08 detsember 2017

"Nägemine on nähtamatu" Eduard Tüür

Hirmus hea ja minulik lektüür!

Aga ma alustan kaugemalt. Minult küsitakse nii mõnigi kord, et mille järgi või kuidas ma valin, mida lugeda. Ilmunud raamatud ei ole mingi eriline saladus, kuid ma saan aru, et nende hulk on tõepoolest liiga pöörane, et eeltööta lihtsalt midagi haarata. Nii ma siis aeg-ajalt viskangi pilgu peale Rahva Raamatu veebipoele või mõne lemmikuma kirjastuse kodukale, mõni kirjastus saadab otse meilile järgmisel kuul ilmuvate raamatute nimekirja. Muud imet ei olegi. Mõned sarjad on juba hinge pugenud ja neis ilmunud uusi asju haaran peaaegu pimesi: Põhjamaade romaan, Punane raamat, Moodne aeg (viimasel ajal küll vist liiga moodsaks muutuv), Minu-sari, Aja lugu jt. Mõne üksiku pärli leian ka teiste raamatuhullude blogist. Siis on veel eelistused riigiti, skandiaavlased esireas loomulikult :) Ja siis on mõned välistavad tegurid - krimkad, ulme, prostad lembekad ja enamus elulugusid. 

Ja siis jääb käputäis kogemata või naljakaid teid pidi minuni jõudnud raamatuid. Kõnealuse raamatuga läks just nimelt niimoodi kentsakalt. Asi algas vist Õnnepalu raamatu esikal, kus ma juhtusin pealt kuulma, kui Sauter tutvustas päevakangelasele üht karvast meest. Minu jaoks tundmatu nii mees ise kui ka tema nimi. Esitluse lõpus laekus sinna ka mu kaaslane, kes jäi samuti seda karvast meest vaatama ja küsis minult - kes ma ju kõike alati tean! -, kes too on. Ma siis sain teadjalt ühmata, et Eduard Tüür, noh umbes, et kuidas sa ei tea, kõik ju teavad, mina niisamuti. Sinnapaika see jäigi. Natuke hiljem sattus mulle end reklaamima näoraamatus järjekordne raamatuesitlus, eespool nimetet mehe autorlusega. Raamatu pealkiri oli õige imelik, meelde ei jäänudki ja kuna kuupäev ka ei sobinud, siis asi ants ja unustatud.
Küllap midagi ikka kripeldama jäi, sest kuna tutvustuses oli mainitud, et ka varem on midagi ilmunud, siis ma muidugi pidin asja kohe uurima. No ja siis nägin seda raamatukaant ja olingi tehtud. Kusjuures üsna niru reklaam ja sisututvustus on sellel "Nägemine on nähtamatu" raamatul, seda ma küll ütlen. Minust oli see seni täiesti mööda läinud. Oleks ju nüüdki läinud, ent tänama pean siis esmalt Õnnepalu, kelle esitlus oli, seejärel Sauterit, kes täitsa suvaliselt mis iganes põhjusel möödaminnes Tüüri tutvustas ja siis muidugi minu uudishimulikku loomust ja siis ka Herkki Erich Merilat, kes on esikaane kujundanud.
Nii palju sellest teekonnast. Juhus on pime, nagu minust targemad ikka öelda on tavatsenud.

Raamatust aga ikka ka, eks ole. Ainus puudus: õudselt vigu ja kohati segased lausekonstruktsioonid. Muus osas aga aboluutselt võrratu ja minu maitsele kenasti passiv. Ei puhas memuaristika, ei puhas reisikirjandus, mõlemat on aga mõnuga ja koos loovad sobiliku sümbioosi. Lood on paraja pikkusega, põhimõtteliselt eraldiseisvad laastukesed, tihtipeale vaimuka puändiga või muheda huumoriga pikitud. Korraga palju ei taha, aga paar lookest päeva lõpetuseks ideaalne maiuspala, šokolaadi asemel või nii. 
Autor ise tundub palju käinud ja palju näinud, sõnaga laia silmaringiga tüüp, ja seda kumab ka igast loost. Omaette väärtusena tahaksin esile tõsta tema suhet tütrega, kelle teravmeelseid tähelepanekuid ja mõttearendusi on siin-seal samuti väljatoodud. 
Õige natuke meenutas oma stiililt ehk teist minu suurt lemmikut - Kalev Kesküla "Elu sumedusest". Viimane oli küll rohkem töödeldud-toimetatud, "Nägemine on nähtamatu" on ehk rabedam, aga olemust see ei muuda.
Kui mind nüüd petetud ei ole, siis mulle tundub, et "Mamma Engalandi miraaž" võiks samast ooperist olla. Kui nii, siis mul on jälle põhjust rõõmusatada :)

Igatahes häbiväärselt tagaplaanile jäänud raamat, millest on hirmus vähe juttu veebiavarustes olnud ja mille lugemiseta oleksin ma kolm korda vaesem. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar