25 detsember 2017

"Nääps" Christine Dwyer Hickey


Häbiväärselt lahja tähelepanu osaliseks saanud raamat. Aga ega ma süüdista muidugi. Ma ise vaatasin ammu seda raamatut kapi peal ilutsevas virnas. Ei julgenud lugeda, päriselt. Lapsed, palju lapsi, alkohol, palju alkoholi. Või umbes nii ma ridade vahelt ja seest välja lugesin. Ja siis ma kujutasin ette üht üdini sünget lugemist, mille jaoks sobivat hetke ei paistnud ega paistnud. Lõpuks julgesingi alles puhkusereisile kaasa võtta, et mis iganes nende kaante vahel ka siis juhtuma hakkab, siis päike ja soojus ja hea seltskond ehk kompenseerivad kogu masendust kuubis. 

Tegelikkus on kordades leebem. Või nojah, oma sünged momendid seal ju on, kõik see koledus, mida me paljulapselises ja veidi pudeli poole kummuli peres ette kujutame, ent siiski on ka palju helget "Nääpsus". Kogu lugu on peamiselt Nääpsu vaatevinklist antud. Lapse vaatenurk aga, teadupärast, on väga omamoodi ja õpetlik. Väga-väga haarav ja kiiresti edenev lugemine, paar tundi ja raamat on neelatud. 

Lisaboonuseks on muidugi kaotliiklik Iirimaa. Nunnade juhitav internaatkool, kuhu Nääps läheb. Või tema erivajadustega õde, kelle Jumal on andnud neile erilise kingitusena, nende perekonna selleks välja valinud jpm. 
 Väga hea ja valus raamat, aga ma tõepoolest julgen seda soovitada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar