18 november 2017

"Svingerid"

Svingerid vaatasin ära juba eelmisel, sellel pööraselt tempokal nädalavahetusel. Mu tunded olid väga segased ja ma nagu ei tahtnudki midagi öelda. Et pole midagi öelda. See ei olnud ei hea ega halb, selline tubli keskmine tükk meelelahutust. 

Kohati oli naljakas küll, mõni stseen oli ka sutsu piinlik, no selles mõttes piinlik, et nagu punnitatud nalja koht. Eks ajuti oligi ka taotluslikku üle võlli mängimist, mis mulle isiklikult ei istu eriti. Kujutasin selgelt ette, et mõni 10aastane naeraks küll selle episoodi peale end ribadeks. Teisalt, olen ma vist ülekohtune, sest ma pean tunnistama, et rahvas kinosaalis HIRNUS. Sõna otseses mõttes. Mina naersin ka vahepeal, aga enamasti nende naerjate peale. Eriti tegi nalja, et nende naerjate hulgas oli ka üks meie sõber, kelle naer on äärmiselt...kuidas nüüd öeldagi...spetsiifiline.  Väga värvikalt lõbus.

Osatäitjate valik oli äärmiselt sümpaatne muidugi. Purde on lihtsalt püss, ilus nii naistele kui ka meestele vaadata. Anderson on jäänud ühesugustesse rollidesse kinni (selles pole muidugi tema süüdi, ma tean). Uuspõld oli kergelt stiilse, ent samas rahajõmmist tüübi rollis, ent ta on hakanud aasta-aastalt üha enam sümpatiseerima mulle. Reinold minu maitse ei ole, aga ta sobis sellesse kiimas halli hiirekese rolli üsna kenasti. Karpov on ennegi kahtlaseid friike mänginud, nii et taas harjumuspärane roll. Sama kehtib selle trio naispoole kohta, oli ta nüüd Novosjolova või mitte... Vist oli. No ja keda me siin filmis jälle nägime - loomulikult Uukkivi. Meie seltskonna arvamused lahknesid tema osas. Mehed leidsid, et ta ei olnud veenev, naised - ehk siis ainult mina - pidasid teda vägagi usutavaks. Ma nimetaks seda kastist-väljas-rolliks. Sest Uukkivi ja homondus ei käi nagu absoluutselt kokku ju. Aga ta oli kuradi äge pede, ma ütlen. Püksid olid tal seekord jalas (tegelikult korra oli siiski ka aluspükste väel ja kaameraobjektiiv sihtis ikka seda va strateegilist kohta), mida ei saa aga öelda Uuspõllu kohta, kellel ei olnud no kohe mitte midagi. (Üks kordki mõeldakse ka naiste peale, muidu on alati filmides mõni poolpaljas naine ringi jooksmas, aga mehi naljalt ei näidata.)

Selline pimeda ja sünge sügisõhtu kerge vahepala. Suurt ja sügavat elamust ei paku, aga aitab aega viita, kui peaks tarvidust olema selle järgi. Pärast eelmise öö pikale veninud teatriõhtut, mis lõppes kell 3 öösel ja enne masendavat teadmist, kell 4 ärkamisest, et lennujaama minna, oli paras kinos oma õrna olemisega tiksuda. Praegu mõtlen, et see on ju omamoodi kompliment filmile, sest ma ei jäänud kordagi magama.

P.S. Minu lemmiknaljad selles filmis olid seotud - üllatus-üllatus! - Puhjaga! Parim osa filmis, ma ütlen. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar