26 detsember 2017

"Plokipoiss: isa, poeg ja autism" Keith Stuart


Romaanina kerge ja hea lugemine. Peategelaseks on mees ja ses osas on mehe vaatenurk ju õige põnev avastada. Tõsi, tegemist on nö moodsa mehega, ehk teisisõnu igavese supinahaga. Üsna ärritav tegelane, kaasaegne mömm. Ta sureb pidevalt juba pelgalt mõttest, et jälle tuleb poeg paariks tunniks kuhugi viia või temaga koos aega veeta, või - hoidku taevas! - kooli vastu minna. Omadega puntras mehi on hakanud raamatutes üllatavalt sageli esinema, ajastu märk ilmselt...

Autistliku poja osa oli samuti huvitav, natuke elust enesest tuttav, pidev pinge ja noateral käimine hoidis ka lugejas põnevust. Arvutimängud paraku minu teema ei ole ja see oli ka põhjus, miks nii kaua raamatuga venitasin. Kasutasin sedapuhku testlugejat :) Kui sain kinnitust, et "Minecrafti" asjadest annab täitsa end läbi närida, siis alles julgesin ette võtta.

Eks selles suhtesilla loomises mingi mängu abil on kindlasti oma tõetera sees, ei vaidlegi vastu. Aga mind veidi ärritas, et see nii puhtalt ühte väravasse kommertstekst oli. Saan aru, et autor ka päriselus valdab teemat ja on palju kirjutanud arvutimängudest ja vastavate firmade heaks töötanud. Selles mõttes oleks ta võinud kuidagi peenemalt oma müügiteksti romaani sisse põimida.

Boonuseks palju vaimukaid metafoore.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar