08 oktoober 2017

Rapuntsli uni ja punased bussid


Rapuntslil oli tornis väga magus uni

Porto ajas mu veidi segadusse, mistõttu juhtus, et äsja naasnuna mängisin kaardid kohe ümber. Või algas kõik sellest, et mu plaanid öömajaga ei läinud nii nagu vaja. Portot viimasel hetkel reisikavva lülitades oli mul selge plaan, et peatumiseks sobiks just Castelo Santa Catarina - nii linnas ja nii armsalt maalähedane koht. Nõrk külg oli loomulikult, et nii viimasel tunnil ei hiilga see koht just kuigivõrd vabade tubadega. Nii ma siis Portosse saabumiseni kõik need kolm nädalat aina refreshisin vastavaid lehekülgi.  Kahjuks enamat kui kaks ööd ei õnnestunudki välja pigistada, üks öö uues osas ja teine vanas kindlusetornis. Täiesti erinevad ja isemoodi, aga mõnusad mõlemad.

Pesed aga hambaid... ja sülitad kesk lilleaasa :)








Seesuguste majutusasutuste levinud lisateenus on muidugi kõik pulmakorraldusega seonduv, kinnistul asuv kabel on absoluutne lisaboonus, maal pea iga suurema majapidamise juures olemas.

Sinna Castelosse võiks teinekordki minna, kuid oma õdusate aia- ja istumissoppidega, terrasside ja tornisalongidega on koht ise piisavalt armas, et ega sealt alla linna avastama minna ei olegi nii kerge. Kõike head ju korraga ei saa...
Ja kuigi mul oli hädapärast vaadatud välja ka ülejäänud öödeks ulualune, Portos siis, jõudsin ma castelos tõdemuseni, et linnamajutust sellel reisil enam ei soovi ja mingu need viimased ööd siis hoopis maapuhkuse tähe all. Mis tähendas, et Porto vaatamisega läks nüüd natuke kiireks. 




Neil kolmel pildil on aga see, mis mind Portos kadedaks tegi - hämmastavalt nutikas lahendus linnaplaneeringus või siis pigem arhitektuurilahendus. Väike, aga väga äge. See rohelise murulapiga kaetud (park?) on tegelikkuses ümbritsetud päris korralikust rahva- ja liiklusmelust, kuid sedavõrd oskuslikult seatud, et ümbritsev jääb mõnuga peitu. Roheline mõnuoaas keset pulseerivat linnaelu. Kusjuures selle all asub üldsegi ostuhullude paradiis :)

Ennelõunal oli seal võrdlemisi vaikne, mõned klõpsivad asiaadid, üks nii aktiivselt suudlev paarike, et oli korraks koguni hirm, et varsti hakkavad riided seljast lendama.

Päeva teises pooles sealt möödudes oli aga avanev vaatepilt sootuks teine - roheala oli tihedalt nautlejaid täis, neid oli üksi-kaksi ja kambakesti. Istuti, pikutati, loeti, söödi-joodi, hommikused suudlejad olid ehk järgmise etapini jõudnud...



Midagi oli sel reisil aga ka teisiti kui kunagi varem. Midagi, mida ma lubasin mitte kunagi teha :) Kadrioru hommikutel kardinaid valla lüües olen ma nii mõnigi kord sunnitud kiiremaid liigutusi tegema, et midagi ruttu endale peale heita, sest mööda vuravad punased bussid on nii parajalt täpse kõrgusega, et bussis teise korruse hõivanud fotohuvilised turistid  võivad hiljem kodus pilte üle vaatama hakates leida sealt midagi, mida nad teps mitte pole enda teada pildistanud. Hiljem, juba siivsalt riides olles, ma siis vaatan oma kohvitassi tagant neid bussitäisi... ja no ma ei tea, kogemuse pärast ehk korra ju võiks ehk...

See päev saabus Portos. Võib-olla on teie hulgas enamus juba ühes või teises linnas säherduse bussiga sõitnud - siis ärge edasi lugege. Kes aga ei ole, siis lubage endale võimalust kaaluda teisi alternatiive. Sest kui te ei ole just päris juhm, mingi spetsiifilise liikumispuudega või lihtsalt laisk, siis on see buss ikka võrdlemisi tüütu liikumisvahend. Ma ei tea, äkki see kehtib vaid Porto kohta ja mujal on selle bussiga liiklemine mugav ja lahe? Igatahes oli konkreetselt sellel firmal kaks marsruuti. Ma kujutasin ette, et istun jalg üle põlve, päike paitab palgeid ja tuul sasib juustes ja siis ma vaatan paremale ja vasembale, teen paar sujuvat klõpsu (ma olin seda ju Tallinnas teoreetiliselt nii palju õppinud), mõnes kohas astun maha, teisal jälle tagasi bussile ja ilgelt chill värk sõnaga.


Nüüd reaalsusest. Vähemalt Portos on kõigil bussidel ja erinevatel ringidel algus ja lõpp päris kesklinnas, kuigi nii on see vist kõikjal, ja lisaks osaliselt kattuva väikese tiiruga seal. "Väike tiir" on see vaid siin virtuaalsele paberile toksides, päriselus kulub selle ringi läbimiseks bussil ikka hea hulk aega, enamasti fooride taga. Ühel hetkel leiad, et teed mida iganes - kasvõi kõmbid need peatuste vahed jalgsi -, et ei peaks seda ringi enam kaasa tegema. Üleval istuda on võrdlemisi tore, vaate mõttes või nii, aga kui tahad üle serva alla kiigata, siis võib sõltuvalt asukohast mõnusaid heitgaasipahvakuid ninna ja silma visata. Päike on cool (oksüümoronid mulle meeldivad!), aga kui see sind ikka tundide viisi praeb, see on juba karm kogemus. Kõrvaklappidest mängitavad tuvustused kõlavad esmapilgul toredalt, kuid selles liikluskakofoonias läheb siiski palju kaduma. Nõrganärvilistele võiks ka ära mainida, et mägistel, käänulistel tänavatel on see kõrge bussi ukerdamine ja õõtsumine päris adrenaliinirohke elamus. Õnneks minu kõrvu muidugi ei ole jõudnud nende bussidega juhtunud õnnetusi ja seega ei teadnud ma seda osa ka peljata.
Aga muidugi, kui ühel hetkel kannad löövad tuld ja mägesid alistada ei jaksa, siis on mugav ikkagi bussis tagumikku laiaks istuda ja olgem ausad, et ega Vila Nova de Gaia või Musica Casani ikka jalgsi ei astu. Lihtsalt mulle tundub, et selleks, et sellest bussisõidust maksimumi võtta (nii et sa lähed ka peatustes maha ja tutvud sealsega, kasutad erinevaid koostöödiile toidukohtades, muuseumides jm) peab ikka paras entusiast olema :) Meie ei olnud.



Ribeira värvilised majad, natuke pipilikult segasummasuvilat meenutavad, kõrged, plaaditud, rohkeruuduliste akendega on mõnusad vaadata. Seal on tore jalutada ja siin-seal maha istuda ja oliivide ja juustuga maiustada. Osaliselt võib Ribeira maju ka hüppa peale-hüppa maha bussist vaadata, siis on vaade kõrgem ja avaram muidugi. Saab kiigata tuppa ja vaadata lähemalt, mis nöörile kuivama on riputatud :) Akendest vaatas muide vastu päris palju narivoodeid, mis viitab, et seal askeldab hostelilaadseid asutusi üksjagu. Vaade on neist tubadest (loe: naridelt) tõepoolest imeline. Ribeirast saab hea vaatepildi ka jõelt paadist. 








Lisaks bussile oli võimalik ka väike laevaretk teha. Ei midagi erilist oma sisult, ent vee peal on ikka ja alati hea olla, lahedam hingata ja eks vaated ka ilusad. Esimesel korral võimsa silla alt läbi libisedes on vägev tunne küll, järgmised sillad lähevad juba rahulikumalt :) Selle sama buss+paat pääsme sees oli ka üle jõe asuva portveini keldri külastus (need asuvad kohe Douro jõe kaldal, kõik kenasti ühes kobaras), kuid konkreetne asutus pidas üldse mingit erapidu sel päeval ja järgmisel päeval polnud meil jällegi viitsimist minna). Jäi siis ära. 


Majestic Cafe jäi meil koduteele, nii et selle välist sära saime imetleda vabalt. Sisse kohtade saamisega oli veidi keerulisem, kuigi me eriti ka ei tõmmelnud selle nimel, õues oli loomulikult vabu kohti. Võrdlemisi kena interjöör jah, kuid Portugalis paeluvad mind tunduvalt enam need nunnud nurgatagused pereärid või nende maapiirkonnas olevad vasted. 






Porto ehitab. Päriselt. Bussis istudes hoidis närvikõdi õhus selle pidev tornkraanade all seisma jäämine, teisiti ei olnud muidugi ka võimalik. Mõnusalt õõvastavad hetked :)
Kaks õhku jäänud küsimust, kui keegi teab vastata. Esiteks, need musta riietunud noored, kes täitsid kõik tänavad ja kirikuesised, kastidega alkot kaasas, näitsikutel sukad pikalt lõhki, kohati valjult skandeerimas... tudengid? Midagi muud? 
Teiseks, sillarinnatisel seisvad noormehed, või oli see sama noormees erinevatel päevadel. Kas see on sama nähtus, mis mõnel pool mujalgi, kus tüübid kerjavad/koguvad raha, andes lootust vettehüppeks (mida enamasti ei järgne)? Kuigi ma vist ei märganud, et raha oleks korjatud. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar