10 november 2017

"Tee ääres" Herman Bang

Ohohoo, Taani, mu arm! Mõni päev enne sinna minekut juhtuski täpselt näppu. Ehk siis sarjast naljakaid kokkusattumusi.
Esimesed leheküljed ma vaatasin, et ei saa kohe kuidagi minema. Ilmselt on süüdi ikkagi see, et viimasel ajal liiga palju kaasaegset kirjandust saab loetud - hüpe üle-eelmisesse sajandisse oli minu jaoks hetkel ikka väga ränk. Lisaks lajatati lugejale kohe alguses hirmus paljude tegelastega, keda anti edasi nappide kirjelduste, ent ohtra dialoogiga. Loo edenedes nihkus kese õnneks siiski ühele abielupaarile ja mina sain jälle ree peale. Suutsin end paigutada ilusale Taanimaale, täpsemalt koguni Jüütimaale, kõrvalisse maanurka, mille elu käis suuresti jaamaülema kodus ja rongiaegade taktis.

Ja siis läks juba õige ilusaks. Kui sul on võimalik silme ette manada leedripuu all unelemine, pöögimetsad, lõputud seltskondlikud istumised jms, siis pole ju elul viga. 
Ma ei tea, tabasin end korduvalt mõttelt, et huvitav, kas Oskar Luts võis seda omal ajal lugeda? Mingid pildid ja kirjeldused meenutasid kangesti "Sügist"... Mulle kangastusid need õmbleja-õeksed ja Kiir ja...

Lõpetame veidi nukravõitu tsitaadiga: 

"... väga palju võimalusi meil naistel ju tegelikult ei ole: esimesed kakskümmend viis aastat  oma elust tantsime ringi ja ootame oma pulmi - ja viimased kakskümmend viis aastat istume ja ootame oma matuseid."

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar