20 oktoober 2017

Valu ja vaev

Jälle ilmus. Jälle vedasin koju. Igakord loodan ja ikka pean alla vanduma.
Ma küll närisin Ivanovi "Batüskaafi" läbi, aga... Selle kohta on tegelikult eesti keeles väga ropp ja väga täpne ütlemine olemas, aga ma ei taha seda siia siiski trükkida. Mõni raamat on lugejale valu ja vaev, aga tundub, et vähemasti autorile oli see puhas rõõm, aga nomaitia... ma ei ole kindel, et Ivanovile seesuguste tekstide tootmine eriline nauding saab olla. Kõige selles juures on tema stiil ka muutumatu, et ta ka ei väsi :) 
Igatahes ma olen seda vist varem juba öelnud, kuid pean kordama - see on nagu kõhulahtisus. Tuleb ja tuleb ja tuleb, ühtlaselt. Lõppu ei paista. Muutusi ei ole. Taani ja taanlaste kirjeldused veidi päästsid. 


Järgmise loetud raamatu kohta on ka keeruline midagi öelda, ent siin on süüdi ennekõike minu valed ootused. Aja loo sari üks neist sarjadest, mida ma üldiselt järjekindlalt loen. Sarjal on kindel joon ja sinna valitud autorid omas lahtris väga toredad. Ka valitud teemadele ei ole midagi ette heita. Seekord läks vist midagi kuskil valesti, sest nii autor - Linda Järve - kui ka teema - ajakiri "Noorus" - tõotasid tegelikult fantastilist duetti.

 Eelkõige tunnustan ma muidugi tehtud suurt tööd. Mälestused peab igatahes kirja panema ja kui vähegi võimalik, siis võiks need ka avaldada. "Nooruse" kui ühe märgilise ja populaarse ajakirja lugu on kahtlemata väärt talletamist, kuid antud ülesehituse puhul on see suunatud siiski väga kitsale sihtgrupile. Lakoonilise ja faktirikkana täidab ta oma kindlat ülesannet (väga hästi sealjuures!), kuid ei ole kindlasti ilukirjandus ja kuigivõrd nauditav lugemine. Seega näen ma siin peamiselt sisu ja sarja vastuolu, ei muud. 

Ja natuke jääb muidugi kripeldama, kui palju vahvaid, naljakaid või ajastule omaselt kentsakaid seiku jäi ilmselgelt kirja panemata. Kuhu need kadusid? Kes need kirjutab? Sest kuigi ma saan aru, et tooniandvaks oli kahtlemata punane bürokraatia ja peatoimetajana võis olla palju ahastuses juuste katkumist, siis midagi ilusat ja helget pidi ju ometigi olema...

1 kommentaar:

  1. Aitäh, Mae, "Nooruse loo" märkamise ja lugemise eest!
    Ma ei kipu ilukirjanikuks, olen ajakirjanik. Sellest, miks raamat niisuguseks kujunes, nagu see on, kirjutasin juba raamatu alguses selgitussõnades. Ilus ja helge oli minu jaoks eelkõige see, et meil oli nii palju noori ja vanu autoreid ja lugejaid, kõik need "Esimesed trükiproovid" ja palju muud, kes ja mis samuti selles raamatus on.

    VastaKustuta