06 november 2017

Eelmise nädala raputused

Suutmata päriselt eelmise nädala tempost toibuda ja sama hullu uue nädalaga rinda pista valan selle korraks hoopis blogipostitusse.

Esiteks jõudsin ma käsikirjaga mingisse staadiumisse (kuidagi teisiti ei saa seda vist nimetada :)) Muidugi tahaks siinkohal kasutada sõna valmis, aga seda see kohe kindlasti ei ole. Elu ise tuleb ju kogu aeg vahele, kas pole. Mul on vaja veel paar peatükki juurde teha, aga muus osas on siiski käes hetk, mil tõmmata pidurit ja seada enda jaoks piir. Sest vastasel juhul võiksin ma seda kirjutama jäädagi. Esimest korda olen ma üht lugu kirjutanud nagu... ehitaks legomaja või paneks puslet kokku. Mitte järjest, lineaarselt kulgedes, või kasvõi kronoloogiliselt, vaid tükike siia ja teine sinna ja siis veel kolmandassegi kohta. Ja kui kirjutada sel meetodil, siis võib lõpmatuseni täiendusi tegema jääda, seega enda pidurdamiseks saatsin hoopis teksti toimetajale ära, sest kui juba tema on tööle asunud, siis ma seda tekstiosa enam ei puutu :) Ideaalis muidugi :)))

Ühtlasi tähendab see ulmkeerulist aega, sest nagu minu puhul ikka, ei ole seda teksti seni keegi peale minu näinud. Toimetaja on seega ka esimene lugeja. Mis tähendab, et... rongi alla tahaks joosta :)

Teiseks, lõpule sai ka üks sisutoimetamisel olev tekst, mis on nüüd sellest seltskonnast siis viimane. Need kolm kirjutajat jõudsid minuni üsna samal ajal, igaüks kasvas südame külge omal moel, aga kasvasid nad igatahes kõik. Nüüd lõpule jõudev tekst oli neist vist keerulisim, mitmes mõttes. Emotsionaalselt raputas kuidagi läbi. 

Ja kui ma siis selle palavikulise lugemise peale laupäeva õhtul Estonia kontserdisaalis maandusin, kippus mul vägisi tukk peale. Hea muusika saatel on tegelikult väga hea uinuda :) Vokaalansambel "The Sixteen" suigutas imeliselt hästi Byrdi ja Pärdi saatel.


Pühapäev oli aga juba Tartu päralt. Päikesepaistes Tartu mõjus vastu ootusi helgelt, La Dolce Vita õigustas oma itaalia restorani tiitlit vähemasti selles osas, mis puudutas melu ja jutusuminat (teenindajad olid seal aga totaalselt segaduses), Kaubamaja Apollo on võrreldes minu viimase käiguga veidi kolinud ja oluliselt suuremaks muutunud. Kasemaa "Ajapüüdjat" ei ole just kuigi paljudes poodides müügil, Rahva Raamatus vist suisa üldse mitte, ja Tallinna raamatukogud on pidanud mõistlikuks seda vaid ühe eksemplari sisse võtta - terve Tallinna peale (!!!). 


Ma saan aru, et mõnel meist, kelle juured on Kokora kandis, on selle raamatuga erapoolik side ja ega see peagi laiemat lugejaskonda puudutama, aga tegelikult kirjutab Kasemaa nii võluvalt, nii puudutavalt, et ma võiksin iseenesest mis iganes suguvõsalugu tema sulest lugeda. Ja olgu siinkohal veel lisatud, et Kasemaa mõne aasta tagune tohutu menuk "Leskede kadunud maailm" jutustas põhimõtteliselt samast maanurgast, vist ka osaliselt samadest inimestest ja seda raamatut - just kontrollisin ja imestasin - on enamus Tallinna Keskraamatukogu harurmtk võtnud koguni kaks eksemplari sisse. "Leskede..." raamat on muide poelettidelt täielikult kadunud, kuigi ka see on üks neist vähestest raamatutest, mida tahaksin kodus riiulis näha. Nii et kui kellelgi kogub niisama toanurgas tolmu või isegi jalus ees on, siis võib mulle lahkesti pakkuda.

Aga Tartusse sõidu põhjuseks ei olnud loomulikult päike või söök (raamat natuke oli, kuigi oleks saanud ka veebipoest tellida), vaid "Laineid murdes" Vanemuise Sadamateatris.

 Ütlen kohe ära, et Lars von Trieri samanimelist filmi ma näinud ei ole, võrdlusmaterjal puudub. Tundub, et materjali on palju ja see on tohutult hea. Raamatu saaks siit vägeva ja väga mitmeplaanilise, Ühte lavatükki aga ei ole seda kõike võimalik ära mahutada, no ei ole. Tekkis päris huvi, et kas filmis suudeti kõik välja mängida...

Praegu jäi saalis istudes arusaamatuks Jani ja Bessi kokkusaamise motiiv. Ka ei lasknud teatri siivsad piirid nende suhte seksuaalset poolt piisavalt välja mängida, kuigi mulle näib, et just sellele nende suhe ja hilisemad haigusaegsed keerdkäigud paljuski üles ehitatud olid. Samas Bessi nõrgamõistuslikkus oli jällegi hästi välja joonistunud. 
Märksa suuremat kaalu anti loos hoopis äärmiselt suletud ja patriarhaalsele kogukonnale. See ehk isegi suudeti välja mängida. Kahjuks olen ma vist Laurimaad ja Kütsarit näinud liiga palju koomilistes osatäitmistes ja mul oli nende seekordset veidi tõsisemat ülesastumist keerulisem tõe pähe võtta.

Lavakujundus meeldis mulle aga kohe eriti! Nii nagu pildil näha, siis sellistest roostelaigulistest metallplaatidest/-luukidest lavakujundus koosneski. Ja need uksed suutsid edasi anda kõik vajalikud funktsioonid, olgu selleks kirik või haigla või naftaplatvorm või põrgu või kopterisse ronimine.

Uukkivi poolpaljalt kepslemine näikse õige populaarne olevat. Võin siin küll nüüd filmid ja teatrid segamini ajada, aga mulle endale tundub, et seda meest olen paljalt või poolpaljalt juba küllalt näinud. Samas, eks ta oma vanuseklassis on vist ka üks viimaseid heas vormis näitlejaid, nii et ju siis peab viimast võtma, ja kui vaja, siis tuleb teda teistessegi teatritesse välja laenata :)


2 kommentaari:

  1. Kui sa nüüd oma lugu mitte lineaarselt kulgedes kirja panid, siis kas sa kasutasid selleks mingit programmi või lihtsalt Word? Mul endal kasutusel Scriveneri prooviversioon aga üritan veel leida, mis teisi variante olemas on.

    VastaKustuta
  2. Ma pean tunnistama, et olen selles asjas veel vanamoodne ja selliseid abivahendeid pole omaks võtnud. Kui mul tuleb ikka kirjutamistuhin peale, siis ma ei viitsi uut programmi tundma õppima hakata, vaid lasen aga wordis näppudel valu anda :)

    VastaKustuta