28 detsember 2017

Piilumisest


Ebapärlikarp kirjutas üks päev siin akendest. Ja ma tundsin kohe, et see on NII minu teema :) Aknad on mu nõrkus ja fetiš, päriselt.
Minu suhtumine akendesse, eriti nende katmisesse, on aastatega kardinaalselt muutunud. Lapsena ma elasin kusagil täielikus külakeskkonnas, kus ma tõepoolest ei mäleta, mis teema kardinatega oli. Kindlasti olid seal tihedad pitskardinad ees (kellel ei olnud 80ndatel, ah?), aga kas ka midagi tummisemat, ei mäleta. Ja ega seal kedagi suurt vahtimas vist ei olnud ka. Kui keegi tuligi kaugelt, siis nägi ju nagunii akende järgi ära, kas keegi on kodus ja mis sa siis ikka pimesikku mängid seal. Paar imelikku vanapoissi kindlasti oli küla peal, kes aeg-ajalt endale eksklusiivset meelelahutust lubasid ja kauneid naesterahvaid piiluma tulid, aga no hakkad sa selliste ullikestega pahandama või nende lõbu rikkuma :)

Linna tulles oli muidugi iseasi. Küllap siis esialgu ikka kõige paksemad ja tihedamad külgkardinad hangitud ka said. Umbes, et appi-appi, terve linn on ju akende taga ja kõik käivad ja vaatavad ja näevad (mida, ma küsin?!) Mingil hetkel olime me viiendal korrusel oma eluga ja seal kohe kindlasti mingit vajadust kardinate järele ei olnud. Ma kahtlustan, et me kasutasimegi vaid eriti terava õhtupäikese kaitseks midagi ajuti. Sealt edasi algaski mu allakäik kardinate osas.




Aknafetiš sai alguse Taanist, kus tõepoolest kardinatesse totaalselt lõdva randmega suhtutakse. Magamistubadel vist on mingid pimendavad rulood, ent kõigi muude ruumide varjamisse suhtutakse loominguliselt. Ja ma jumaldasin väikeste linnade vanalinna tänavatel õhtuti jalutamist ja kiikamist. No te näete ju isegi, et ma olen oma blogi nimegi sellest ajendatult võtnud :) See ei olnud selline keel ripakil ilge lõustaga akna taga passimine, vaid just mingi üldise fooni tabamine, nautimine. Et sa kõnnid ja siis on need säravad aknaruudud, sa näed perekondi askeldamas ümber laua ja köögis ja kogunemas ja küünlaid süütamas ja veini valamas ja... need olid kui hetkeklõpsud, kaunilt välja joonistunud maalid. Võib-olla kui oleks tundide kaupa ühe ja sama akna taga passinud, siis ei olekski seal mingit meeliülendavat idülli olnud, ent just see hetk, see klõps, mis möödudes mällu sai söövitatud, see oli oluline.

Kusagilt sealt tuli ka teadmine, et ega me ju oma kodu nelja seina vahel ei tee midagi sellist, mida teisedki ei teeks. Et milleks siis see kohutav konspiratiivsus ja maskeraad? Kui oleks aina paksud külgkardinad ja seal vahel ehk sentimeetrine piluke, küllap siis tekiks ka kiusatus pikemalt piiluma jääda. Aga kui sul on lage aknapind, kõik õieli ja avali, no mis sa seal siis ikka keel ripakil pikalt piidled, viskad pilgu ja astud edasi.

Kui ma astusin oma esimesse abiellu, siis juhtus sageli, et aknad olid kõik lagedad ja abikaasa koju tulles asus kardinaid siis usinasti alla laskma. Mulle tundus, et meie elu oli niigi peopesal, et mis see mõni tund õhtust varjutamist enam ikka aitab. Edasine elu ongi läinud juba võrdlemisi ilma varjamiseta. Tulid paar kolmandat korrust, kus kardinad tundusid tõsiselt üleliigsed. Midagi ju vahel ehk tõesti paistis, aga no ega ma nüüd nii hirmus ka ole, et vaadata ei kannataks.



Tõeline väljanäitus on muidugi praegu. Ma olen vist juba maininud neid kahekordseid punaseid busse, pilusilmseid fotokatega turiste ja teisi lõbusaid tüüpe, kes igal võimalikul hetkel tänaval luuravad. Sellega siiski harjub. Ka liiklust on akna all parasjagu. Suvalisel ajal käib see kõik kiiresti, ent tööpäeva lõptunnil, kusagil kella 17-18 vahel kipuvad tekkima tiguaeglaselt venivad ummikud, mil mõni auto seisab akna all ikka paar minutit. Ja oleks vaid auto, ka mõni tramm jääb siia toppama. Kuidagi on see sattunud olema ühtlasi ka see aeg, mil ma köögis toimetan (kus ma mitte kunagi kardinaid ette ei lase), ja ma toimetan just akna all. Seega vaatavad igavlevad juhid mind ja mina neid. Võib-olla ma näin nende jaoks omamoodi kentsakas, ikkagi oma koduses olekus ja kuidagi suvaline, samas ega nad ise kuigipalju targemana mõju. Iga jumala õhtu passivad ja seisavad, kulgevad punktist A punkti B, samas kui mina võin juba valmistada või nautida midagi maitsvat või lihtsalt neid kloune seal autoroolis vastu vahtida.

Natuke ma siiski olen püüdnud neile põnevust pakkuda. Kuna kõik aknad on ühes maja küljes, ehk siis tänava poole, siis on tekkinud komme osad aknad katta ja osad mitte. Lihtsalt nii on kujunenud. Mistõttu läbi korteri marssides on see nagu elektrikatkestusega film - ühest aknast paistab paljas tüdruk, siis kaob, siis paistab, siis kaob...



Kõige enam saab mind nautida ilmselt vastasmaja. Nii palju kui seal neid nautlejaid üldse on. Ega mina naudin ju neid samamoodi. Naabrivalvena olen ma äärmiselt kõva käsi kusjuures. Ja ka kõik see, mis toimub üle tänava pargis, see on mulle valla. Või trammiteel...

Nii et aknad mulle meeldivad. Hoidke teiegi oma aknad valla linnarahvale :)

Ah jaa, kõige värskem pilt Viljandi vanalinna aknast (loe: akendest). Selline oligi, Taani järelmõjudega. Siin sai nii riideid vahetatud, magatud, söödud, oldud, nauditud... Kõigile imetella ja ometi täitsa elus veel.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar