17 oktoober 2017

"Peraküla" Tommi Kinnunen


Jan Kausi võrratus tõlkes "Peraküla" (orig "Lopotti") on järg mõni aeg tagasi samas sarjas ilmunud "Nelja tee ristile". Ma ei mäleta detailselt "Nelja tee risti", on jäänud mälestus südamlikvalusast suguvõsaloost. "Peraküla" lugedes õrnalt küll hakkas midagi meenuma, ent mitte piisavalt. Samas, see ei seganud praegust lugemist.

"Peraküla" on valus lugemine. See roogib kiht kihi haaval alasti ühe perekonna, viibutades samaaegselt ähvardavalt rusikat, et me ei unustaks, et kõik meie patud nuheldakse mitmele järgmisele põlvkonnale niisamuti. Samaaegselt kulgeb siin kaks lugu: pimeda Helena ja tema vennapoja Tuomase lugu. Mõlemad lood algavad lapsepõlvest ja nende ehedus on kohati jahmatav. Olgu selleks pimeda tüdruku hirmud või Tuomase "kaapekaku"-roll. Raamatu esimesest, sellest lapsepõlve osast, oli kõige kriipivam tuulelohe-peatükk. Mis tunne sul on, kui sa seisad venna ja isaga väljas, midagi on teoksil, aga sina ei tea? Sulle antakse pihku üks pulk, mida pead kindlalt kinni hoidma, aga sa ei tea, mis see on? Sa oled üheaegselt just nagu osaline selles kõiges, ent samas siiski mitte. Ja kui sa siis viimaks mõistad, millega tegemist on, sa koged vaimustavat vabadusetunnet... tundeid ja mõtteid on sul palju, sest pilt ju puudub. See on leegitsev kirg ja vaimustus... kuni isa teeb juttu, et nad emaga on mõelnud. Vanaemaga arutanud. Aeg on minna. Minejaks muidugi ainult lapseohtu Helena, mitte terve perekond ja minek on lõunasse, väga kaugele lõunasse. 

See, kuidas Kinnunen on kirjeldanud Helena külmatunnet, just seda, kuidas see külmatunne algab ja liigub üle kogu keha seda just kui halvates. Halbade, aga no ikka kohe päris halbade uudiste kuulmist ei saa enam täpsemini kirjeldada. See tuli väga tuttav ette.

Seesuguseid liigutavaid, tabavaid detaile ja kirjeldusi on veelgi. Puhas kuld, nii autorilt kui ilmselt ka tõlkijalt. Näiteks seegi, kuis Helena, juba Helsingi erikoolis olles, hiilib öösel klassiruumi pimedatele mõeldud maakaardi juurde. Ühe noore ja segaduses inimhinge koduigatsus on nii hoomamatu, et tunda sõrmede all Lopotti küla, võib isegi omamoodi päästerõngana mõjuda. 
Tahaks Helenast veel ja veel rääkida, aga siis ma reedaks juba liiga palju.

"Mõned inimesed tekitavad seltskonnas pulbitseva atmosfääri, mäletavad peast anekdoote ja säravad koosviibimistel kõige eredamate tähtedena. Osku-sugused on jälle sellised, kes on oma parimas vormis nelja silma all. Nad süütavad sügiseses hämaruses väiksed küünlad ja lõhnavad kohaloleku, stabiilsuse ja pajaroogade järele. Nad avavad välisukse, kui teine pakase ja polaaröö käest koju tuleb. Nad ulatavad villased sokid ja küsivad, kas teeks õige üheskoos õhtusööki."

Tuomase elusaatus ei kujune tädi omast lihtsamaks ega õnnelikumaks. Ja mina, keda enamasti "need" teemad ei kõneta, pean tunnistama, et tea meeleheide ja piinad olid siiski väga nauditavalt paberile pandud. Ent ka temast ei saa ma liiga palju ette ära rääkida, sest nagu juba öeldud, kõik need lood ja arengud kerivad end tasapisi ja samm-sammult lahti. Liiga palju ette teades, võiksin röövida pool naudingust. 

Raske ja kurb, ent igat lehekülge lugemist väärt romaan. 

"On kahte sorti inimesi. Need, kes lahkuvad ja need, kes jäävad. Lahkujad igatsevad alati tagasi sinna, kust nad ennast lahti rebisid. Nad tulevad tagasi, räägivad elu iseäralikkusest ja loodavad samas, et paigale jääjad mitte kunagi ei muutu. Et nad püsivad alati täpselt sellised, kelle juurde võib tagasi tulla, et meenutada kadunud süütuse aegu. Kohale jäänud muutuvad nii aeglaselt, et nad ei pane muutust tähele. Ainult lahkunud märkavad külla tulles, et lapsepõlve enam pole. Elutoa tapeet on koltunud, vanemate meelekohtadesse on ilmunud halli, keele sõnadki on teised kui lapsepõlves. Ühed lahkuvad ja teised jäävad, mõlemad kadestavad teiseteise osa. Mõlemad igatsevad läinud aegu."

P.S. Aga et veidi helgema noodiga lõpetada, siis kõik peatükid on nimetatud fraasiga mõnest laulust. Iseenesest ei ole tegemist uudse või ainulaadse võttega, ent veidi lisarõõmu siiski. Kõik need pealkirjad on varustatud korralike joonealuste märkustega, nii et huvi korral võib lugemise taustaks neil lugudel kõlada lasta. Kuna tegemist on Soome lugudega, enamjaolt lisaks Eurovisiooni omadega, siis näiteks minule need ülearu tuttavad ei olnud, seega pisuke harivat momenti ka :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar