01 detsember 2017

Nõukaaeg sobinuks mulle imehästi

See järjekord muidugi kahvatub Linnateatri virtuaaljärtsi kõrval


Kui ma tulin suurde linna, tundus mulle esimestel kuudel, et mul on võimatu selgeks saada siinne elukorraldus, eriti selle kõige olulisemad komponendid: raamatud ja teater. Raamatukoguasjandus võttis pea aasta jagu aega - ma olin permanentses raamatunäljas, kohati käisin vanast harjumusest endiselt Viljandist laenutamas :) Nüüd ma juba tean, kuidas asjad siin käivad. Valdavalt saan näpud taha päris uhiuutele, alles laenutusse jõudvatele raamatutele. Parematel päevadel püüan need kinni siitsamast Kadrioru raamatukogust, mõni teine kord aga ei riski ja kalkuleerin jooksu pealt, millises haruraamatukogus saan suurima noosi värsketest üllitistest. 
Täna oli taas see hommik, mil ma teadsin, et tuleb mõnus ports uusimat kraami. Seega värskendasin veebilehitsejat nii mis kole.

Juhtumisi on täna ka kuu esimene päev. Teadjad teavad, et siis tulevad kell 11(samal kellaajal avatakse ka raamatukogud, mitte et füüsiliselt ukse taha peaks passima minema, aga üldiselt hakatakse uusi raamatuid programmis laenutamiseks laduma ikka tööajal ju)  müüki Linnateatri järgmise kuu piletid. Detsember on erandlik, siis pannakse lisaks jaanuarikuule ka veebruar müüki. Esmalt teed eeltöö, et mis on nähtud ja mis mitte. Siis töötad läbi, mida neist nägemata etendustest üldse tahaksid vaadata. Seejärel klapitad kuupäevad oma kalendriga. Siis paned prioriteedid paika, ikka et mis on esimene ja mis teine ja mis kolmas valik. Siis hakkad piletilevis minuteid ja sekundeid lugema. Lisaks teed seda kahe mehe ja kahe arvutiga.

Reegel on, et see etendus, mida punkt kell 11 ostma hakkad, selle ka saad. Teist valikut enam teha ei jõua. Ajaliselt. Nii et kahest arvutist kahekesi tehes on lootust kahele etedusele pääsmed saada. Ei ole isegi vahet, kas teha seda piletilevisse sisse logituna või mitte. Süsteem jookseb kokku ikkagi. Kui siis kumbki on ühe etenduse pääsmed paika saanud, tuleb valida teine etendus. Nüüd paneb programm su järjekorda, ütleb et ooteaeg on alla 57 minuti. Superluks! Tegelikult ei pea kartma, et istud järgmised 57 minutit ootel, kuskil poole tunni kandis saabub esimene laine, kus mõnele etendusele mõned kohad siiski vabaks on jäänud. Kujutan ette, et põhjuseid on mitmeid - mõni paneb kogemata kinni rohkem kohti kui peaks, teine küll paneb kinni, aga maksmiseni ei jõua jms põhjused. Müügisüsteem hoiab neid ju mingi aja (kirjade järgi 15 min) veel kinni. Ühel hetkel siis midagi veel vabaneb. Nii õnnestus, higisena ja rampväsinuna, kella 12ks veel kolmandale etendusele küüned taha saada. 
Kergendusohe. Mi-da-gi-gi.

Lisaks hakkas taevast mingit kleepuvat ollust alla vajuma. Valgust ja päikest tahaks. Minimaalsete lennutundide kaugusel ja imeodavalt. Pakkumisi on igasuguseid, aga ühel hetkel tekib ikkagi hasart, tahad või mitte. Kuigi otsustad minna suvalisel kuupäeval ja mingile viimase hetke variandile, siis pea kalkuleerib, millisel kuupäeval see olla võiks. Aga kes garanteerib, et siis mingi erivinge pakkumine üldse on? Ja siis paned juba peas paika piiri, millest üle ei ole mõtet maksta. Ja siis sead tingimusi hotellile. Mis tähendab, et refreshid nagu segane kindlate reisibüroode kodukaid, või mis kodukaid - tänapäeval on kõikse värskem info ikka näoraamatus ju. 

Kella viieks õhtul oled väsinud ja pühid saunalinaga otsmikult higimulle. On see vast päev, ütleks Melker Soolavaresel, kui peaks samamoodi jantima.

9 kommentaari:

  1. Kas sa arvad, et selline defka-põhine piletmüük on okei?

    Lugesin pikka arutelu selle kohta, argumente nii poolt kui vastu. Turg teeks asjad "korda" - võib-olla. Neeme Raua värske artikkel kirjeldab seda korda hästi - Broadwayl maksavad moe-etenduste piletid 500-1000 dollarit.

    Ma ise pean Linnateatri jama nii alandavaks, et ei taha sinna üldse minna. Millest on muidugi teispidi kurb.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Õigeks ei pea, aga teisiti ka ei oska... Ja mul on kodus meesinimene, kes samuti peab olukorda naeruväärseks.
      Ma olen seda jama alles liiga vähe kaasa teinud, mingi aja ilmselt jaksan ja siis tüdinen.
      Samas pean tunnistama, et sõnateatritest on see ainus, kus pea alati elamuse saab, mujal on olukord kahtlasem. Piletihinna tõstmine... ma ei teagi, kust minu taluvusepiir läheb. Siin tuleks pigem mingi põhimõtteline piir mu jaoks vist ette.

      Kustuta
  2. Ma vist eelistan ka jahtida veel inimliku hinnaga pileteid. Ehkki 22 eurot (on vist LT piletid sinna auku?) on juba isegi nii ja naa.
    Kas ma oleks õnnelik, kui pileteid oleks vabalt saada, aga need maksaks 50 eur või mitu korda rohkemgi - ilmselt mitte. Nii kalliks ma teatrit ei hinda. Ju pole piisavalt kultuurne inimene.

    Aga loomulikult ei ole mul ühelgi kuul meeles seda janti kaasa teha. Nii ka täna :((((

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tuletan siis järgmisel korral meelde sulle 😝

      Kustuta
  3. On see teater tõesti väärt, et sellist tsirkust kaasa teha?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tegelikult on küll, see see jama ongi. Sealt lahkun enamasti elamuse saanuna, nad suudavad üllatada, raputada, mõtlema panna.

      Kustuta
  4. Ma olen seda trikki raamatutega kohalikus raamatukogus proovinud, aga iga kord tühistatakse ära. Neil on reegel, et internetita lugejad peavad enne internetis broneerijaid saama, nii on pea igale uuele raamatule neil paberitükile kirjutatult 5 inimest ootel. Naljakas juhus oli korra kui broneerisin ja see raamat mulle broneerituks ka jäi õhtuni. Õhtul tühistati ära ja mu sõbranna tuli kohvile seesama raamat näpus jutuga, et astus raamatukogust läbi ja näe tuttav soovitas lugeda. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sellist habemega nalja kuulen esimest korda. Mind nörritaks see tõsiselt. Nagu veidi tagurlik suhtumine ju ☹

      Kustuta
    2. Tõestada ju ei saa, et seal neil tõesti pabereid nimekirjadega pole, sest võib ju suvalt tekitada. Seega on taolise asja peale vihastamine nagu vastutuult sülitamine. Korra üritasin asja selgitada ja sain suursuguse vastuse, et küll sinu järjekord ka kätte jõuab. :)

      Kustuta