21 oktoober 2017

Tema nimi on jõgi. Douro jõgi.

Reisimuljed on seekord (kuigi ega see pole vist ka esimene kord) sedavõrd veninud, et ma loodan, et keda väga huvitab, see kasutab lahkesti silti "Portugal" ja võib siis ilma vahepealsete raamatupostitusteta järjest lugeda. 

Selle aja peale on muidugi ka minu ind otsas ja seepärast pikka juttu ei tee. Põhiliselt tahan ma tegelikult üht südamele panna - ka jõgi võib panna vaimustuma. Ma ei ole seni eriti jõeusku olnud, aga Douro keeras mu maailma pea peale. 

Vahemärkusena olgu öeldud, et Douro nii umbes 900 km pikk (sellest veidi enam kui 100 km on ühtlasi Hispaania ja Portugali piiriks), algab ilmselt juba Hispaaniast, kulgedes lääne suunal kuni suubub Atlandi ookeani. Sel teekonnal peab ta paratamatult läbima siis Portugali ka ja suudmes asubki Porto linn, millest juba varem siin juttu oli. Meie liikusime seekord siis vastuvoolu.

Jõgi, millel on arvestatav laevaliikus, armsad sadamad, mõnes kohas vist suisa midagi rannataolist, ja ohtralt kauneid vaateid, läheb igatahes minu jaoks arvestatava veekoguna nüüd arvesse :))) Piki jõge kulgedes on üks nunnum küla teises kinni, vaated hingematvad ja muidugi loodus. Paljud populaarsed mereääsed piirkonnad on ju juba võrdlemisi loodusvaesed.  



Mille ma endale tuleviku tarbeks tahan ära märkida - rong. Kuigi me siin seiklesime oma särtsaka Fiatiga, siis tegelikult jäi mul kripeldama ka rong. Vastu ootusi kulgeb siin raudtee suuresti veepiiril, nii et jõe põhjapoolsel kaldal ei pääse sageli autogi jõele nii lähedale. Rong on vist üldse kohalike seas populaarne transpordivahend, sest ka kõige pisemate vaksalite parklad olid tihedalt täis pargitud. Seega tagantjärele tarkus: vaadete poolest oleks olnud targem Lissabonist tulla autoga ja hoopis siinpool rongi kasuks otsustada. Teisalt sealne liiklus oleks muidugi aeganõudvam ikkagi olnud. 

Mõned vahvad või värvilised või karvased junnid ka, mida võõrsil ikka pildistama peab:) See on siis septembri lõpupoole loodus, ei oska arvatagi, mis seal veel kevadel kõik õitseb ja õilmitseb...












Tomatid. Kusagil suvalises võpsikus.

Nii üksik...


Nagu ma siin üks päev telerist nägin, siis Voldemar Kuslap on minust isegi suurem kalmuaedade fanatt :) Mina tegin oma "kohustusliku" tiiru Portugalis alles kusagil teispool Resendet. Kas pole neil seal fantastiline vaade? Iseasi palju nad seda hinnata oskavad ja nautida saavad...




Täna, mil Portugali põlengute tahm on vihmana juba me peale ära langenud, valged joped puhtaks pestud, meenus mulle üks reisil sõidu ajal klõpsatud pilt:

See ei olnud tegelikult üldse suur maa-ala kui nii võtta. Aga kui sa ei ole oma senises elus praktiliselt näinudki maastiku- või metsapõlengu tagajärgi, siis võrdlemisi kriipi oli ikkagi. Lõhn oli ka kahtlane. Ei tea, millal seal põles või kaua see kirbe ja hirmus hais püsib. Sõitsime ja kujutasime ette k u i d a s see oli... Maastik ei ole seal kergete killast, järskudel nõlvadel ei ole inimestel liikumiseks just palju võimalusi. Paljud sissesõiduteed olid sellised, et ma ei suutnud mõista kuidas seal rahuolekuski manööverdada on võimalik, saati siis veel kiiruga ja hädaolukorras! Karm.

Teedest rääkides, ega ma aru ei saa kuidas nad ka jäite korral liiklevad. Või noh, saan aru küll, sest meie veinita veinimõisa omanik kirjeldas (vist oli 2009. aasta) talve, mil sealmail lumi maapinda kattis. Olgu öeldud, et meie öömaja juurde läks õige lai tee, kummalgi pool meie pisikest rendi-Fianti oli oma paarkümmend sentimeetrit vaba ruumi, laia palju tahad. Igatahes ei saanud peremees autoga ülesmäge hästi minema. Ma ei mäleta enam, kas ta läks maja juurest kedagi appi kutsuma või midagi teele libedusetõrjeks tooma, aga igatahes maja juurest võis ta "nautida" vaatepilti kuis ta auto sujuvalt libises... libises... libises... ja siis järsakust alla kukkus. Tšaupakaa, eks ole.

Üks, mis oleks veidi enam eeltööd vajanud sel teekonnal, oli toit. Kõrvalises kohas ja aeglasemalt läbitavate vahemaade puhul ei pruugi vabalt kulgemise meetod siiski parimat tulemust anda, ma hoiatan. Teiseks sattus meie siinviibitud päevade hulka esmaspäev, mille kohta meid hoiatatigi, et siis on kõik head kohad kinni. Kolmandaks vana tuttav koguste probleem :))))) Lissaboni mõõde ei kehti kindlasti maapiirkonnas :) Nii ei õnnestunudki meil k o r d a g i siin õhtustama minna, sest iga päev läksime me suurema nälja kustutamiseks "kerget lõunat" sööma. Kuna paljud kohad pannakse pärastlõunal mõneks tunniks ka kinni, siis tuli seda alati kihku-kähku enne kella kukkumist teha. Loomulikult lõppes meie "kerge eine" alati üle söömisega, mistõttu ei suutnud mitte ükski vägi meid õhtul enam söögilaua taha ajada. Kui veel siia lisada, et käsi justkui iseenesest haaras ka poest võrratuid juustukerasid ja oliive, siis ei olnudki õhtusööki kuhugi panna enam.

(Meelde jätmiseks Restaurante de Tormes teiselpool jõge)

Allolev pilt on tehtud mingis suvalises sadamakõrtsus, kus mind ajas põhiliselt naerma ettekandja püüd ühildada minu soov "pokaal veini" ja kohalike keskmine tax "karahviniga minimaalselt pool liitrit näkku". Pilt on tehtud põhimõtteliselt hetkel, mil mul oli siit juba lõunasöögi kõrvale mõeldud kogus joodud....



Üks mõnusalt sürr lõuna kogemus oli veel. Jälle olime hädas, kus saada kiire ja kerge (sic!) lõuna. Usaldasime täielikult kellegi kohaliku soovitust ja asusime teele. Meie vaimusilmas oli pisike armas koht, küllap mingi pereresto, mis on lühikest aega lahti. Tee keerutas ja keerutas, üles-alla, üles-alla, ja lõpuks ainult üles. Asulad tulid ja läksid, viimaks kadusid viimasedki asulaäärsed majakesed. Siis sai tee otsa. Siis algas midagi uuesti, millest küll ei saanud päris täpselt aru, kas see oli mõeldud inimestele või oli mingi suvaline lambarada. Meie Fiat hakkas ka juba kahtlaselt puhisema ja popsuma, tema särtsakus oli lõpukorral. 
"Peab see vast väike ja tore koht olema!" õhkasime õnnelikult. 

Oli ta jee. Parkimisplats, selline kaubanduskeskuse parkla suurune, oli pilgeni autosid täis. Siin-seal siblis üksikuid inimesi, kes eranditult lille löödud. Pulmad? Sünnipäev? Ristsed? Käis peast läbi. Kuidagi tundus nii, et nad on kõik kirikust tulnud. Majja sisse astudes oli see samamoodi täis, jutusumin käis taevani, pisemad lapsed mängisid tagumikud taeva poole uurakil diivanil telefonides. Läbi häda leiti üks kahene laud, üks natukenegi inglist tönkav kelner ja seal meil siis suuremaks lamba söömiseks ka läks. Aga kogemusena oli see ikkagi äge. See oli pärapõrgus, meeletult ülerahvastatud, ilmselgelt kõik kohalikud ja meie nagu kaks valget varest seal keskel, saamata täpselt aru, kuhu olime sattunud.  



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar