27 november 2017

Pühapäeval Pegasuses



Olles maadelnud Rein Raua "Kella ja haamriga", mis mul kohe kuidagi edeneda ei tahtnud, läksin hoopis head luulet hea muusika saatel kuulama. Agan ei üllatanud, sest ta ju ongi väga hea. Loore Martmat võisin aga kuulata valge puhta lehena - äärmiselt sümpaatne. Luulet ei ole teadupärast just alati meeldiv kellegi esituses nautida. Sa võid kuulata, aga ei kuule. Aga seekord ma ka tegelikult kuulsin. Võrratu sisseelamisvõime. Georgi hääl on aga selline, et tühja sest luulest, pigem jääd häälevõrku kinni.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar