06 detsember 2017

Mikita ja kukeseened

Raamatuesitluste tempo on kohe-kohe haripunkti jõudmas. Ikkagi jõulud ju. Juba lähevad loosi ka päevased kellaajad. Jaanuaris ilmselt vahin lakke ja nokin nina. Või siis loen silmad punased kõiki neid ilmunud üllitisi.

Mikita esitlused on selles osas põnevad, et... need on natuke nagu intrigeerivad. Häbelikkohmetu autor, talle omase sissepoole muigega pajatab ja austajannad kuulavad toomaslungelikult (Lunge silmade mittepilgutamine on tõesti laia kuulsusega, sest leidis mainimist ka pühapäeval Reigo Ahven Trio kontserdil KUMUs...kes millega kuulsaks saab, eks ole).
Outila, Kass ja muidugi Ahven isiklikult...Kass ja Ahven ühel laval kõlab muidugi kitmetähenduslikult

Küsimusi sedapuhku palju esitatud, vist ainult kaks. Esimene oli nii pika formuleeringuga, et ma ei suutnud mõttelõnga jälgida. Teise esitas üks tädi, kel oli tablett võtmata jäänud. Aga see-eest oli hirmus tore. See oli ka tegelikult pikk küsimus, aga ma võin lühikokkuvõtte teha. Austaja oli lugenud kõiki raamatuid, hullunult vaimustunud, tunnistas koguni enda armumist autotisse (kujutage siinkohal Mikita nägu, kes nägi niigi välja nagu tahaks sealt toolist põgeneda ja nüüd siis veel selline statement, ta kahvatas ja õhetas üheaegselt). Kuni siis viimase raamatu lõpuosas olevat Mikita väitnud umbes midagi sellist, et ega õnneks ei olegi rohkem tarvis kui armastavat naist (või midagi sinnakanti) ja siis see naisterahvas olevat plaksuga raamatu kinni löönud ja vihastanud. No ta kujutas vist ette, et raamatud on kõik otse ja ainult naislugejatele kirjutatud ja mis mõttes on armastav naine kõik, mis tarvis?! 
"Andunud fänn" teiste seas trügimas
Mina ootan loomulikult "Kukeseene..." raamatut raamatukokku ja seega pole veel lugenud. Ootan aga kindlasti huviga. Mikita räägib ju õigetest asjadest ja tore, et keegigi eestlasi ja eestlust kiidab. Teisalt ma muidugi kardan, et ta on jäänud ühte teemasse ja kindlasse vaatenurka kinni. Aga eks paistab...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar