11 november 2017

(Teisitimõtleja) Vaba Lava


Lavastuse tutvustus lubas vananevat endist punkarit (ehk khm-hm... sisuliselt Uukkivi alias Munka ennast). Seda me saime jah, väga vihase, tusase, segadusse aetud tüübi näol. Mis oli minevikus, sellele etenduses eriti ei keskenduta (esmalt oli see üllatav, kuid pärast pakkus topeltrõõmu), aga mis on praegu, see on teraselt luubi alla võetud. Ja vot see oli mulle koht kergemat sorti jahmatuseks - oli tunne nagu oleks autor ja lavastaja Andri Luup meie hommikusöögilaua ääres sage külaline (tegelikult ei ole, võin kohe ära öelda). Ei ole end kunagi eriliseks punkariks või teisitimõtlejaks pidanud, kuid need mõtted ja tunded tulid kole sarnased ette. Lihtsalt jah... meie podiseme hommikul isekeskis või õhtul teleri ees rahulikult, vahel küll kõrgemate detsibellideni küündides, ent veel ei ole me raev nii suur, et silmad pealuust tahaks välja karata või sülge toa teise otsa lendaks. Mul Uukkivi osas oli küll kohati hirm, sest ta elas sellesse vihasse end ikka hirmsat moodi sisse. Teda vaadates-kuulates hakkas endal ka jube s... olla :) 

Uukkivi sisseelamine Aivo rolli pakkus siiski ka koomilisi hetki. Näiteks kui seesamune Aivo enne etendust - mis sisuliselt oli ikkagi juba etendus - võttis publiku rõivaid vastu. Tegi ta seda otse loomulikult juba Aivona, mis tähendas tõsiselt torssis vanameest. Keegi külastajatest kommenteeris hiljem istekohta otsides, et Uukkivil täna vist küll ei ole kõige parem tuju :))) Oli muudki rahvast segadusseajavat. Nimelt ei lähe kõnealune etendus sugugi traditsiooniliselt käima, kella kukkudes kohmitsevad kaks näitlejat alles garderoobi juures, sätivad ja tõstavad asju ringi, kooberdavad üle lava siia-sinna, käivad üldse pildilt ära jne. Selle peale kostus tagantpoolt kellegi sosin, et "tükk on vist liiga uus, korraldus neil küll alles lonkab"... :))))) Ma muidugi eeldan, et etenduse edenedes said mõlemad eelpool nimetet tüübid siiski aru, et nii just mõeldud oligi.

Kaks rõõmustavat aspekti veel. Me oleme kodus isekeskis sageli mõelnud, et kunst on üha enam suukorvistatud. Seda suurem oli rõõm Stockholmi doktorantuurist toodud vihaterapeudi (Mari Abel) üle. Minu varateismelisena läbi elatud suur Rootsi-vaimustus on kahjuks ammu asendunud mõrumeelse tõdemusega rootslaste pikast allakäigutrepist. Kogu oma poliitkorrektsuse ja überneutraalsusega on nad omaenda saasta sisse uppumas. Kahjuks ei leia seesugune vaatenurk just kuigi palju käsitlemist, ei kirjanduses, kunstis ega teatris. Seda meeldivam oli üllatus etenduse teises pooles, kus vaatajale konkreetse psühholoogi näol mängiti terve ühe riigi ja rahva olemus võrdlemisi kompaktselt maha.

Teine väga tuttav mõte lavastusest oli seotud tänaste noortega. Püütakse tõsta mässu ja protesteerida, kuid ollakse lõpuni segaduses, et kelle või mille vastu. Kokku saab sellest üks seosetu rapsimine ei muud. Pigem oleks tegemist justkui poosiga, see ei ole nende tegelik olemus või eluviis. Ja kõige selle juures võiks raha pealevool olla ikka ühtlane, soe tuba ja muud olmelised mugavused turvaliselt käeulatuses, siis on hea mässata ja "meelsust" näidata.  

Jutt läheb pikaks (ja uus etendus pressib täna õige varakult peale), seega ma ütlen veel lühidalt. Mulle meeldis, kuidas oli osatud suured teemad nende pisikeste eluliste seikade pealt välja mängida - kusagil kõrvalruumis bändiproovi tegevad noored, seesama viharavi jaoks määratud eluvõõras ja omadega ise puntras olev mimm, netipaketi müük telefoni teel jms. See oli konkreetne, lööv, ülimalt eluline ja nagu näha, siis tekitas publikus tohutult äratundmisrõõmu. Teiseks meeldis mulle loomulikult kahemõtteline dialoog ja mäng publikuga. Publiku taluvuspiiride kompamine on alati valus, aga põnev.


Hoolimata tõsistest ja väga murettekitavatest teemadest oli see õnneks ka kõva rahva naerutaja. Ega meist vähesed ju tahaksid pärast päevast päeva kestvat ängi minna õhtul teatrisse järjekordset musta masendust vaatama...

P.S. Vihaterapeudi sokifetiš oli mõnusalt pervo :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar