks ometi lahkab keegi neis raamatutes natukenegi kohalike meeste überseksikaid riistakatteid. Või nimetage neid riietusesemeteks, kui te just peate. Pildimaterjali oleks võinud rohkem olla - äkki järgmisel korral?;
5) ja muidugi need tüdrukute viinasaagad, need olid ekstraklass (ei propageeri alkoholi, eriti kuna hetkel on käimas mul kampaania "oktoobris ei joo"). Proua Agnit, nagu me nüüd teame, saab igas olukorras abi viinast - õhkutõus või maandumine, peldik öömaja, ründavad ämblikud, krokudest kubisev jõgi, liiga palav ilm, liiga külm ilm (vabandust, selle mõtlesin kohapeal ise välja!), puudulik toidupoolis, liigne riis. Ja kui kõik eelnev on igati mõistetav ja respektaabel, siis lagi oli see, kui viin oli abiks (?) liigse kava pruukimise leevendamiseks või umbes nii :)))))))) 

Igatahes on nüüd lood sedasi, et Paapua Uus-Guinea ma siiski lülitan reisiplaanidest välja. Pagan, see on liiga eksreem mu õrnale hingele :) Saalomoni saared kõlavad juba õige põnevalt, aga saan aru, et seal võib omadega ka orki lennata, nii et peab rohkem uurima. Aga vot Vanuatu võiks küll kõne alla tulla, see hakkas mu peas juba helisema. Õnneks on nüüd ka teada, et läbi Austraalia ei maksa ühtegi lendu võtta. Muide, see austraallaste lennupiletitega narrimine tuli mulle tuttav ette, neid jutte on ennegi kuuldud. 
Vanuatust oleks tegelikult rohkem tahtnud lugeda. Mõistan, et tol esimesel korral jäigi see reisi lõpuossa ja lühikeseks, kuid selgelt on ju öeldud, et autor läks sinna hiljem veel tagasi. Kuhu jäid need muljed? Ootan.

Lugemise väljakutse 2017
Nr 31, Raamat, mille kaanepildil on eemalduv inimene

1 kommentaar:

  1. No vaat siis :). Vanuatu tekst on jah peaaegu olemas, äkki teeme teise osa :). Aitäh lugemast! :)

    VastaKustuta