01 oktoober 2017

Portveinita Portos (21-23.09.2017)

Ooo, Portole mu hing jääb laulma hümni! Kui keegi paneks otselennu käima, ma hakkaks kaks korda aastas sinna käima. Vähemalt. Võib-olla rohkemgi. Ma arvasin esmalt, et Lissabon tegi mu ära, kuid tegelikult üha edasi põhja poole liikudes sain aru, et ilusam ja parem osa Portugalist on veel nägemata. Kusjuures ma olen niigi vaid murdosa sellest kõigest näinud, lisaks ei ole ma kindel, et septembri teine pool just see kõige ilusam aeg seal oleks. Ja ikkagi on Porto ja selle ümbrus võrratult kaunis ja hea. 

Aveirost Portosse taas rongiga, meie algne plaan juba Lissabonist rendiauto võtta muudkui nihkus edasi, sest rongiliiklus on tõepoolest hästi korraldatud, ülimalt lihtne ja tiheda graafikuga. Ja rongis näeb ju elu ka :) Mulle meeldis eriti üks ema-tütre tandem, tütar nii varastes kahekümnendates eluaastates, äärmiselt lopsakate kehavormidega ja äärmiselt napilt riides, viimseni lihvitud meigiga ja sitikmusta juuksepahmakaga. Kõik näis viimseni paigas olevat, samas rongi mahaistunult pidi ta taskupeegli ja mobiili abil veel kõik üle kontrollima. Tema ekstreemmõõtu rinnapartiid kaunistas ja rõhutas lumivalge ohtrate volangide ja satsidega õlgu paljastav pluus, mille volangid ta veel mitu korda ikka hoolikalt üle käis ja paika sättis. Seejärel viskas noor naine oma kaunid kuldpruunid jalad emale sülle ja too kukkus neid Nivea selle ülirasvase kreemiga võidma - nii armas hoolitsus :))))Kui see pühalik toiming tehtud, tiris ema kotist välja raamil oleva pooliku ristpistetöö ja hakkas hoopis tikkima. Porto liginedes hakkas tütar ülima põhjalikkusega endale pläru keerama (jah, Portugalis üsna sage pilt, ma panin tähele, mulle kui suitsuvõhikule uudne ja põnev vaatepilt), mille siis punaste huulte vahele valmis torkas, et vagunist välja astudes kohe süüdata.

Jah, juba sel hetkel ma armastasin Portot...

Mulle meeldib end lasta reisil pidevalt üllatada ja ootamatustega silmitsi seista. Minu õnneks sobib samasugune suhtumine ka minu reisikaaslasele. Portosse saabumise üllatuseks oli raudteejaam. Olin varem paaril korral guugeldades kohanud Campanha nime, Aveirost lahkudes vaksalisse jõudes sai aga kuidagi kogemata hoopis Sao Bentosse piletid võetud.  No kui see just riigi teises otsas ei ole, siis küllap vast sobib ikkagi....
Ja milline vaksal!!! (lubage mul siia siiski kolm hüüumärki panna:))










Mu vaimustus oli muidugi ennatlik, sest tegelikult vaksalist välja astudes jätkus ilu sinnagi, ka neid sini-valgeid käsitsi maalitud kahhelplaate.

 Ma ei tea, kohati meenutas Pariisi kuidagi, eriti mõned tänavad ja majad, kuid oluliselt mägisem muidugi :) Samas võrreldes Lissaboniga oli petlikum. Näiteks meie esimeste ööde majutuskohta minek oli selline esmapilgul süütult lauge jalutuskäik. Kuna tegemist oli võrdlemisi pika ja sirge tänavaga, siis ühel hetkel selja taha vaadates said alles aru, millist tõusu oled võtma asunud. Me võtsime seda tõusu otseloomulikult järjekindlalt jalgsi kogu aeg. Eks ikka selleks, et Portugali köök liiga tugevalt end mu kõhul ei kinnitaks. 


Portosse jõudes oli esimeseks asjaks, isegi enne hotelli minekut, teha tutvust alloleval pildil ilutseva roaga. Saage tuttavaks - Francesinha, ehk tõlkes väike prantslanna või midagi sellist. Nimi on ilus, väljanägemine vist mitte nii väga. Oma olemuselt suisa lihtlabane roog, suuresti kapis leiduvatest jääkidest kokku visatav, sest - ja ma nüüd tõepoolest üldistan, peensustesse laskumata - kahe saiaviilu susatakse mitut sorti lihalist kraami, vorsti, sinki, praelihalõike jms, otsa ohtralt juustu. Aga nagu ka juuresolevalt pildilt näha, siis saia on võrreldes lihakraamiga ikka päris vähe.  Roa erilisematest erilisemaks teeb aga just nimelt kaste, sest tegemist on õllekastmega. Õlle mittejoojana pean nentima, et kaste oli maitsev, eriti nii rohke liha juures, kuigi tõsi küll, eks ma seda õllemaitset ikka muidugi tundsin. 


Ja kuigi me enda arvates prantsatasime seda imesaia sööma täiesti juhuslikku ja suvalisse kohvikusse, siis sealt lahkudes avastasime, et olime sattunud sööma otse Porto kuulsaima turu Mercado de Bolhao väravasse. Turg ise eriti muljet ei avaldanud ausalt öeldes, ekstra selle külastaise pärast ei tasu võimelda, samas asub see siiski nii kesklinnas ja käidavas piirkonnas, et sealt möödudes, näiteks minnes Rua de Santa Catarina ostlemistänavale, võib sinn ju korraks pilgu heita.

Kui jutt juba toidule läks, siis Portot tuntakse ju eelkõige ikka portveini poolest. Mulle mekib portvein väga harva ja väga eriliselt timmitud söömaaja lõpetuseks pigem. Läkski kuidagi nii, et seekord Portos portveinini ei jõudnudki :) 
Mulle meeldisid aga need poed, nagu ka siin piltidel näha. Portos oli neid õige palju. Neis poodides on rikkalik portveinivalik, sekka ka natuke teisi vägijooke, eriti ahvatlevad on aga igasugused näkside letid: kuivikud-küpsikud, lahtiselt müüdavaid kümneid sorte pähklilisi, juustud, loomulikult rahvuslik uhkus soolatud ja kuivatatud tursk (bacalhau) mitmes variandis. Tursarümbad ripuvad uhkelt aukohal. Pakendatult pakuvad vaid silmailu, kuid lahtiselt tavalistes toidupoodides ergutavad haistmismeeli juba kohe sisenemisel. 






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar