10 detsember 2017

"Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti" Jaak Jõerüüt

Novellid meeldisid mulle enam kui see lühike romaanijupike. Pealkiri on siiski täistabamus!

Novellidest mitmed olid siiski täiesti elulised ja seepärast kunstiliskirjanduslik nauding jäi saamata. Ma täpsustan, need teemad olid varem kajastatud ja tuttavad, ehk seetõttu ei suutnud ma neid õiges võtmes lugeda. Mõni seik oli tuttav ilmselt JJ enda sulest, mõni teine VL lugudest. Eriti muidugi see ving ja hala väikese riigi madalapalgalise saadiku raskest elust. Kui see laoti letti "Varjuteatris", võisin teatud mööndustega sellega leppida, ent sama laul jälle ja jälle... no ma ei tea. Iga koduta - ka ajutise, renditud, viletsa - jäämine on alati ootamatu ja valus ja tõotab rohkelt sekeldusi. See on tülikas nii kodus kui ka võõrsil. Ka finantsiliselt on see sageli keeruline. Ma ei arva, et iga kodueestlanegi saab (piltlikult väljendudes) jalaga unelmate elamispinna ukse lahti lüüa ja rahapaki lõdva randmega lauale virutada. Pakun, et õige vähesed saavad nii toimida. Või siis see pesumaja/keemilise puhastuse/triikimise teema... Neid ameteid, kus keskmisest korrektsem väljanägemine on oluline, on mitmeid, kahjuks ei ole paljudel neistki olmelised küsimused hõlpsasti korraldatavad. See ongi elu praktiline pool, millega oleme sunnitud tegelema, elades samal ajal edasi oma töö-, pere-, era- ja mis iganes muud elu. Ega kellelegi ei koputata õlale, et kuule mees, sa jääd korterist ilma ja triiksärke pead ka ise pesema, et võta end vahepeal nüüd töölt vabaks, lahenda oma probleemid ja kui elu jälle rööpas, tule siis tagasi. 
Kui tuleb veel mõni raamat, kus selle üle kaeblemine jätkub, siis ma vajan vererõhualandajat, ausalt.

Autori suhted isaga meenuvad mulle ka kuskilt varasemast kirjatükist, küllap mingist eluloolisest. Seekord põimitud novelliks. Saan aru, et see okas on kõvasti hinges kinni. 

Poska novell pakkus loomulikult meeldivat äratundmist, seda puhtalt subjektiivsetel põhjustel. Alates esimestest lausetest oli mul reaalne pilt silme, sest autorit kohtan ma sageli tõepoolest sellel trajektooril. Poska monument, eriti selle poolik, kivisse raiutud samm, elavdab minugi mõttelendu. Paberile need mõtted veel jõudnud ei ole muidugi, ei jõua ka.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar