31 detsember 2017

Viimane otsake

Mulle meeldivad need aasta viimased tunnid, võtta aeg maha, istuda ja vaadata. Vaadata korraks tagasi. Liiga tihti ei peaks seda tegema, ent sel hetkel, kui lahkuvast aastast vaid sabajupp ukse vahelt paistmas, võib seda ometigi teha. Lausa peab. Ennekõike meeldib mul oma peas aasta läbi võtta, kuid kui kõrval on olulised kaasteelised, siis on seda tore ka üheskoos teha. 

Kell on veel poisike ja põhjalikumad kokkuvõtted alles ees, ent pooltunnike virtuaalseks tagasivaateks sai juba tehtud.
Mul jääb vaid nentida, et oli see vast aasta, rohkem kui hea. Aga mida muud ühelt korralikult kukeaastalt ikka oodata. Olgem siis tänulikud...

Nagu pisike kollaaž näitab, siis mere ja vee vastu ei saa. /räägib inimene, kes ei oska ujuda.../ Kõige ilusama kohana sai pildi keskele troonima hoopiski Öakse laiuke, mis kohe Soonlepa nurga taga peidus. Meresid sai pildile teisigi, kaugemal ja lähemal. Üllatusega märkan, et Bali ei mahtunudki kollaažile, küll aga on jõudnud siia nii Gili Trawangan kui ka Gili Meno. Tjah, vaatan nüüd seda pilti ja mõtlen, et häid inimesi ja kauneid kohti, vahvaid ettevõtmisi ja muidu tegemisi oli tegelikult ikka palju-palju rohkem, ei anna kõike kokku köita :)



Teile, mu head ja armsad, soovin meeleolukaid aasta viimaseid tunde, aga kõige enam ikka rõõmu, õnnestumisi ja häid teekaaslaseid uueks aastaks!

30 detsember 2017

Teatriaasta 2018

Teatriaasta tundub mulle juba enne kokku lugemist selline harju keskmine olevat. Rahul olen ometigi. Oli kindlasti kuid, mil ei saanudki teatrisse, ja neid, mil sai veidi rohkem. Erilisem oli nii mõnigi koht (Soonlepa!? WTF pleiss see veel on!?), materjal, konkreetne etleja...
Kokku tuli siiski vaid 15 nimetust, no olgu, oma õue peal sai üht asja siiski kaks korda vaadatud. Vähe, väga vähe, olen nördinud ja masenduses.

"Inimesed, kohad ja asjad" (Linnateater)
"Melujanu" (Linnateater)
"Figaro pulm" (Estonia)
"Macbeth" (Linnateater)
"Paradiis" (Von Krahl)
"Õhtu Kálmániga"(Vanemuine)
"Surnud hinged" (Linnateater)
"Aeg ja perekond Conway" (Linnateater)
"Mamma lood"
"Kuidas ma koera sõin" (VAT Teater) 2 korda
"Mees, kes ei teinud midagi" (NUKU)
"Viiuldaja katusel" (Estonia)
"Laineid murdes" (Vanemuine)
"Teisitimõtleja" (Vaba Lava)
"Armujook" ((Den Jyske Opera)
"Pärast proovi" (Filmimuuseum)

Vaatan seda nimekirja ja mõistan, et pole selle Linnateatriga lood ühti nii kehvad - saab küll, kui tahta. Kuigi korra sai vist koguni neid Rakverre vaatama mindud. Üllatusena tuleb, et siin pole midagi NO99lt... Olen nende koduka ilmselt hooletusse jätnud. Et siin Endlat ja Ugalat ei ole, see mind eriti imestama ei pane, sealt ei ole enam ammu midagi kõlbulikku tulnud ja viimaste asjade kohta tagasi kajav info ei anna lootust muutusteks :( Sellest on tegelikult äraütlemata kahju. Need on ju kaks linna, kuhu tegelikult oleks väga hõlbus minna, ja no tahaks ka muidugi. Viljandi teadagi, miks ja küllap seal Pärnuski oleks lisastiimuleid pikemaks kügelemiseks. Kahjuks aga teater ei soosis sääraseid visiite. Tehke midagi ometi!

Kui valida lõppenud aastast lemmikuid, siis sõnateatri vanast klassikast "Surnud hinged" (kui kellelgi peaks mingil põhjusel pileteid üle jääma, siis andke julgesti märku, mina läheks teist korda vaatama igatahes) ja uuemast "Teisitimõtleja". 

"Serafima ja Bogdan" Vahur Afanasjev


Milline rõõm lõpuks ometi ühest mahukast, põhjalikust, mitmeplaanilisest ja samas ka põnevast kodumaisest romaanist.

Peipsiveere ja vanausulistega ei seo mind miski, seega subjektiivset tõuget lugemiseks ei olnud. Siin ja seal teiste lugemishuviliste kurdetud mure, et olles lugenud "Minu Brüsselit", siis nagu ei tihata kõnealust raamatut kätte võtta, ei puudutanud mind samuti. Brüsselit lugesin küll kunagi, ent ausalt öeldes ei mäleta sellest midagi eriliselt halba. Nojah, ma ei mäleta tegelikult sellest üldse eriti midagi, aga olgem ausad, see ilmus õige ammu ju ka. Lihtsalt, Brüssel ise ei ole pälvinud minu poolehoidu ja sellest ka mu tuim suhtumine. 
Muud ma Afanasjevilt lugenud ei ole ja nii võisin puhta lehena koguka raamatu manu tormata.

Iga loetud leheküljega vasardas mul aina enam peas, et viimaks on "Tõele ja õigusele" väärikas kaaslane tekkinud. Võib-olla ehk veidi tempokam ja seebikalikum, ent sarnasus on siiski ilmne. Ja tegelikult ongi väikeste suletud kogukondade elu nagu Mehhiko seep, kuigi me mingis enesepetmise hoos vangutame võltsvagalt pead ja kinnitame, et midagi sellist ei saa küll võimalik olla ja juhtuda.

Üldse oli kogu see vanausuliste teema väga huvitav ja hariv. Põnev kombestik ja seosed usuga nauditavalt välja toodud. Minu jaoks uus ja üllatusega avastatud maailm.
Ja loomulikult jääb vaevama, millised lood ja mil määral on elust enesest maha viksitud ja kui palju autori lennuka fantaasia vili...? Igatahes on viis aastat tööd kena ja korraliku punkti saanud (sest ega järge ju vist siit välja pigista?). Ja ühtlasi on mul rõõm, et romaanivõistlus just sellise võidutöö sai. 

Te saite ju aru nüüd, kui väga ma soovitan seda lugeda :)  

P.S. Korrektuuri lugemisele oleks võinud veidi enam panustada ;)

29 detsember 2017

Raamatuaasta 2017


Lugemise mõttes oli keskmisest kesisem aasta. Arvestades aga, et suvekuudel lugesin vaid kahe käe sõrmede jagu raamatuid, siis polegi vast millegi üle kurta. Natuke sai ka ise kirjutatud-toimetatud, lisaks pole ka kõik reisid soosinud lugemist, niisiis... võib ikkagi rahul olla, ma leian.

Kõige kiiremaks ja usaldusväärsemaks statistika kogumise kohaks võiks minu puhul olla goodreads.com keskkond. Pakun, et kuskil 4-6 raamatut on sealt nimekirjast puudu, aga siiski... arvestamata puuduvaid raamatuid, on tänavu mu lugemislaualt läbi käinud 99 raamatut. Hetkel käsilolev "Serafima ja Bogdan" veel lisandumas. Seega 100 raamatut goodreadsi andmeil, 25 666 lehekülge.

Eelpool nimetet keskkonda uskudes olen ma äärmiselt lahke inimene (ise ka ei usu!) - hindele "5" olen hinnanud 31 raamatut. Seda on palju, väga palju, ma kinnitan. Praegu, kuid hiljem, on endalgi põnev vaadata, et mis mind siis sedamoodi loksutanud on. Minu suureks üllatuseks ei ole Põhjamaade romaani sarjast keegi lõppeval aastal siia jõudnud :( Teised, minu suured lemmikud sarjad on siiski vanaviisi esindatud. Minu-sarjast on siia jõudnud nt "Minu Okeaania" ja "Minu Iisrael", Loomingu Raamatukogust "Armastus", Punase raamatu sarjast "Väike inimene" ja "Henri Picki müsteerium", Moodsa aja sarjast "Perakülä".

Muust kodumaisest kraamist on pannud Mae lakke hüppama aga nt: "Šokolaadist prints", "Kes kardab Aafrikat, 2. osa", "Eesti suured armastuslood", "Eesti veri", "Neverland", "Nägemine on nähtamatu", "On nagu on", "Sinine mägi"... Jah, ja julgen juba täna öelda, et ka "Serafima ja Bogdan" saavad siin nimekirjas olema (kui just Afanasjev lõpus mingit äärmiselt ebaõnnestunud pööret ei kavatse ette võtta).

Põhjamaadest tuli ka hindele "5" hinnatud kraami: "Rahutud", "Kõike head, toriseja",  "Rootsi kuninga valge laev", "Astrid Lindgren. Päev nagu elu" jt.

Väga hea aasta, mulle tundub. Või olen ma lihtsalt ebaloomulikult lahke olnud. Sest tõepoolest, hindele "1" olen ma kõigest 5 raamatut hinnanud, neist üks on kohe kindlasti kehva tõlke/toimetamise süü.

Olen rahul. Tuld lugemisaastale 2018!




28 detsember 2017

"Maa, kus puudel pole varju" Katrina Kalda


Nooruke Katrina Kalda, ka järgmiseks Sofi Oksaneniks nimetatu, jätkab oma kolmandas eesti keelde tõlgitud romaanis talle omast õrnalt süngevõitu käekirja. See ei ole sedalaadi tume lugu, mida ei suudaks lugeda, ent veidi masendav on see kohati küll.

Me kõik tuleme oma lapsepõlvest, see on selge. Ja kuigi Kalda elu võiks kõigi eelduste kohaselt olla hetkel kenasti paigas, on igast tema romaanist ometigi aimata kaotatud lapsepõlvemaad. Kahes esimeses - "Eesti romaanis" ja "Jumalate aritmeetikas" - oli Eestimaa väga konkreetselt olemas. Autori jaoks oli see küllap mingi järk-järgult tagasi juurte juurde minemine. Oli nii eelmise sajandi 90ndate Eesti elu kompamist kui kaugemaidki aegu. Ühes romaanis oli peategelane, kes emaga Prantsusmaale emigreerudes maitses pagulaselu ja ajas samaaegselt oma eelkäijate jälgi. Vähemal või rohkemal määral viitab see kõik autori enda minevikule. Siin on peidus mingisugune otsimine, meenutamine, mäletamine, tervikliku pildi loomine. Seda põnevam tundus, et mis järgmiseks...

Järgmiseks on... üllatus. Kauni pealkirjaga "Maa, kus puudel pole varju" ei anna (vähemalt minu mäletamist mööda) sõnagagi aimu Eestist kui selgest geograafilisest punktist. Ka mitte Prantsusmaast. Ei peagi andma, sest ka tutvustus kinnitab, et tegemist on düstoopiaga. Olgu siinkohal öeldud, et kõige lühemalt selgitades tähendab see utoopia vastandit, fiktiivset ühiskonda, mida iseloomustab totalitarism ning rõhuvad sotsiaalse kontrolli vahendid. Düstoopiline romaan peaks seega liigituma ulme alla, mis teatavasti ei ole just minu ampluaa. Ag no... peab tunnistama, et ma suutsin lugeda küll. 

Esimene, ja ka peamine, mõte, mis mul lugedes tekkis - nüüd on Katrina Kalda pannud viimaks kokku "oma lood". Ehk siis midagi lapseeas pagulasena kogetust ja midagi ema/vanaema? juttudest vastu kajanud ENSV elust. See kõik on kokku keerutatud düstoopiliseks salatiks. Jah, küllap ma olen ülekohtune, küllap on ta tegelikult ju välja mõelnud täiesti uue, autori peas sündinud maailmakorralduse, ent liiga palju oli selles seda, mis tõi silme ette nähtud-kuuldud seigad mõnekümne aasta tagusest ajast. Vastukaaluks siis moodne linn, ühes kõigi oma võimalustega, mis võinuks ju olla 80ndate lõpu Eestist Prantsusmaale läinud lapse vaatenurk. Ei tea... igatahes minu peas keris selline pilt. 

Tasandiku elanikud teevad päevast päeva üksluist ja lõputut tööd, et toita Linna. Ka meil toodetu-kasvatatu rändas teiste avaruste poole... Infopuudus on meeletu, vaid napp ja valitud kirjasõna jõuab Tasandiku elanikeni. Toitu ja riiet napib. Inimesed püüavad varastada, kust ja mida aga annab. Talongimajandus. Igasugused olmetingimused on alla igasuguse normaalsuspiiri. Loomulikult on alati olemas need, kel rohkem võimu käes, antud juhul siis valvurid. Nemad võtavad mida ja keda tahes. Ka naisi. Lapsi arvatakse olevat üldse mõistlikum mitte kodus kasvatada, vaid nad selleks ettenähtud kohta ära anda. Ja nii aina edasi. Palju pisiasju, mis otsapidi kuskilt tuttavad olid. 

Selle kõige taustal oli mu eriliseks lemmikuks kolme põlvkonna naiste seast vanim, Sabine. Tõeline taimetark. See oli just kui kaudselt otsene vihje eestlastest maaemadele. Tema teadis, millisest taimest mille jaoks abi on, kuidas neid kasvatada, paljundada, millistega paremat huumust tekitada... Teadmised, mis veel paar põlve tagasi olid meil sündides emapiimaga kaasas ja mis praegu aina vähemaks, väikese huvigrupi pärusmaaks jäänud. Ent ühel päeval võiks neist teadmistest tõepoolest tolku olla...

Nii et vahelduseks väga omanäoline lugemine. Mõtlemapanev. Natuke nostalgiasegune, natuke hirmutav, natuke kurb, natuke päris...

Piilumisest


Ebapärlikarp kirjutas üks päev siin akendest. Ja ma tundsin kohe, et see on NII minu teema :) Aknad on mu nõrkus ja fetiš, päriselt.
Minu suhtumine akendesse, eriti nende katmisesse, on aastatega kardinaalselt muutunud. Lapsena ma elasin kusagil täielikus külakeskkonnas, kus ma tõepoolest ei mäleta, mis teema kardinatega oli. Kindlasti olid seal tihedad pitskardinad ees (kellel ei olnud 80ndatel, ah?), aga kas ka midagi tummisemat, ei mäleta. Ja ega seal kedagi suurt vahtimas vist ei olnud ka. Kui keegi tuligi kaugelt, siis nägi ju nagunii akende järgi ära, kas keegi on kodus ja mis sa siis ikka pimesikku mängid seal. Paar imelikku vanapoissi kindlasti oli küla peal, kes aeg-ajalt endale eksklusiivset meelelahutust lubasid ja kauneid naesterahvaid piiluma tulid, aga no hakkad sa selliste ullikestega pahandama või nende lõbu rikkuma :)

Linna tulles oli muidugi iseasi. Küllap siis esialgu ikka kõige paksemad ja tihedamad külgkardinad hangitud ka said. Umbes, et appi-appi, terve linn on ju akende taga ja kõik käivad ja vaatavad ja näevad (mida, ma küsin?!) Mingil hetkel olime me viiendal korrusel oma eluga ja seal kohe kindlasti mingit vajadust kardinate järele ei olnud. Ma kahtlustan, et me kasutasimegi vaid eriti terava õhtupäikese kaitseks midagi ajuti. Sealt edasi algaski mu allakäik kardinate osas.




Aknafetiš sai alguse Taanist, kus tõepoolest kardinatesse totaalselt lõdva randmega suhtutakse. Magamistubadel vist on mingid pimendavad rulood, ent kõigi muude ruumide varjamisse suhtutakse loominguliselt. Ja ma jumaldasin väikeste linnade vanalinna tänavatel õhtuti jalutamist ja kiikamist. No te näete ju isegi, et ma olen oma blogi nimegi sellest ajendatult võtnud :) See ei olnud selline keel ripakil ilge lõustaga akna taga passimine, vaid just mingi üldise fooni tabamine, nautimine. Et sa kõnnid ja siis on need säravad aknaruudud, sa näed perekondi askeldamas ümber laua ja köögis ja kogunemas ja küünlaid süütamas ja veini valamas ja... need olid kui hetkeklõpsud, kaunilt välja joonistunud maalid. Võib-olla kui oleks tundide kaupa ühe ja sama akna taga passinud, siis ei olekski seal mingit meeliülendavat idülli olnud, ent just see hetk, see klõps, mis möödudes mällu sai söövitatud, see oli oluline.

Kusagilt sealt tuli ka teadmine, et ega me ju oma kodu nelja seina vahel ei tee midagi sellist, mida teisedki ei teeks. Et milleks siis see kohutav konspiratiivsus ja maskeraad? Kui oleks aina paksud külgkardinad ja seal vahel ehk sentimeetrine piluke, küllap siis tekiks ka kiusatus pikemalt piiluma jääda. Aga kui sul on lage aknapind, kõik õieli ja avali, no mis sa seal siis ikka keel ripakil pikalt piidled, viskad pilgu ja astud edasi.

Kui ma astusin oma esimesse abiellu, siis juhtus sageli, et aknad olid kõik lagedad ja abikaasa koju tulles asus kardinaid siis usinasti alla laskma. Mulle tundus, et meie elu oli niigi peopesal, et mis see mõni tund õhtust varjutamist enam ikka aitab. Edasine elu ongi läinud juba võrdlemisi ilma varjamiseta. Tulid paar kolmandat korrust, kus kardinad tundusid tõsiselt üleliigsed. Midagi ju vahel ehk tõesti paistis, aga no ega ma nüüd nii hirmus ka ole, et vaadata ei kannataks.



Tõeline väljanäitus on muidugi praegu. Ma olen vist juba maininud neid kahekordseid punaseid busse, pilusilmseid fotokatega turiste ja teisi lõbusaid tüüpe, kes igal võimalikul hetkel tänaval luuravad. Sellega siiski harjub. Ka liiklust on akna all parasjagu. Suvalisel ajal käib see kõik kiiresti, ent tööpäeva lõptunnil, kusagil kella 17-18 vahel kipuvad tekkima tiguaeglaselt venivad ummikud, mil mõni auto seisab akna all ikka paar minutit. Ja oleks vaid auto, ka mõni tramm jääb siia toppama. Kuidagi on see sattunud olema ühtlasi ka see aeg, mil ma köögis toimetan (kus ma mitte kunagi kardinaid ette ei lase), ja ma toimetan just akna all. Seega vaatavad igavlevad juhid mind ja mina neid. Võib-olla ma näin nende jaoks omamoodi kentsakas, ikkagi oma koduses olekus ja kuidagi suvaline, samas ega nad ise kuigipalju targemana mõju. Iga jumala õhtu passivad ja seisavad, kulgevad punktist A punkti B, samas kui mina võin juba valmistada või nautida midagi maitsvat või lihtsalt neid kloune seal autoroolis vastu vahtida.

Natuke ma siiski olen püüdnud neile põnevust pakkuda. Kuna kõik aknad on ühes maja küljes, ehk siis tänava poole, siis on tekkinud komme osad aknad katta ja osad mitte. Lihtsalt nii on kujunenud. Mistõttu läbi korteri marssides on see nagu elektrikatkestusega film - ühest aknast paistab paljas tüdruk, siis kaob, siis paistab, siis kaob...



Kõige enam saab mind nautida ilmselt vastasmaja. Nii palju kui seal neid nautlejaid üldse on. Ega mina naudin ju neid samamoodi. Naabrivalvena olen ma äärmiselt kõva käsi kusjuures. Ja ka kõik see, mis toimub üle tänava pargis, see on mulle valla. Või trammiteel...

Nii et aknad mulle meeldivad. Hoidke teiegi oma aknad valla linnarahvale :)

Ah jaa, kõige värskem pilt Viljandi vanalinna aknast (loe: akendest). Selline oligi, Taani järelmõjudega. Siin sai nii riideid vahetatud, magatud, söödud, oldud, nauditud... Kõigile imetella ja ometi täitsa elus veel.



27 detsember 2017

Sharmist Litsmetsani

Olin seekord puhkusele minnes enam kui rahul. Mitte ühtegi pooleliolevat töökohustust. Ka ei olnud plaani ühtegi reisilugu kirjutada, seega ei mingit märkmete tegemise vajadust. Lisaks olime mõlemad käinud juba Egiptimaal, seega ei olnud ka vajadust ahnitseda kokku erinevaid ekskursioone ja kõike vaadata, vaadata, vaadata... Jube rahulik. Arvutit kaasas ei olnud, telefoni puhul olime valmis, et wifi pigem olematu kui olemas, seega päriselt puhkus. Tõsi, egiptlased kuramused arenevad liiga hoogsalt, wifi oli liigagi olemas, õnneks siiski mitte kõikjal. 
Täielik rahu.


Nii oligi plaanis puhata. Päriselt. Magad, kaua torust tuleb - üldiselt 06:30ni, sest siis läks valgeks.  Siis süüa, kuniks jaksu on. Eriti kaua ei olnud, kell 09:30 olime ikkagi juba basseini veerel. Tugevamad võimlesid, nõrgemad limpsisid veini ja lugesid raamatuid. Kell 13 lähed sööma, sööd, kaua jaksad. No kaua sa ikka jaksad. Siis väike siesta, teed silmad lahti, juba pime. Baaris dringid, õhtusöök, jälle baar ja õhtune programm. Magama. Ja nii seitse päeva ühtepanu. Ammu ei ole olnud sellist reisi, et lähed ja kõik on paigas. Öömaja otsima ei pea, väljasõite samuti mitte, söögimuret ei ole. Täielik spagetistumine lollidemaal.


Hotell tundus lihtne ja normaljok. Tagasiteel lennukil kuulsime pealt 4tärni tüüpide jutte oma peldikhotellidest (just nii nad nimetasidki), jotsi kerjamistest, rättide pihta panemistest, siis saime aru, et meil oli siiski kõik okei. Egipti minnes pead vaimu valmis panema hullemaks. Parimat ei saa kunagi, natuke midagi ehk siiski. Võrreldes minu eelmise sealkäiguga oli muutunud nii mõndagi. Vene keel on nüüd kõikjal. Ka sind peetakse suure tõenäosusega venelaseks, veidi harvem leedukaks. Teenindajatest mõned olid päris häpid, kui said aru, et ma eelistan suhelda inglise keeles.

Eelmisest korrast mäletasin pidevat jootraha teemat. No see oli nagu aamen kirikus, jube tüütu kogu aeg meeles pidada ja parajat raha kaasas kanda. Seekord ei tahtnud keegi ja paaril esimesel korral, kui nagu endale tundus, et tekkis olukord, kus ehk peaks raha välja otsima, siis oli teenindaja see, kes juba eos taolise mõtte peletas ja vehkat tegi.

Minu suurim hirm enne minekut, venelased, andis õrnalt tunda vaid lennujaamas, ent pärast oli kõik suhteliselt rahulik ja viisakas. Hotellis olid jah valdavalt venelased ja ukrainlased, ent joomist, räuskamist, tuusamist ei olnud. Ja milline rahu, ei mingit ülerahvastatust, mis veel viimati tundus olevat Sharmi kõige paremini iseloomustav omadussõna. Mine või varsti jälle.



Küll lumevaeses, ent siiski jäises ja hilisöises Tallinnas koju laekumine päädis teadagi millega. Tõbise staatust rahumeeli "nautida" kaua ei saanud - pühadeaegseis autovoorides tuli teele asuda lõunaosariikide poole. Selle teekonna nael oli auto, millest möödusime - selle tagumine iste oli, ma ei liialda!, laeni kingipakke täis laotud.

Viljandi oli veidi märg ja lopane, aga ikkagi valge maaga. Kassisaba kenasti valgustatud. Fellin kui soe ja keskne oaas pilgeni rahvast täis.


Teine rõõm oli meie väikese armsa Eestimaa ilmaolude kontrast. Mustast Tallinnast asusime teele, kuid pühad lõpetasime Lõuna-Eesti kirgasvalgete kuplite vahel ja -14 kraadiga. Kuna minu üks lemmikutest kohanimedest oli kiviviske kaugusel, siis loomulikult võtsin oma viimsed terviseriismed kokku ja pidin ikka seal ka ära käima :)


26 detsember 2017

"Plokipoiss: isa, poeg ja autism" Keith Stuart


Romaanina kerge ja hea lugemine. Peategelaseks on mees ja ses osas on mehe vaatenurk ju õige põnev avastada. Tõsi, tegemist on nö moodsa mehega, ehk teisisõnu igavese supinahaga. Üsna ärritav tegelane, kaasaegne mömm. Ta sureb pidevalt juba pelgalt mõttest, et jälle tuleb poeg paariks tunniks kuhugi viia või temaga koos aega veeta, või - hoidku taevas! - kooli vastu minna. Omadega puntras mehi on hakanud raamatutes üllatavalt sageli esinema, ajastu märk ilmselt...

Autistliku poja osa oli samuti huvitav, natuke elust enesest tuttav, pidev pinge ja noateral käimine hoidis ka lugejas põnevust. Arvutimängud paraku minu teema ei ole ja see oli ka põhjus, miks nii kaua raamatuga venitasin. Kasutasin sedapuhku testlugejat :) Kui sain kinnitust, et "Minecrafti" asjadest annab täitsa end läbi närida, siis alles julgesin ette võtta.

Eks selles suhtesilla loomises mingi mängu abil on kindlasti oma tõetera sees, ei vaidlegi vastu. Aga mind veidi ärritas, et see nii puhtalt ühte väravasse kommertstekst oli. Saan aru, et autor ka päriselus valdab teemat ja on palju kirjutanud arvutimängudest ja vastavate firmade heaks töötanud. Selles mõttes oleks ta võinud kuidagi peenemalt oma müügiteksti romaani sisse põimida.

Boonuseks palju vaimukaid metafoore.

25 detsember 2017

"Nääps" Christine Dwyer Hickey


Häbiväärselt lahja tähelepanu osaliseks saanud raamat. Aga ega ma süüdista muidugi. Ma ise vaatasin ammu seda raamatut kapi peal ilutsevas virnas. Ei julgenud lugeda, päriselt. Lapsed, palju lapsi, alkohol, palju alkoholi. Või umbes nii ma ridade vahelt ja seest välja lugesin. Ja siis ma kujutasin ette üht üdini sünget lugemist, mille jaoks sobivat hetke ei paistnud ega paistnud. Lõpuks julgesingi alles puhkusereisile kaasa võtta, et mis iganes nende kaante vahel ka siis juhtuma hakkab, siis päike ja soojus ja hea seltskond ehk kompenseerivad kogu masendust kuubis. 

Tegelikkus on kordades leebem. Või nojah, oma sünged momendid seal ju on, kõik see koledus, mida me paljulapselises ja veidi pudeli poole kummuli peres ette kujutame, ent siiski on ka palju helget "Nääpsus". Kogu lugu on peamiselt Nääpsu vaatevinklist antud. Lapse vaatenurk aga, teadupärast, on väga omamoodi ja õpetlik. Väga-väga haarav ja kiiresti edenev lugemine, paar tundi ja raamat on neelatud. 

Lisaboonuseks on muidugi kaotliiklik Iirimaa. Nunnade juhitav internaatkool, kuhu Nääps läheb. Või tema erivajadustega õde, kelle Jumal on andnud neile erilise kingitusena, nende perekonna selleks välja valinud jpm. 
 Väga hea ja valus raamat, aga ma tõepoolest julgen seda soovitada.

24 detsember 2017

"Kas te armastate Brahmsi..." F. Sagan

Teine katsetus Saganiga. Juba hakkab mingi mulje tekkima. Temas on midagi, midagi, mis võtab lugejal natist kinni ja ei lase lahti. Samas... ta triivib ikka ja aina mingites pealmistes kihtides just nagu, ta ei lähe nende, oma olemuselt väga põnevate, karakterite sisse. Minu jaoks vähemalt mitte piisavalt. Ma ei arva, et tal ei olnud selleks piisavalt oskusi ja annet, aga küllap oli päris elu ise kogu aeg risti ja põiki ees, see on see kirjutavate inimeste pidev ahvatlus - kumba elu elada? Kas seda paberi peal toimuvat, mis on kuratlikult põnev ja mänguline ja piiritu, või siiski seda reaalset, kus saad samuti ise lavastaja olla... Äkki Sagan oli ka pidevalt dilemma ees?
Siinne armukolmnurk - vist siiski nelinurk - on kõik nii ühtviisi mökud, et vajanuks veidike värvi juurde. Praegu jäid nad kuhugi ühele tasandile kõik kinni ja keegi ei erinenud teisest mitte ühegi sümpaatse omaduse poolest. 
Pealkiri on aga taas hea ju :) Mis näitab järjekordselt, et hea pealkirjaga on mind lihtne ära petta... Saganiga tegin lõpparve nüüd.

23 detsember 2017

"Kurbus kummaline tunne" F. Sagan

Üldiselt sammun ma järjekindlalt uudiskirjanduse radadel, ent vahel õnneks siiski eksin kuhugi kaugemasse minevikku ka. Sagani leidsin enda jaoks alles äsja, täiesti juhuslikult, kellegi blogist (Tilda?). Kui jätta kõrvale, et see on äärmiselt sobimatu kaanekujundusega raamat, siis kõik muu oli just nimelt minu teetassike. Ah jaa, kahetsusväärselt lühike on see romaanike muidugi ka.

Igatahes. Tänasel päeval ei kergita me enam kulmugi, kui kuskilt metsade vahelt (või pigem küll magalarajooni labürintide vahelt) kargab välja mõni lapskirjanik. Paljud neist just enneolematu menu ja populaarsuse osaliseks saavad, on iseasi, aga midagi siiski. Kui nüüd mõelda, et Sagan oli "Kurbus kummaline tunne" (kas pole vaimustav pealkiri?!) ilmumise ajal vist napilt 18-aastane ja see kõik juhtus millalgi iidamast-aadamast 1950ndatel, siis see on küll vägev saavutus. Selle eelneva valguses oleks mõistlik oma ootused veidi allapoole tirida. Tohutut elukogemust ja maailmatarkust siit vastu ei vaata, vaatab hoopis veidi laisk ja säravalt argine päikeseküllas kulgemine Lõuna-Prantsusmaa puhkusevillas. Juba võis tähelepanelik lugeja näha esimesi vihjeid, m i k s mulle see lugu meeldis :) Pillav, ärahellitatud, samas julm rikaste ja ilusate võitlusareen, millele lubab vaid viivuks pilku heita noor tütarlaps, kes on oma esimese tõsisema suvearmastuse künnisel. 
Lehekülgi on liiga vähe, et looga süvitsi minna, pinnapealsus jääb lõpuni saatma. Aga laiseldes ise lugemise ajal tundide kaupa basseini veeres, siis see nagu ei häirinudki mind. Lugeja astus lihtsalt korraks ilusate maailma... ja tuli sealt sama targalt välja.
Loen siin, et Sagan on väga kõva tädi olnud. Põletas küünalt mõlemast otsast ja elas gaas põhjas algusest lõpuni. Lõpp muidugi eriti ilus ei olnud. Tekkis kohe soov teisi tema tekste lugeda (etteruttavalt olgu öeldud, et see ei olnud minu kõige õnnestunum mõte).

Bali

Balist on varsti juba aasta möödas ja siinsed lugejad on kõik mu muljed ja meenutused kevadsuvel ka lugemiseks juba saanud. Kohati ehk liigagi pikalt ja põhjalikult. Kes soovib oluliselt lühemat ja põgusat pilguheitu, siis värskes (jaanuarikuu number) Eesti Naises on see olemas.



22 detsember 2017

"Tappa prostatavähk" Onu Bella

Onu Bella on ilmselt omamoodi kroonimata pervokunn. Mis omakorda tähendab, et nõrgemad tüübid käiksid meelsamini temast kaarega mööda ja ei puutuks teda, tugevamad tüübid aga - sõltumata oma sümpaatiast või antipaatiast - tahavad siiski teada, et mida ta nüüd jälle korda saatis. Et natuke on pervo, aga samas põnev ju ka. 

Üldjoontes mulle tema kirjanikutalent näis sobivat. Ta on vajadusel võimeline verbaalselt žongleerima ja ka eneseirooniat paistab tal jaguvat. Asjadest räägib otse, millest nii sageli on ju vajaka. Raamatu sihtgrupp ei ole ainult otseselt eesnäärmevähiga kokku puutunud inimesed, vaid laias laastus on huvitav ka teistel lugeda.

Kui nüüd veidi norida... Veidike tarbetut segadust tekitas raamatu mina-tegelase maskeering. Esimese osa alguses tundus see korraks olevat Onu Bella ise, siis raamatu lõpuni kodanik Palling, teise osa puhul valdavalt jälle nagu autor, ja siis viimasel leheküljel jälle see topakas Pallingu nimeline tegelane. Võib-olla mulle oleks meeldinud mingi konkreetsus ilukirjanduse ja dokumentaalloo osas. Kuigi samas ma möönan, et see Võhma teemaline nö road trip oli igati vaimustav ja vägagi naljakas. Lihtsalt nii kohutavalt eluline, sest noh... võhmakaid piisavalt näinuna oli seal mõnusat äratundmist kuhjaga (mitte konkreetsete isikute osas, vaid just nimelt eredate tüpaažide ja olustiku kirjelduste näol). Kust üldse Onu Bellal need teadmised, ma küsin?!

Ma tean, et raamatusõprade hulgas on üksjagu neid, kes roppuste suhtes nulltolerantsi omavad. Seepärast pean vajalikuks neid hoiatada, et vägisõnadega autor tagasi just ei hoia. Mina tean ka nii mõndagi "rumalat" või siis väga elulist sõna, mõned neist koguni meeldivad mulle ja mõne kasutusega patustan ka ise aeg-ajalt, ent pean tunnistama, et üksikud neist olid siin tõepoolest veidi liiga korduvkasutatud ja... kunstlikult ekspluateeritud, ütleme siis nii. Näiteks. Tundmata küll isiklikult autori abikaasat ja olles valmis temast kõike uskuma, mõjub siiski veidi kahtlaselt, et nimetet paar istub õhtul koduse söögilaua ääres ja kiirnuudleid sisse vohmides arutleb, et küll on türastunult head nuudlid, hetke pärast kiidab ka teine osapool takka, et on jah türastunult head. Ja nii mitmelgi korral :) Halloooo, seda on ikka väheke palju, kas pole?

Igatahes, mis ma öelda tahtsin. Siit saab teada võrdlemisi palju eesnäärmevähi, selle ravi ja opijärgse elu võimalikkuse kohta. Aga mitte ainult - ka ülevaate Võhma värvikast elust, tegemistest filmi "Päevad, mis ajasid segadusse" võtteplatsil, pealinna odavtoidukohtade hingeelust jms. Minu lemmikstseeniks jääb aga vist ikkagi hamba väljatõmbamise lugu. Onu Bella avastas nimelt opile eelnenud nädalavahetusel infomaterjale lugedes ilmselge tõe, et mingi pealtnäha tähtsusetu põletikulise hambatüüka pärast võib tema elulise tähtsusega prostatalõikus suure tõenäosusega tuksi minna ja asus käepäraste vahenditega olukorda parandama. Kõik need humoorikad ettevalmistused, olulise oskusteabe tudeerimine, abikaasa stoilised kommentaarid kõrvaltoast jms ajas paratamatult naerma. 

14 detsember 2017

Kus kõik käivad, aga keegi ei tunnista seda...

Haige reisilektüür sai seekord kokku... 

Lisaks passin veel raamatukoguprogrammis, sest täna on ilmselgelt see päev, mil laenutusse tuleb Õnnepalu. Raamatukgutüdrukutel on täpselt 20 minutit aega pärast tööpäeva algust, et see laenutusse anda ja minul täpselt 10 minutit aega, et sinna joosta, siis jõuaksin veel lennukile ka.
Küünte närimise koht.

13 detsember 2017

"Sinine mägi" Eva Koff


Hea romaani tunnuseks võiks olla, et see pakub väga erinevatele sihtgruppidele naudingut, ma mõtlen. "Sinine mägi" on selle hea näide. Ei ole küll lõpuni kindel, kuid mulle tundub, et lembekate austajad ehk leiavad ka siit oma. Need, kes armastavad ajaga mängimist (mina-mina! tahaks hõigata), nendele on oma maiuspala. Vähe sellest, et siin vaadeldakse kolme eri põlvkonna naisi, on omakorda ka iga kõnealuse naise liin löödud kronoloogiliselt segamini. Kui lugeda raamatut väga pika perioodi jooksul, siis võib see veidi segadust külvata, ent mind ei häirinud kordagi.
Romaani - ikka selle hea romaani - puhul meeldib mulle, kui sisse tuuakse mõni spetsiifiline ja soovitavalt minu jaoks natuke uudne valdkond. Siin oli selleks konkreetselt kaks teemat: meditsiiniline pool, mis suisa kahel erineval ajastul kajastatud, ja teiseks üks fanaatiline Aaviku keeleuuendustes kümbleja noormees.

Seoses noormehega oli mul ka omamoodi déjà-vu hetk. Alul olin segaduses, et kuidas saab mul ühest raamatus verbaalselt kujutatud olengust nii selge äratundmishetk tekkida, ent mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga välja ma mõtlesin. Mina, suur Mothanderi talendi austaja, olen loomulikult kõiki tema maakeelde ümber pandud raamatuid täie naudinguga lugenud. Ja tõepoolest on ta kord kirjeldanud üht Toompeal aset leidnud pidu, mille puhul eriliselt mainis läbi plangu sisse tehtud värava tülikat pidusse minekut.
Ent see polnud veel kõik. Mothander - minu mäletamist mööda, mul pole hetkel seda raamatut käepärast - jutustas ka sulnist suve (augusti?)ööst, kuidas seltskond valgus välja terrassile, kust avanes vaade linnale. Mul on mingil põhjusel ka kujutlus, mis majast konkreetselt jutt käis, kuid ma pole kindel, kas lugesin seda tollest raamatust või mõtlesin ise välja :)
Kuid hoolimata mu kalli Mothanderi kuritarvitamisest mulle see raamat siiski meeldis. Isegi väga. Ja nagu näoraamatus juba mainitud sai, siis ootan põnevusega, mida pakub selle sama romaanivõistluse võitnud töö ("Serafima ja Bogdan" Afanasjevilt), "Sinine mägi" oli nimelt II koha vääriliseks hinnatud.

11 detsember 2017

"Mehetapja / Süütu / Vari


Tulin just kinost. Kärdlast. Kino nimi ei ole ametlikult muidugi Kärdla, vist Hiiumaa Kino või midagi sarnast. Ammu ei olnud käinud, viimati "Novembrit" vaatamas. Ja nüüd võite ette kujutada, mida ma tunda võisin, kui algas film. Samasuguses must-valge-hallis võtmes, räsitud, raagus, sünge, müütilismüstiline... Siis oli kaadris Rea Lest. Jälle. Siis Jörgen Lest. Jälle. Siis Katariina Unt. Jälle. Kusjuures nad näevad üsna samasugused välja kui "Novembriski". Ent sellega kogu see segadus ka õnneks lõppes. 

Edasi oli puhas nauding. Esimene ja teine lugu olid nii võimsad, et ma end eriti kogudagi ei suutnud. Need pikad ja sugestiivsed kaadrid imesid vaataja endasse. Eestimaa süngus kogu oma ilus oli kuidagi kole äkki ja suurelt mu ees. Ja noore naise ehe meeleheide. Risttee. Kaasa mängimine. Ise olemine. Võitlus.

Kolmas lugu oli juba kraad segasem. Kõik ei jõudnudki minuni, aga eks ma ole ka ehk liiga harju keskmine vaataja. Kohati liiga diip siis, ütleme nii. Lisaks muidugi tagumikutunnetus, sest pea kaks ja pool tundi ühel kohal istumist ei ole teps mitte kerge. Isegi teatris lastakse vahepeal puhvetisse. Nii et mine sa võta kinni, kummas see asi oli. Aga eks ta veidi segane ja tänapäevaselt keeruline oli, see lugu kokku. 

Aga kaadrid ja mitmedki võtted olid ülivinged.

Rohkemat ei räägi, lühikese ja üldise sisutuvustuse panen siia - kui ahvatleb, siis on õige mõte minna ja ise üle vaadata.


"Mehetapja" on 19. sajandi keskkonnas jutustatud lugu noorikust Maarast (Rea Lest), kes abiellub traditsioonide kohaselt isa valitud mehega. Pulma eelõhtul saabub külapoiss Saska (Jörgen Lest) Maara aida ukse taha, et nad koos põgeneksid, kuid uks jääb suletuks. Seepeale lõhub Saska Maara isakoju viiva silla, kuid kosilane jõuab ikkagi kohale ja pulmad peetakse. Pulmaööl võtab Maara aga hobuse ja läheb Saskat otsima.
"Süütu" tegevus toimub Teise Maailmasõja järgses Eestis. Peategelane Elina (Rea Lest) on noor väljasaadetud ingerlanna, kes elab koos vanaemaga ja töötab söekaevanduses. Kui hakkavad levima jutud ingerlaste võimalikust edasisaatmisest, saab Elina kaks pääsemist lubavat pakkumist. Ta valib fiktiivse abielu kohaliku noormehe Heinoga (Risto Vaidla) ja jääb paigale, kuid võimuorganid hakkavad nõudma tõestust nende kooselu ehedusest.
Kaasajal või arhetüüpses sürreaalsuses aset leidev "Vari" on noore naise Luna Lee teekonna lugu. Ta kirjutab oma käele ema telefoninumbri ja lahkub kodust. Teel kohtub Luna Lee rekajuhi, näitlejatepaari ja jumalasulasega, kes viib ta esmalt sõbra juurde baari ning seejärel pühakotta. Samal ajal kogunevad inimesed mereranda päikesevarjutust jälgima.

10 detsember 2017

"Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti" Jaak Jõerüüt

Novellid meeldisid mulle enam kui see lühike romaanijupike. Pealkiri on siiski täistabamus!

Novellidest mitmed olid siiski täiesti elulised ja seepärast kunstiliskirjanduslik nauding jäi saamata. Ma täpsustan, need teemad olid varem kajastatud ja tuttavad, ehk seetõttu ei suutnud ma neid õiges võtmes lugeda. Mõni seik oli tuttav ilmselt JJ enda sulest, mõni teine VL lugudest. Eriti muidugi see ving ja hala väikese riigi madalapalgalise saadiku raskest elust. Kui see laoti letti "Varjuteatris", võisin teatud mööndustega sellega leppida, ent sama laul jälle ja jälle... no ma ei tea. Iga koduta - ka ajutise, renditud, viletsa - jäämine on alati ootamatu ja valus ja tõotab rohkelt sekeldusi. See on tülikas nii kodus kui ka võõrsil. Ka finantsiliselt on see sageli keeruline. Ma ei arva, et iga kodueestlanegi saab (piltlikult väljendudes) jalaga unelmate elamispinna ukse lahti lüüa ja rahapaki lõdva randmega lauale virutada. Pakun, et õige vähesed saavad nii toimida. Või siis see pesumaja/keemilise puhastuse/triikimise teema... Neid ameteid, kus keskmisest korrektsem väljanägemine on oluline, on mitmeid, kahjuks ei ole paljudel neistki olmelised küsimused hõlpsasti korraldatavad. See ongi elu praktiline pool, millega oleme sunnitud tegelema, elades samal ajal edasi oma töö-, pere-, era- ja mis iganes muud elu. Ega kellelegi ei koputata õlale, et kuule mees, sa jääd korterist ilma ja triiksärke pead ka ise pesema, et võta end vahepeal nüüd töölt vabaks, lahenda oma probleemid ja kui elu jälle rööpas, tule siis tagasi. 
Kui tuleb veel mõni raamat, kus selle üle kaeblemine jätkub, siis ma vajan vererõhualandajat, ausalt.

Autori suhted isaga meenuvad mulle ka kuskilt varasemast kirjatükist, küllap mingist eluloolisest. Seekord põimitud novelliks. Saan aru, et see okas on kõvasti hinges kinni. 

Poska novell pakkus loomulikult meeldivat äratundmist, seda puhtalt subjektiivsetel põhjustel. Alates esimestest lausetest oli mul reaalne pilt silme, sest autorit kohtan ma sageli tõepoolest sellel trajektooril. Poska monument, eriti selle poolik, kivisse raiutud samm, elavdab minugi mõttelendu. Paberile need mõtted veel jõudnud ei ole muidugi, ei jõua ka.

09 detsember 2017

"Maakera kuklapoolel" Bill Bryson


Põhjalik ja muhe ja Brysonile omaselt teravkeelne ja -meelne, ent jah... eelduseks on ikkagi ka lugeja sügavam huvi Austraalia vastu. Mul see kahjuks tänini puudub ja seepärast jäi elamus lahjaks. Ma lihtsalt niiiii väga ei tahtnud lugeda sellest kontinendist, aga samas tahtsin Brysoni lopsakat teksti. Puhtalt minu kiiks, eks ole. Aga kellel on ees reis, tööelu, õpingud, abielu vms pöörane plaan seoses Austraalia või austraallastega, siis igatahes (meeldivalt!) kohustuslik lektüür, teisi raamatuid polegi sel teemal vaja.

08 detsember 2017

"Nägemine on nähtamatu" Eduard Tüür

Hirmus hea ja minulik lektüür!

Aga ma alustan kaugemalt. Minult küsitakse nii mõnigi kord, et mille järgi või kuidas ma valin, mida lugeda. Ilmunud raamatud ei ole mingi eriline saladus, kuid ma saan aru, et nende hulk on tõepoolest liiga pöörane, et eeltööta lihtsalt midagi haarata. Nii ma siis aeg-ajalt viskangi pilgu peale Rahva Raamatu veebipoele või mõne lemmikuma kirjastuse kodukale, mõni kirjastus saadab otse meilile järgmisel kuul ilmuvate raamatute nimekirja. Muud imet ei olegi. Mõned sarjad on juba hinge pugenud ja neis ilmunud uusi asju haaran peaaegu pimesi: Põhjamaade romaan, Punane raamat, Moodne aeg (viimasel ajal küll vist liiga moodsaks muutuv), Minu-sari, Aja lugu jt. Mõne üksiku pärli leian ka teiste raamatuhullude blogist. Siis on veel eelistused riigiti, skandiaavlased esireas loomulikult :) Ja siis on mõned välistavad tegurid - krimkad, ulme, prostad lembekad ja enamus elulugusid. 

Ja siis jääb käputäis kogemata või naljakaid teid pidi minuni jõudnud raamatuid. Kõnealuse raamatuga läks just nimelt niimoodi kentsakalt. Asi algas vist Õnnepalu raamatu esikal, kus ma juhtusin pealt kuulma, kui Sauter tutvustas päevakangelasele üht karvast meest. Minu jaoks tundmatu nii mees ise kui ka tema nimi. Esitluse lõpus laekus sinna ka mu kaaslane, kes jäi samuti seda karvast meest vaatama ja küsis minult - kes ma ju kõike alati tean! -, kes too on. Ma siis sain teadjalt ühmata, et Eduard Tüür, noh umbes, et kuidas sa ei tea, kõik ju teavad, mina niisamuti. Sinnapaika see jäigi. Natuke hiljem sattus mulle end reklaamima näoraamatus järjekordne raamatuesitlus, eespool nimetet mehe autorlusega. Raamatu pealkiri oli õige imelik, meelde ei jäänudki ja kuna kuupäev ka ei sobinud, siis asi ants ja unustatud.
Küllap midagi ikka kripeldama jäi, sest kuna tutvustuses oli mainitud, et ka varem on midagi ilmunud, siis ma muidugi pidin asja kohe uurima. No ja siis nägin seda raamatukaant ja olingi tehtud. Kusjuures üsna niru reklaam ja sisututvustus on sellel "Nägemine on nähtamatu" raamatul, seda ma küll ütlen. Minust oli see seni täiesti mööda läinud. Oleks ju nüüdki läinud, ent tänama pean siis esmalt Õnnepalu, kelle esitlus oli, seejärel Sauterit, kes täitsa suvaliselt mis iganes põhjusel möödaminnes Tüüri tutvustas ja siis muidugi minu uudishimulikku loomust ja siis ka Herkki Erich Merilat, kes on esikaane kujundanud.
Nii palju sellest teekonnast. Juhus on pime, nagu minust targemad ikka öelda on tavatsenud.

Raamatust aga ikka ka, eks ole. Ainus puudus: õudselt vigu ja kohati segased lausekonstruktsioonid. Muus osas aga aboluutselt võrratu ja minu maitsele kenasti passiv. Ei puhas memuaristika, ei puhas reisikirjandus, mõlemat on aga mõnuga ja koos loovad sobiliku sümbioosi. Lood on paraja pikkusega, põhimõtteliselt eraldiseisvad laastukesed, tihtipeale vaimuka puändiga või muheda huumoriga pikitud. Korraga palju ei taha, aga paar lookest päeva lõpetuseks ideaalne maiuspala, šokolaadi asemel või nii. 
Autor ise tundub palju käinud ja palju näinud, sõnaga laia silmaringiga tüüp, ja seda kumab ka igast loost. Omaette väärtusena tahaksin esile tõsta tema suhet tütrega, kelle teravmeelseid tähelepanekuid ja mõttearendusi on siin-seal samuti väljatoodud. 
Õige natuke meenutas oma stiililt ehk teist minu suurt lemmikut - Kalev Kesküla "Elu sumedusest". Viimane oli küll rohkem töödeldud-toimetatud, "Nägemine on nähtamatu" on ehk rabedam, aga olemust see ei muuda.
Kui mind nüüd petetud ei ole, siis mulle tundub, et "Mamma Engalandi miraaž" võiks samast ooperist olla. Kui nii, siis mul on jälle põhjust rõõmusatada :)

Igatahes häbiväärselt tagaplaanile jäänud raamat, millest on hirmus vähe juttu veebiavarustes olnud ja mille lugemiseta oleksin ma kolm korda vaesem. 

07 detsember 2017

Vihula mõis


Talv siia hästi ju tulla ei tahtnud, seega oli paras hetk Vihulasse seda otsima minna. Leidsin küll. Maa valge ja talvetunne kohe südames. Üleüldse hakkab mingi muster vist tekkima. Spaa võrdub jõulud ja jõulud võrdub spaa. Kevadsuvisel ajal sinna tõesti mul asja pole olnud, siis on väljaski tore, milleks veel seinte vahele end peita. Sügis tuleb aga alati sellise kapakuga, et ei jõua veel plaane tegemagi hakata, ja siis ongi juba jõulud ukse ees. Nii et jõulupuu ja -muusikaga need spaad enamasti mällu sööbivadki.

Vihula plussiks (teistpidi ka miinuseks) on kogu mõisakompleksi suurus ja hoonete arvukus. Tekitab väga mõnusa ja privaatse olemise kui külastajad ei ole kõik ühte suurde kombinaati topitud. Kuigi ega talvisel hooajal ja nädala sees ei ole ülerahvastatust muidugi ka karta :) Samas tähendab seesugune killustatus ka logistilisi ebamugavusi, kui me mõtleme hoolitsuste, basseini, restorani vms peale. Minu jaoks uudne kogemus. Samas võimalus eksootiliseks õhtuseks läbi lume basseinist tuppa jooksmiseks :) Kõige tülikam ongi ehk see massaažist tulek. Hästi mugav on lihtsalt hommikumantlis mööda koridore tuppa kõmpida, nüüd aga pead vammused selga ajama (õlise ihu peale!) ja kuumaks muditud luud-kondid külma kätte vedama. 

Massöör oli aga võrratu. Kahjuks ei taibanud nime küsida. Igatahes Rakverest käib ja seal on tal vist ka mingi (oma?) salong olemas. Mõne päeva pärast on ta ise Taimaale puhkusele minemas. Kui keegi siinkäijatest juhtub pilti kokku panema, siis võiks meid kasvõi eesnimega kostitada, teaks siis vähemalt tööandjalegi teda kiita. 
Kogu spaamajandus oli seal üldse selline mõnusalt rahulik ja lõõgastav ja hubane. Ei lastud hoolitsuste ajal Elmari tümakat ega Kuku Raadio uudiseid, ei olnud massaaži ajal operatsioonisaali valgustust ega muud jama. Pisiasjad, ent hirmus tähtsad.

Üheöine spaapuhkus pole aga muidugi mingi puhkus. Tagasi koju jõudes vajusin jalapealt Okasroosikese unne. Ja hakkasin uut puhkust ootama.

P.S. Pärast eelmise hooaja lõpupoole kõrberuudulise tagumise kehaosaga Grand Rose´st lahkumist olen ma aurusaunade ja nende teiste pisikiviruuduliste soojade istmete osas maru paranoiline, ent Vihulas läks selles osas äpardusteta :)

06 detsember 2017

Mikita ja kukeseened

Raamatuesitluste tempo on kohe-kohe haripunkti jõudmas. Ikkagi jõulud ju. Juba lähevad loosi ka päevased kellaajad. Jaanuaris ilmselt vahin lakke ja nokin nina. Või siis loen silmad punased kõiki neid ilmunud üllitisi.

Mikita esitlused on selles osas põnevad, et... need on natuke nagu intrigeerivad. Häbelikkohmetu autor, talle omase sissepoole muigega pajatab ja austajannad kuulavad toomaslungelikult (Lunge silmade mittepilgutamine on tõesti laia kuulsusega, sest leidis mainimist ka pühapäeval Reigo Ahven Trio kontserdil KUMUs...kes millega kuulsaks saab, eks ole).
Outila, Kass ja muidugi Ahven isiklikult...Kass ja Ahven ühel laval kõlab muidugi kitmetähenduslikult

Küsimusi sedapuhku palju esitatud, vist ainult kaks. Esimene oli nii pika formuleeringuga, et ma ei suutnud mõttelõnga jälgida. Teise esitas üks tädi, kel oli tablett võtmata jäänud. Aga see-eest oli hirmus tore. See oli ka tegelikult pikk küsimus, aga ma võin lühikokkuvõtte teha. Austaja oli lugenud kõiki raamatuid, hullunult vaimustunud, tunnistas koguni enda armumist autotisse (kujutage siinkohal Mikita nägu, kes nägi niigi välja nagu tahaks sealt toolist põgeneda ja nüüd siis veel selline statement, ta kahvatas ja õhetas üheaegselt). Kuni siis viimase raamatu lõpuosas olevat Mikita väitnud umbes midagi sellist, et ega õnneks ei olegi rohkem tarvis kui armastavat naist (või midagi sinnakanti) ja siis see naisterahvas olevat plaksuga raamatu kinni löönud ja vihastanud. No ta kujutas vist ette, et raamatud on kõik otse ja ainult naislugejatele kirjutatud ja mis mõttes on armastav naine kõik, mis tarvis?! 
"Andunud fänn" teiste seas trügimas
Mina ootan loomulikult "Kukeseene..." raamatut raamatukokku ja seega pole veel lugenud. Ootan aga kindlasti huviga. Mikita räägib ju õigetest asjadest ja tore, et keegigi eestlasi ja eestlust kiidab. Teisalt ma muidugi kardan, et ta on jäänud ühte teemasse ja kindlasse vaatenurka kinni. Aga eks paistab...

04 detsember 2017

"Väike inimene" Jelizaveta Aleksandrova-Zorina


Ma ei saa seda raamatut kergekäeliselt igaühele soovitada, ent ma olen veendunud, et leidub inimesi, keda see võiks kõnetada. Vene elu oma ilus ja valus, polaarjoone tagune keset taigat laiutav hall-hall tehaselinnake, kus kehtivad taigaseadused. Tõeline perifeeria. Nii mõneski mõttes väikese inimmutrikese masendavalt veniv elu, mis igal sammul põrkub kuritegeliku süsteemi ja korruptantidega... ent millises mahlases keeles! Ma ei julge mõeldagi, kui hea see tekst veel vene keeles olla võib, kuid ka hiljuti lahkunud Jüri Ojamaa tõlge pani mind nii mõndagi kuldset mõttetera või tabavat kirjeldust uuesti üle lugema.
Kusjuures tegemist on väga noore autoriga, mis teksti lugedes ei meenu aga kordagi.

Mõned suvalised nopped:

"Provintsis on üksindus vaikne nagu sosin selja taga, aga pealinnas virutab vastu pead nagu röövel kaikaga ja karjub kõrva tuhande häälega; naiste üksindus on külm nagu tühi voodi ja meeste oma on külm nagu vanapoisi õhtusöök. Üksildusel justkui inimeselgi on oma iga: nooruses on ta nutune nagu seinale kriibitud armastusluule ning vanaduses torisev ja põdur."

---
"Väikese linna ühetaolises elurütmis tardub inimene nagu kärbes merevaigus. Siin armastatakse habemega anekdoote, mis jäävad hammaste külge kinni nagu mullune moos, riided kantakse auklikuks ning aastast aastasse loetakse ühtesid ja samu raamatuid, rõõmustades, et süžee ei muutu ja finaal on ette teada. Provintsis ei vanane ajalehed nagu naisedki, siin ei lähe miski moest ära, sest keegi ei järgi moodi, ja iga homne päev sarnaneb eilsega nagu kaks tilka vett. "
---

"Ta vaatas seda vastu valgust, mudis ja nuusutas, otsekui oleks võinud trükivärvi ja postiteekonna lõhna järgi teada saada, mis sinna kirjutatud oli, ning mõtles, et inimene ongi kiri, mille on kirjutanud teadmata kes ja saatnud juhuslikule aadressile. Veab, kui keegi selle lahti teeb ja läbi loeb, kuid enamik kirju jääb lebama roostes postkastidesse, mis on tuubil täis ajalehti ja reklaami, ja nii ei saadagi teada, kellele kirjad olid määratud."
Tabavamalt annab alles öelda...

01 detsember 2017

Nõukaaeg sobinuks mulle imehästi

See järjekord muidugi kahvatub Linnateatri virtuaaljärtsi kõrval


Kui ma tulin suurde linna, tundus mulle esimestel kuudel, et mul on võimatu selgeks saada siinne elukorraldus, eriti selle kõige olulisemad komponendid: raamatud ja teater. Raamatukoguasjandus võttis pea aasta jagu aega - ma olin permanentses raamatunäljas, kohati käisin vanast harjumusest endiselt Viljandist laenutamas :) Nüüd ma juba tean, kuidas asjad siin käivad. Valdavalt saan näpud taha päris uhiuutele, alles laenutusse jõudvatele raamatutele. Parematel päevadel püüan need kinni siitsamast Kadrioru raamatukogust, mõni teine kord aga ei riski ja kalkuleerin jooksu pealt, millises haruraamatukogus saan suurima noosi värsketest üllitistest. 
Täna oli taas see hommik, mil ma teadsin, et tuleb mõnus ports uusimat kraami. Seega värskendasin veebilehitsejat nii mis kole.

Juhtumisi on täna ka kuu esimene päev. Teadjad teavad, et siis tulevad kell 11(samal kellaajal avatakse ka raamatukogud, mitte et füüsiliselt ukse taha peaks passima minema, aga üldiselt hakatakse uusi raamatuid programmis laenutamiseks laduma ikka tööajal ju)  müüki Linnateatri järgmise kuu piletid. Detsember on erandlik, siis pannakse lisaks jaanuarikuule ka veebruar müüki. Esmalt teed eeltöö, et mis on nähtud ja mis mitte. Siis töötad läbi, mida neist nägemata etendustest üldse tahaksid vaadata. Seejärel klapitad kuupäevad oma kalendriga. Siis paned prioriteedid paika, ikka et mis on esimene ja mis teine ja mis kolmas valik. Siis hakkad piletilevis minuteid ja sekundeid lugema. Lisaks teed seda kahe mehe ja kahe arvutiga.

Reegel on, et see etendus, mida punkt kell 11 ostma hakkad, selle ka saad. Teist valikut enam teha ei jõua. Ajaliselt. Nii et kahest arvutist kahekesi tehes on lootust kahele etedusele pääsmed saada. Ei ole isegi vahet, kas teha seda piletilevisse sisse logituna või mitte. Süsteem jookseb kokku ikkagi. Kui siis kumbki on ühe etenduse pääsmed paika saanud, tuleb valida teine etendus. Nüüd paneb programm su järjekorda, ütleb et ooteaeg on alla 57 minuti. Superluks! Tegelikult ei pea kartma, et istud järgmised 57 minutit ootel, kuskil poole tunni kandis saabub esimene laine, kus mõnele etendusele mõned kohad siiski vabaks on jäänud. Kujutan ette, et põhjuseid on mitmeid - mõni paneb kogemata kinni rohkem kohti kui peaks, teine küll paneb kinni, aga maksmiseni ei jõua jms põhjused. Müügisüsteem hoiab neid ju mingi aja (kirjade järgi 15 min) veel kinni. Ühel hetkel siis midagi veel vabaneb. Nii õnnestus, higisena ja rampväsinuna, kella 12ks veel kolmandale etendusele küüned taha saada. 
Kergendusohe. Mi-da-gi-gi.

Lisaks hakkas taevast mingit kleepuvat ollust alla vajuma. Valgust ja päikest tahaks. Minimaalsete lennutundide kaugusel ja imeodavalt. Pakkumisi on igasuguseid, aga ühel hetkel tekib ikkagi hasart, tahad või mitte. Kuigi otsustad minna suvalisel kuupäeval ja mingile viimase hetke variandile, siis pea kalkuleerib, millisel kuupäeval see olla võiks. Aga kes garanteerib, et siis mingi erivinge pakkumine üldse on? Ja siis paned juba peas paika piiri, millest üle ei ole mõtet maksta. Ja siis sead tingimusi hotellile. Mis tähendab, et refreshid nagu segane kindlate reisibüroode kodukaid, või mis kodukaid - tänapäeval on kõikse värskem info ikka näoraamatus ju. 

Kella viieks õhtul oled väsinud ja pühid saunalinaga otsmikult higimulle. On see vast päev, ütleks Melker Soolavaresel, kui peaks samamoodi jantima.